Charis.
TTFN.
Räägitakse et noorus on parim aeg vigade tegemiseks. Mida varem tehtud seda varem saab sellest ka õppida. Läbi oma vigade me õpime paremini tundma nii iseenast kui ka maailma meie ümber. Üleüldiselt on meie õppetükkide põhieesmärk meile selgeks teha, et miski pole eales nii hull kui ta paistab. Isegi kui tundub et ei seekord ikkagi on. Kui ma mõtlen oma muredele aasta tagasi või enam… mulle ei tule need enamuses meelde. Ning kui tulevad siis mõttega et ma elasin need üle. Kõik mis oli… see kõigest oli. Ning jah kui see kõik oli siis oli rakse ja valus ja kohutav olla. Aga nüüd enam ei ole. Ning seeläbi… kõik mis praegu on, on tulevikus vaid kunagi oli. Nii et minu teadustöö aluste peavalu valmistav kodutöö on nädala pärast vaid tühi koht. Samas käib see asi kahte pidi. Kõik hea mis sul praegu on võib kunagi haitunud olla. Sinu väärtushinnangud isegi võivad muutunud olla. See mis sulle kunagi tähtis ja oluline ja kallis oli… see on nüüd kuidagi vana ja kulunud ning… kadunud. Ning vahel sa ehk tõesti vaatad tagasi ja mõtled et kuhu see ja see sõber kadunud on, kuidas see armastus lihtsalt haitus…. aga ega sa suurt midagi muuta saa. Ning vaevalt et sa seda tahad ka. Sest asjad on ju muutunud. See vana sõber või armastus on asendunud uuega. Parem/halvem võrdlust vast teha ei saa. Asjad lihtsalt muutuvad. See on kõik. Täpselt nagu suvest saab sügis ja kevadest suvi. See on paratamatu. Ning vahel me isegi võime mõelda, et me suudame mingi hetke igavikuks säilitada. Kuid seda ei juhtu eales. See kõik jääb pelgaks sooviks. And all shall one day be gone with the wind.
Do You Remember The Time
When We Fell In Love
Do You Remember The Time
When We First Met
-MJ
Ma vihkan A uut autot. Ma ei ole seda veel näinudki kuid ma juba vihkan seda nii nagu ma vihkasin ka oma uut ratast mis mulle nii aasta tagasi, ehk isegi kauem, soetati ilma erilise minu poolse involvementita. Ja tegelt on see haiglane. Fain, see on BMW ning sellel on nahk sisu ning kui mina kunagi eales endale auto muretseksin (seda muidugi peale seda kui ma endale kunagi üldse juhiload saan hangitud) siis poleks see kohe kindlasti BMW (olgu nad siis vastupidavad sakslased või mitte) ning nahksisu poleks ka (olgugi et mõned arvavad et see on luksuslik). Aga sellegipoolest pole ju tegemist minu autoga. Ma olen lihtsalt imelik. Ja ma tean seda. Suure tõenäosusega, kui ma siin oma vaimse probleemi peale mõtlen, kaldun ma selle põhjuseks pidama “meie” fakti. Aga meie ei tähenda ju veel “mina” eksistentsi lõppemist… isegi peale… noh päris piisavalt pikka aega. Lohutuseks võib aga öelda, et enam ma oma ratast ei vihka. Hoopis vastupidi, kui isa teatas mingi aeg tagasi, et ta tahaks ratast maha müüa oli minu reaktsioon: Meil on majas (mis tegelt on üpris pisike korter ju) kolm ratast, neist kaks on sinu omad ning üks minu (üldkasutatav aga pmliselt pole sellega keegi peale minu ja isa sõitnud) ja sa tahad maha müüa just seda mida ka mina võin kasutada? Pmliselt oli minu punane ratas parim viis J juurde saamiseks. Nüüd kus J pole, tekib küsimus, et milleks mulle tõesti see ratas. Harvad on muud korrad mil olen seda kasutanud. Aga teate… kui ma pikka aega pole oma rattaga sõitnud ja siis jälle sõidan… siuke mõnus tunne tekib. Tuul ja puha… nagu vabadus kohe.
Aga nüüd blogi kohasema jutu juurde.
Tegin endale just suure kannu teed. Nagu ma ei saaks muud moodi kirjutadagi… aga tegelikult. Meil hakati just kütma. Oli ka viimane aeg varsti pidavat lumi maha tulema. Whi või mis. Naq talv poleks piisavalt pikk. Igastahes oli enne kodus nii külm et ma käisin ringi jalas mitu paari pükse, seljas mitu kampsunit. Aga isegi minu vannitoa põrand on soojem kui radikad…
Meil oli kursa esimene tutvumispidu ära. Enne seda oli muidugi igast väiksemaid ja privaatsemaid istumisi, kuhu muidugi mina ei olnud oma nägu näidanud. T-gi ütles et ma olen naq mingi erak. Igastahes toimus see pidu veetornis. Seal samas kus 11nendas klassis toimus rebaste pidu ja kus ma esimest korda politsei autos istuda sain. Ilusad mälestused või mis. Igastahes oli üpris raju, mindi isegi edasi kluppi. Aga ma ei ole eriline… illuka fänn. Politsei käis ka kohal, hirmutas noored minema. Muuska oli suht nõrk. Aga mängud olid omamoodi vahvad. Igastahes… see kolmapäev on nüüdseks minevik. Või vähemalt ideaalis peaks seda olema.
Siis me läksime S-ile külla. Päris suure seltskonnaga kusjuures. Tegime pinksi, tegime vessarit, tegime pitsat. Mängisime pinksi, mina ja A saime pähe… üllatus missugune. Heh. Igastahes polnud nii tore olnud üle pika aja. Selline hubane ja sõbralik olemine. Nii et näpud risti, et me S-ile liiga suureks tülinaks ei olnud ning ta kusub meid kunagi peagi taas.
Siis tuli muidugi J ärasaatmispidu. Kohe peale kooli läksin sinna ja aitasin teda sushiga. J pani riisi, mina panin kurki ja kala ning rullisin kõik kokku. E lõikas… kohutavalt aeglases tempos enamuse ajast. Hiljem tegime pirukat ka. Õhtul tuli kohale üüratult suur seltskond. Miinakad ja siis “meie”. Nalja sai, draamat sai, pisaraid sai. Kõike siis üldiselt… Sealt edasi läksime kluppi. Kõigepealt CT ja siis Illukas. Üldiselt öeldes oli tore pidu. See kõik juhutus kolmapäeval.
Järgmisel päeval läksime korraks J külla. Suht kurb oli. Viimane kord kui ma teda nüüd päris mitu kuud näha sain. Aga mul on tegelikult tema pärast tõsiselt hea meel. Eriti nüüd kus ma tean et tal seal inglismaal kõik korras ja hästi. Ma loodan et ta on õnnelik. See on ju kõige olulisem või mis? Igastahes, kui mul veab siis ta tuleb ehk minu sünna paiku tagasi. Mingit oma süsti saama:D kõlab veidralt onju? Ning meibi saab ta jõuludeks ka koju… vot seda ei tea.
Esmaspäeval hellas S ja kutsus meid T-le külla. Jah saite õigesti aru. Nii me siis läksimegi T-d tüütama. Ma tegin isegi õunakoogi jne. Jõime teed, tehti vessarit… nalja sai. Mõnus oli. Mina olen igastahes õnnelik, seega tnx S.
Aga nüüd koolist. Kus ma veedan kuskil 16 tundi nädalas. Seda on vähe… ja see on hea, ma arvan.
Enne oma äraminekut käis J ka minuga ühes loengus. Tegemist oli ühega vähestest huvitavatest loengutest. Üldiselt on kool igav, inimesed võõrad ja kauged. Ainult kodutööd on rasked. Teadustöö alused on suht nõme asi. Saaks ometi läbi. Hullem kui pagana vene keel. Või mata. Teisip. on mul selles KT mis moodstab 30% lõpuhindest. Feil. Pean pähe õppima kuidas viidata jne. Suht surm, lükkan seda õppimist võimalikult kaua edasi.
Kolmap. oli esimene KT politoloogias, mul vedas rämedalt, sain kõige kergema eksemplari. Vähemalt võreldes küsimusi T ja I-ga. Eile oli aga esimene seminar. Suht BS aga mitte nii BS kui ma esialgselt arvasin. Onju on kurb kui lapsed ei saa head haridust ega arstiabi? Ning onju see on adekvaatne argument? ülejärgmine nädal on esimene sotsiaalteaduste KT. Mis saab ulme olema. Õppida on üldiselt vähe, aga kui õppida on siis ühekorraga palju. Väga palju, nii et matab kohe. Ning mina loll laisk ja lohakas naq ma olen lükkan õppimist iga võimaliku meetodiga edasi. Nt praegugi peaksin ma õppima aga blogimine ja tee joomine ja MJ kuulamine on lihtsalt palju… meeldivam ja eelistatum.
Üleüldiselt on mul probleeme oluliste asjade edasi lükkamisega. Ma peaks sellega tegelema. Jah eks ma tegele. Asun kohe selle kallale. Soovige mulle edu. Ma tean et mul läheb seda vaja.
Charis.
Hey pretty baby with the high heels on…
Vaikselt üksi istudes tuleb igast mõtteid pähe. Täiesti tahtmatult ise tiirutavad kohale…. Kuidas mõõta armastust? Mis näitab armastust? Kuidas saada aru, et armastus tõesti on armastus, mitte midagi muud? Tegelikult ei olegi neile küsimustele ühtset vastust. Vast on ehk armastusega nii, et keegi ei saa sulle öelda, et sa eksid. Mida sa tunned, see ei ole armastus. Samas kui mõelda, siis raamatud nagu “twilight” ning filmid nagu “titanic”… ning palju palju muud… tekitavad meis kõigis teatud arusaama sellest, milline õige armastus olema peaks. Nii siis on nende maailmade armastus täiesti isetu, aateline. Mitte miski pole olulisem kui see armastatu. Mitte kui miski. Või ehk siis vahel… terve maailm. Aga ainult sellisel juhul kui tegemist on terve maailmaga. Ning tõeline armastus on igavene. Üllatav kui minimaalselt üks suhe ühes raamatus muutuda võib. Armutakse ja nii ka jäädakse. Erandina muidugi “uhkus ja eelarvamus” aga ega seal ka pärast selle päikseloojangulise (filmis) lõpu enam miskit ei muutunud. Või oli asi selles, et tegemist oli lõpuga? Aga keegi ei kirjuta suhte lagunemisest, armastuse hääbumisest, kire kadumisest… tunnete üleüldisest hääbumisest. Ei, tõeline armastus on igavene, muutumatu. Tõeline armastus saab üle igast mäest. Ükskõik mis ka ei juhtuks kui ikka tõsiselt armastatakse saab sellest üle. Bella sai üle faktist et tema armastatu on vampiir (hea või halb ei ole oluline), ka austeni romaanides sujub probleemidele vaatamata lõpuks ikkagi kõik. Tõeline armastus on sügav. Mees ei vaata kunagi ühelegi teisele naisele järgi… isegi siis kui to on pikk peenike rinnakas blond… või midagi muud “meeste ideaalsele naisele” vastavat. Ning naised ei mõtle ka kunagi teistest meestest. Maailmas on vaid kaks inimest.. ning nad moodustavad terviku. Üleüldse on need kaks armunut inimest lihtsalt nii ideaalsed teine teise jaoks… kokkuvõttes ehk see kõik teebki need filmid ja kirjatükid enamikele meist… suuremaltjaolt aga romantika järgi janunevatele naistele… nii kütkestavaks. Ning ehk seepärast paljud meist naistest, ei suuda oma reaalset suhet hinnata piisavalt kõrgelt… nagu see seda väärt on. Aga eks ole tegelt tihti nii, et meie inimesed üleüldiselt ei näe, mis meil on, enne kui see käest libisema hakkab.
Tegin endale just nuudlisuppi, nuudlisupipakist, mille oma kooli teisel loengute päeval zoloogia muuseumis mingilt naeratavalt tüübilt sain enne, kui ma trepist üles jooksma hakkasin, et jõuda oma sissejuhatus sotsiaalteadustesse loengusse. Sel hetkel käis mu iPodis PetShopBoys-Love etc, mul oli hea tuju ning ma naeratasin vastu. Hiljem ma mõtlesin, et ehk ta tahtis mulle a midgai rääkida a la miks ta nuudleid jagab või midagi seesugust aga ma lihtsalt jooksin tast mööda…
Panin supi sisse vorstiviile kah. Ülinämma supp sai.
Telekast käib Grey anatoomia. Izzy armastatu just suri… hooaeg hiljem on ta all in love sellesse ülbesse tüüpi. Kas nii need asjad pärismaailmas käivadki? Et sul on su hingesugulane, ta on kõik su jaoks, su kogu maailm ning sa plaanid koos temaga vananeda. Sa tahad saada temaga lapsi ning oleks nõus lükkama ta ratastooli ning ta eest hoolitsema, kui vajadus selle järele tekiks. Ning siis üks hetk sa kaotad oma hingesugulase. Kaotad selle inimese, kes kõike seda sulle tähendas. Aeg läheb mööda ja siis tuleb teine hingesugulane. “Vana” hingesugulane ei kao. Temast saab inimene, keda sa kunagi armastasid, kes kunagi oli midagi enamat, kui pelgalt minevik. Ning “uus” hingesugulane saab kõik “vanale” hingesugulasele omase- nüüd sa tahad temaga abielluda ning lapsi saada ja olla igavesti okseleajavalt õnnelik…. Kuidagi nõme ju või mis?
Üü… pühapäeval on Russel telekas. Gladiaator. The General who became a Slave, a Slave wo became a Gladiator, A Gladiator who defined an Emperor. See, kes keisrit mängib, Phoenix… ta on üks mu lemmik näitlejaid… meesnäitlejaid. Mängis veel filmis “nagu noateral”.
Aga mis ma siin ikka niisama laterdan, te kõik tahate kindlasti lugeda hoopis mu koolist ja nii edasi. Onju? Eksju? Ja supp sai ka otsa….
Enne septembri algust oli august viimane nädal. Kolmapäeval käisin A-ga kalal ja telkimas. Suve viimane telkimine. Aga mis ma tagantjärgi ikka nutan. Tegime lõket, põles ja puha. Jüime teed ja kohvi… Sel ajal kui mina magasin püüdis A 5 kala. Latikas tatikas… vist. Kalalt natuks koju, sealt Kiidjärvele seenele ja kala suitsetama. Igast põnevate maitseainetega tuli kala nii hea, et isegi minule maitses. A püütud ja puha ikkagi ju. Igati tore suve viimane kolmapäev/neljapäev oli.
Reedel käisime klubis. Oi, ma polnud ammu klubis käinud. Vahva oli. Aga mu kingad olid ikka metsas tüütud.
Esmasp. uues anatoomikumis oli Riigiteaduste aktus. Kõik said ming kasutajanime ja parooli ning palju muud informatiivset. Istusime ringauditooriumis ning tõusime üksteisejärel püsti ja läksime ette oma asjadele järgi. Minu nime ei suutnud see onu laua taga öelda. I ja mina naersime, sest olime mõlemad mõelnud, et mis saab kui ta minu nimeni jõudsin. Ning me ei pidanud pettuma.
Kunagi hiljem toimus tutvustamine. Kõik olid enda arvates nii sõbralikud ja aktiivsed… Fun, Fun.
Esimene loeng oli teisipäeval. Taagepera. Kus olid alles valemid, valemid “kabinetide kestvuse kuupjuure seaduse” ja muu siukese toreda staffi kohta. Mina ja T, kuigi me istusime teises reas, ei saanud suht mõhkugi aru. Järgmine päev oli asi juba parem…
Üleüldiselt võib minu kahe koolinädala kohta öelda järgmist: enamus ajast on mul igav, vahel mängisin numbrimängu, loengust loengusse kõndides on kingad mu jalgu tapnud, T ja I on mu kursakaaslased rohkem mul seal kambas sõpru ei ole, püssis ma nendega ka käinud ei ole.
Teisipäevaks on esimene kodutöö. Uurimustöö teema, lehekülg metadoloogiat ja 10 eelretsenseeritud artiklit. Kokku on mul 7 erinevat loengut… Süsteemist ei saa ma ikka veel aru, ÕISi oskan kasutada. Ülikool, tülikool. Vot mis.
Eelmine reede käisime jälle klubis. Marileen või midagi seesugust oli ka kohal. Kuna see tekitas minus ja J okserefleksi, pidime lahkuma, kui ta lavale ronis.
Neljap. tähitasime mu isa juubelit. Sugulased tulid küll ja puha. Tõid pitsat ja kooki. Üüratult armas neist. Isa ütles ise ka hiljem, küsimuse peale kas ta on õnnelik, et on ju tore kui sul keegi on. Ning jah, on küll tore. Ilma väga ei saakski, kui sul mitte kedagi ei oleks.
Naljakas tegelt. Vanasti istusid telekamängude fänid pidevalt teleka ees ja muudkui vajutasid nuppe. Näpud said trenni samas kui ülejäänud keha rasvus. Aga tänapäeval on juba igast telekamänge mis võimaldavad füüsiliselt samal ajal aktiivne olla kui sa mängid… Nii et varsti saab telekaees jalkat mängida, selle asemel et sõpradega väljas päriselt jalkat mängida. Ei tea kuna saabub aeg, mil sõpru ja suhteid asendavad meie telekad, arvutid, mobiilid jne.
Eile käisime R külas, meie pesamuna oli teisipäeval ka 19 saanud. Mängisime Aliast, mina ja J kappasime ees…. nii nad ütlesid. Mängisime twisterit. Man that was fun. S puksis kõiki koguaeg pikali. Ja kokkuvõtes võiks T võitjaks kuulutada.
Enne sünnat käisime J ja S -iga pilti tegemas. Istusime kolmekesi selles pisikeses kabiinis mis teeb mustvalgeid pilte… Jube kenad pilid said. J nägu oli igal ühel neist poolik. Vane J.
Ah jah 25ndal sõidab J ära.
Ma peaks praegu õppima hakkama aga selleasemel ma parem lähen ja magan. Suht unine olen.
Charis.
Fan-freaking tastic!
Wham – Wake me up before you go go
Minu viimatises unenäos olin ma lageda tähistaeva all kuskil metsases eraldatud kohas. Ka selles unes oli A minuga. Me lihtsalt vaatasime taevasse ja vaatasime endi ümber… kui üks hetk… täiesti ootamatult ilmus puude vahelt välja karu… Ning see karu ründas mind. Esimesel korral ta taganes hetkeks. Aga siis ta tuli tagasi. Kuskilt õhust ilmus A kätte püss. Ta pani selle meie vahele öeldes et püss on seal ja ma seda kasutaks. Kuid karu juba ründas ning tiris mind eemale. Ning ma ei osanud püssi kasutada ka. See püss jäi A kõrvale. Samal ajal tiris see karu mind kaugemale ja kaugemale. Ning sel ajal kui ma temaga võidelda üritasin… sest ma üritasin tõesti suure karuga võidelda… mõtlesin ma miks A mind ei aita. Miks A ei võta seda püssi ega tulista. Hetk hiljem ärkasin ma samade mõtetega. Ning ma ütlesin A-le, et ma nägin just õudusunenägu. Mind ründas karu… ning tema ei aidanud.
Ema kurnab köögis seeni. Metsad olevat seenerikkad. Ema sõnul polevat tema metsas eal varem nii palju erinevaid seeneliike näinud. Seega on seenil käimine üpriski keeruline kõigi seenetundmatute jaoks. Ehk siis ka minu. Kuigi ega ma pole see aasta seenele tükkinudki. Marju pidavat ka palju olema. Seda olen ise tunnistanud. Empski tõi paar pohlaoksa koju… nosimiseks.
ETV pealt käib miss Marple. Tegin endale just kannutäie teed. Kell on nelja minuti pärast südaöö… Ning nii suur teekogus on mu neerudele halb. Iseloomult olen ma ekstrovert-intuitiivne-mõtleja-otsustaja. Enda arendamiseks peaksin arendama oskust tunnustada teiste ideid ja vaateid ning avaldada kiitust. Vältida tuleks enesepiitsutamist.
Kolmapäeval käisime A-ga väga lolli filmi vaatamas. Sektor 9 smthn smthn. Tavaliselt olen ma alati olnud tõsine tulnukate fänn.. üleüldse igast lolluste fänn… mida kreisim seda parem… aga see film… oli igav. A leidis selle lõpu olevat isegi huvitava ning üldjoontes kiitis ta kogetut päris kõvasti. Mina ei saa mitte nõustuda.
Peale filmi pidi olema klubi õhtu. Selle algus pidi olema püssis. Kui aga sinna jõudsime oli püss suht saki. Kõigepealt… seal vaadati kergejõudtiku. Kanter this and Kanter that. Kui tüüp kolmandaks jäi (ta ju jäi kolmandaks onju) siis ma vean kihla et kõik need inimesed kahetsesid et nad polnud seda aega mõistlikumalt tantsides veetnud. Noh ja siis me läksime kuuma tassi niisama istuma. Minu peotuju oli samas kadunud… täiega. Ka kuumas tassis tuli kergejõustikut. Nunuh. Kõik läks paremaks alles siis kui A ja H mind lõbustama asusid. Hea on, kui sul on midagi, mida need kaks meeletult meeletult tahavad. Like you were a god or smthn. Sellegipoolest ei suundunud ma teistega Illukasse… lühidalt öeldes Illukas sakib. Hiljem kuulsin et pool mu MRG klassi oli koahl olnud… sheesh kui kahju et ma selle maha magasin… ning J arvates ei olnud pidu midagi nii kõw.
Neljapäev oli riiiiigipüha. Ohe. Ma ei olndu üldse kuupäevadel silma peal hoidnud. Nii ma ärkasingi hommikul imestades miks mu mõlemad vanemad kodus on… Ja siis tuligi välja et oi oi 20. august. Ajaloo eksaminandina ma tean mida see kuupäev tähendab. Aga hommikul esimese asjana… ma seda ei teadnud. Igastahes Juhuu go eesti!
Kui A viimaks töölt vabanes läksime koos R-iga Lõunakasse kinki otsima. Viimaks valisime Martini Asti ja Kalevi kommid ning kapsalille. Sealt suundusime Kiidjärvele kus M oma 20mnendat sünnipäeva tähistas. Teel viskas A auto arusaamatult vedru välja.. meile tulgi järgi ja auto veati teise auto taga kohale. Seal aga hakkas auto jälle imepäraselt tööle. Opel… või mis. Ma mäletan kuidas kunagi paar pisikest poissi vanas MRG hoones minu ees kõndisid sööklasse ja Opeli nalju tegid. Üks neist oli: “tead mida opel tähendab?… Odav Peldik Eesti Lollidele. Mina sain küll naerda. Niisama olukorra koomika üle. Ning A ära võta isiklikult:D Sünnipäev ise oli toreeee… väga lähedalt aga seda ei lahka. Vot nii.
Tee hakkab otsa saama. Mõrvar pole veel käes… ning kell on kuue minuti pärast pool üks öösel.
Reedel jälle Kiidjärvele. Ilm oli ilus. A läks kalale. Pole varem tundnud kedagi peale oma vanaise, kes kalal käib. Ning temagi pole vist väga ammu enam kalal käinud…
Kui ma veel pisike olin käis vanaisa maal tihti kalal. Vahel käisin minagi koos temaga. Ma jumaldasin, jumaldan ikka veel seda varahommikust õhku, kus maa on kastmega kaetud ja kõikjal on õrn udu. Seda juhtub aegajalt vara vara suvehommikuti. Enam pole seda ammu kogenud. Vanaisa õpetas mindki kala konku otsast ära võtma ning õnge vette heitma…Vahel püüdis vanaisa ka päeval kala. Siis ma istusin temaga sest ega mul muud targemat teha polnud. Kui aeg oli õige meisterdas ta mulle midagi pajust. Lubas kunagi isegi mulle pajuvile teha… Ta ei püüdnu dkunagi suuri kalu. Tema püütud kalad olid üpris pisikesed. Vanaema praadis need alati muna ja jahuga. Need mahtusid pannile ilusti. Mina aga ei söönud juba siis kala…
Reede öösel ma nägin oma… karu-und.
Laupäeva hommik. Kell 8.45 – äratus. Kohvi ja võileib ja sõit. Läksime A-ga otepääle. Külastasime sealset susatorni vaateplatvormi. Sain taaskord veenduda, et ma ikka tõesti kardan kõrgust. Hirmus oli… ronida sinna. Sealt edasi otepää kaubanduskeskusesse- wäo it was so big! Ostsime jäätist ja kummikommi. Sealt Puka. A ja teised ehitasid silda. Mina pildistasin parte. Viimased olid väga inimeste sõbralikud. Varastasid mult saia… väikesed kavalpead. Õnged olid ka vees. Sai oli konksu otsas. Kala väga ei olnud.
Tee on otsa saamas. kuritegu lahendatud. Und ei ole… kell on 0.41…
Samal õhtul käisime Vanemuise Balletigalal. Päris ilus etendus oli. A ja R aga ei suutnud seda väga hästi taluda. Õhtu külmuse vastu aitas suur kogus teed ning suur roosa/valge karvane tekk.
Nädal koolini.Sots teaduskonna avaakus 31.august kell 17.00. Nunuh.
Charis.
Head und.
C.
TV3 hakkas näitama a-rühma. See oli mu lapsepõlve lemmik sari. See, mäkaiver ja knigth rider. Tadataaatatataaaa tatatataaa. Umbes nii see tunnusmeelodia ju käib. “I love it when a plan comes together”
Eile läksin A-ga botaanika aeda jalutama. Kell oli tasapisi kuus saamas, päike paistis ja tuul sasis puude latvu. Viimasel ajal on üpris tugev tuul olnud. Me sisenesime Emajõe poolsest väravast. Tuli välja, et A pole kunagi kainelt botaanikaaias käinud. Küll aga ronis ta kord purjus peaga üle selle väravate ja jäi vahele. Ma kahjuks ei mäleta, kas asi lõppes politseiga või mitte. Kõigepealt vaatasime mingeid ronivaid lilli. Istusime toolil ja nautisime päikest. Või noh mina nautisin. A leidis botaanika aia olevat liiga huvitava paigal püsimiseks. Nii ta läkski oma rida ajama. Mina aga suundusin roose imetlema ja nuusutama. Kuigi viimased on nii… tüüpilised everyday lilled… lõhnavad nad küll üpriski imeliselt ning mu üleüldine vastumeelsus nende suhtes vähenes tunduvalt. Igastahes üksi edasi jalutades hakkasin ma mõtlema…
Lilled mu ümber olid enamuses närtsimas ning oma ilu kaotamas. Pihlakad olid oranžid, isegi õrna punaka kumaga. Kõik suvine ilu paistis olevat hääbumas. Botaanikaaed oli igati kaunis ning ilm ideaalne, kuid sellegipoolest ei saanud ma endalt raputada teatud kurbi mõtteid. Varem ei häirinud mind sügise saabumine üldse. Esimene september paistis olevat midegi minu jaoks ebatähtsat. Päev nagu iga teine. Nüüd aga… Varem ma vaatlesin sügise saabumist kui fakti mida ma siin läbi elama ei pea. See oli midagi sellist mis juhtub, kuid ei mõjuta enam otseselt mind. Sest mind ei ole eestis. Ning jah ma tean et Inglismaal vahetuvad ka aastaajad. Aga lihtsalt, seal oleks teisiti olnud. Seal poleks ju suve minu jaoks olnud. Aga nüüd on… Nüüd ma pean jälgima taaskordset sügise saabumist.
Aastaaegade vaheldumine on peaaegu sama kurb kui vananemine. Eks see ole ka mingil määral vananemine. Kevadel loodus sünnib… talveks sureb… Kuid erinevalt loodusest, kui inimene kord vana on siis selleks ta ka jääb. Loodus käib ringiratast. Iga aasta me jälgime, kuidas puudel pungad kasvama hakkavad, esimesed kevadlilled ja murututid tärkavad. Kuid enne kui me selleks valmis oleme hakkavad need samad õied vaikselt oma ilu kaotama ning närbuma. Puude alles ju nii noored lehed on tõmbumas kollakaks ja oranžikaks. Kõik on muutumas. Looduses ongi kõik pidevas muutuses.
Kui me mõtleme aga oma elule. Kui mina mõtlen oma elule… siis see on tegelikult samamoodi sujuv kui loodus. Äkilisust ja ootamatust on vähe. Kõik liigub teatud seaduspärasuste ja harjumuste järgi. Muutused looduses ja ajas tunduvad äkilisemad… kuid seda vast seetõttu, et ühte ellu mahub enamasti, kui veab, mitmeid aastaid ja aastaaegade vaheldumisi.
Üleüldiselt on ju igas aastaajas oma võlu. Isiklikult on mu lemmikuks kevad. Siis on mu sünnipäev. Siis hakkvad õitsema nartsissid, tulbid, kellukesed… seda kahjuks mitte mu sünna ajaks. Nii et oma lemmiklilli saan ma vaid teistele kinkida. Aga ka nii on hea. Lumi sulab ja päike soojendab maad ning õhku. Tasapisi võib hakata välja ronima oma saabastest ja karvakasukatest ning vahetada need kingade ja lühikeste käiste vastu. Mis siis et kevadine ilm salakaval on…
Suvi on üleüldiselt kõigi lemmik. Päike paistab, vesi on soe, puud rohelised, linnud laulavad, kõik on pruunid…
Sügis on üleüldiselt mingit aega ilus oma värvidega ja meeldiv kui õunad ja muu valmib. Põhimõtteliselt käib ta aga mulle pinda oma venimisega. Tihti on detsembrini nii, et maa on kole- pruun ja porine. Sajab vihma mitte lund. Kõigi teiste aastaaegadega on mul mitmeid kauneid mälestusi. Sügis on kesine… Mitte et kooli algusel ja muul sellel jamal oma võlu ei oleks.
Talv on imeline siis kui ta on keskmiselt soe, mõnusalt lumine, üldse mitte lörtsine ning muutub ilma pikema venimiseta kevadeks. Eelmisest talvest on mul tegelt palju häid mälestusi… Kelgutamine ja suured lumehanged ning märjad jalad… jah isegi märjad jalad. Veeremine mäest alla põlvini lume sees. Kõigele sellele mõeldes tekib minus igati soe tunne. Kuigi talv pole midagi nii soe.
Mida vanemaks me saame seda kiiremini aeg möödub. Selle mõtte pani mulle aastaid tagasi pähe mu ema. Esialgu ei leidnud ma selles mõttes erilist sügavust, kuid juba eelmisel aastal avastasin ma end eksamiperioodil mõtlemas, et äsja ju 12mnes klass algas. Kuidas ma küll juba siin olen. Ning siis ma vaatasingi tagasi eelnevatele rutiinsetele aastatele ning märkasin, et emal on õigus. 8ndas klassis venis kooliaasta kohutavalt. Iga päev oli kui sajand… Nüüd aga saab päev enne läbi kui ma ärgata jõuan ning aasta enne kui ma end kätte jõuan võtta. Ehk on asi vaid minus. Kuid ma ei usu.
Vaevalt et ma ainuke olen, kellele ema on kurtnud midagi a la ” alles see oli, kui sa esimest korda Emme ütlesid… alles see oli kui sa ….jne”. Sellistel hetkedel vaevalt et keegi meist oma kalli vanemaga kaasa ohkab ning oma esimesi sõnu meenutada üritab. Kuid mõningate aastate pärast… kes varem, kes hiljem… avastab enamik meist vast mõtlemas samu mõteid oma võsukeste kohta. Ning siis oleme meie need kes ohates tagasi vaatavad ning küsivad “kuhu küll see aeg läinud on… kui kiiresti see aeg ikka möödub”.
“graatsiliselt vananeda”- oleme vast kõik seda mõisted kuulnud. Praktikas näeb seda aga üpris harva. Kes juhtub kunagi Opraht vaatama märkab ehk et USAs pole 60ne aastane naine, kes ei näe välja 60ne aastane, just eriline haruldus. Minu jaoks on see veider. Eestis on vana inimene ikka vast vana inimene. Mitte et ma väga karm kellegi vastu olla tahaks. Vananemine on paratamatus. Kuid minu meelest ei ole graatsilise vananemise juures mõeldud mitte välimust vaid pigem inimese sisemist ilu. Kurb oleks veeta oma kuldse ea olles kibestunud ning oma naabreid piiludes koos oma mitme kassi ning ühe koeraga, kes pakub sulle seda nii vajalikku aegajalist füüsilist liigutamist. Tegelikkuses ei kujuta ma vist üldse reaalselt ette milline vanadus on… olla võiks.
Vananemise… nagu kõige muuga siin ilmas on nii: ” the glass is either half empty or half full”. Vahepealset ei ole.
Enne botaanikaaeda käisime kinos… Pärast aga läksin J juurde. Kus A üritas meeleheitlikult mingit tüüpi orksist leida. Tema kohta on teada nii palju: hip-hop stiilis riided, sirged keskmise pikkusega juuksed, tukas blond triip, einestas korra Suudlevates, tatoveering vasakul käel, oldschool rattaga sõidab, sõbral on mersu… Kui keegi tundis vastava inimese antud kirjelduse järgi ära, andke teada. A on meeleheitel.
K saabudes läksime alla. Tehti vesikat. A oli just uue vessari saanud 150 eeku eest. Pisike ja roheline. Ise oli ta suht õnnelik. Mina hoidsin end aga ohutus kauguses. Lõpuks muutusin aga väga uniseks.
Põhimõtteliselt hakkab üks meist tegelema tantsuga kas eestis või inglismaal, üks läheb lapsehoidjaks, ühest saab arvutitehnik, ühes saab finantsjuht/raamatupidaja/kontoriinimene, ühest mööblirestauraator, ühest matemaatiline statistik ja siis jään veel mina… Igast põnevaid asju juhtub inimestega ikka pärast gümnaasiumi lõppu.
Reedel käisid A ja J minu poole. Enne Põlvasse sõitu. Viimane pidi esimesele ja veel mõnedele kainekaks olema. Nii palju kui mina kuulsin… oli pidu misssssugunue.
Laupäeva õhtul olin raekoja platsis. Nagu ülejäänud linngi. Vaatamas rentslimiljonäri. J ja A olid mõlemad seda aga näinud. Iseenesest oli küll jah hea film. Aga mul oli külm, isegi siis kui tekikott ümber oli. Ning tee sai kah otsa… ja kuigi me olime pool tundi varem kohal istusime me niiii taga. Esikohad olid mu vanadel klassikaaslastel. Intrigeeriv…
Pühapäeval käisin J külas. Oli ka viimane aeg. Ammu polnud korralikult rääkinud. Tuleb välja, et J kogub nüüd surnud putukaid. Muidugi ei olnud ta ise sellest teadlik… enne kui mina tema tähelepanu sellele juhtisin. Sõime musti marju, mis ei olnud muideks mustikad:D Aga väljas oli väga tuuline…
See NV on kaks sünnipäeva. Tahaks kokku saada selle riigiteadusi õppiva tüübiga kellest J mulle rääkis, registreeruda kursustele…
Sügis on tõesti nurgataga.
Charis
Big city life - I try to get by.
Charis.
Ah jah. Ma jään Eestisse.
Ma nägin üks öö unes A-d enda kõrval magamas. Ma ulatasin käe, et teda puudutada, kuid see ei olnud tema, keda ma puudutasin. Hoopis midagi karvast ja pehmet – tegelikkuses oli minu kaisukaru seal, kus tema mu unes oli. Ja nii ma ärkasingi üles…
Ma siin vaikselt istun, pigem pikutan, ja mõtlen kas K ja M loevad veel mu blogi. K kirjutistel hoian ma küll regulaarselt silma peal. Kurb kuulda tema varbast, annan edasi oma kaastunded. M on aga blogimises lootusetu. Samas temalt on pärit geniaalne mõttetera “mida vähem kirjutad oma elust, seda rohkem jääb sulle aega su elu elada”. Või noh nii umbes see käis. Tegelikult on asi nii, et blogid on… vajalikud. Sest vaadake nüüd on gümnaasium läbi. Viimane etapp suht ju tegelikult. Siit edasi lähevad kõik oma teed. Ning blog- see on hea viis oma sõpradel ja sugulastel, nende eludel… kõigel… silma peal hoida. Et inimesed väga kaugeks ei jääks. Ohe. Põhimõtteliselt olen ma üüratult ääretult kurb.
Casanova hakkas. Ma ei tea miks aga A meenutab mulle natuke Casanovat. Või siis Hetut. Või ehk… mõlemat. Või ehk meenutavad kõik mulle A-d. Või ehk olen ma lihtsalt… lolliks minemas. Go figure.
Inglismaaga on asi nii kaugel, et homme sõidan Tallinna keeletesti jaoks igast asju sisse viima. 22. august on keeletest. See tehtud tuleb paar asja tõlkida… ja skännida… ja saata. Siis lennupiletid… ning suht koht kõik. Paar pisiasja siin seal..
Nii et kui see veel segadusetuks jääb, siis ma olen suht koht minemas. Alati on võimalus, et ma mõtlen viimasel hetkel ümber või midagi… kukun keeletesti läbi… Seega miski ei ole kindel, mitte kunagi. Aga jah, mõte minekust teeb mu sipa õnnetuks. 10nda klassi alguses ei olnud asi üldse hirmus. Ka siis oli millegi uue algus… aga siis ei kadunud kõik vana ja tuttav ja kallis. Ning Milano. Siis ma ka ei kartnud… sest ma pidin ju peagi kohe tagasi tulema. Aga Inglismaa… kõik on nii ähvardav ja rööviv. Kuid vaevalt te soovite lugeda sellest pisikese universumi suurusest paanikast minus.
Esmaspäeval sõitsime A-ga Kiidjärvele. Kõigepealt võtsime annelinnast seakõrvad peale (jah, lugesite õigesti) ning ostsime ülejõe burksi. Seepeale algas sõit. Enne kohalejõudmist jalutasime Valgesoo õpperajal… vist oli nii. Pohli oli palju, mustikaid vähem, sisalike veel vähem, kuid paar tükki siiski. Üks eksinud valge koerake jälitas rattaga tädit. Viimane oli väga segaduses ega teadnud mida oma jälitajaga ette võtta. Suur suur jama… ei tea kuidas see lahenes.
Sealt edasi sõitsimegi maale ära. Kus selgus, et tuleb minna kivitehasesse kive ostma, et A saaks teed teha. 40 punast kivi 160 või oli see 60 halli kivi ja 12 äärekivi vist alustuseks. Kivitehas ise asus kuskil Põlvast edasi. Isegi mina aitasin kive autole laadida. äärekivid kaalusid 40 kilo. Seda oli nii palju, et ma isegi ei üritanud neid tõsta. A, kes on noh, tugevam kui mina… sai selle ülesandega koos oma onuga üpris hästi hakkama. Sealt tagasi maale. A hakkas kaevama, siis ma rehaga sorkisin ka tema kaevatud augus, et see ühtlaselt 20/21 cm oleks. Üüüüh, keeruline ülesanne. Hih. Õhtuks olime mõlemad suuht läbi. Ja uni tuli hea. Kuniks ma öösel ärkasin. Seekord siis nägin esialgu unes vihmausse ja A-d kes oli otsustanud neid voodisse tirida. Uuh rõve. Mulle teps mitte ei meeldi vihmaussid. Iuuu! Teises unenäos kummitasid mind aga vampiirid. Seega.. jamasti oli nende unenägudega.
Teisipäeveval käis kaevamine uue jõuga. A onu suitsutas notsukõrvu. Vaesed surnud notsud… isegi kõrvad võetakse neil peast ära. Kive toodi ka juurde. Õhtu lõpuks olid äärekivid pandud, natuke ka tavalisi kive. A-d on väga põnev tööd tegemas jälgida. Mitmetel mitmetel põhjustel.
Kolmapäeval oli meid õige suur seltskond. A sai tee tehtud. Käisime korra Ahja jõel jalutamas. Ilm oli nõme nii et kanuutamine jäi ära. Lootsime, et ehk õnnestub asi paremini homme. Õhtul vaatasime Eesti-Brasiilia mängu. Mulle päris meeldis. Hea et kõik Brasiiliased ikka terveks jäid… Aga tegelikult minu meelest, kui ma nüüd aus olen, olid Eesti jalgpallurid küll Brasiilia omadest kenamad. Mitte et ma neid väga vaadanud oleks. Või üldse selle pilguga… Ma lihtsalt väga… üldse ei mõista, mis neid naisi nende tõmmude juuksegeeli libedike poole tõmbab.
TV6 hakkas uuesti SG-1 näitama. Mitte et kedagi huvitaks.
Ja neljapäeval magasime poole päevani. Mängisime R-iga arvutimängu, vaatasime TV6elt mingit vin Diseli filmi ja sõitsime vihmas koju…
Täna pidin Tallinna minema. Aga see kukkus kahjuks ära… Eks kunagi hiljem.
Naljakas kui palju asjad võivad paari tunniga muutuda. Ma tean, mis M selle peale ütleb, ja ma tean, mis ma talle selle peale, mis ta ütles, püssis kostsin, kuid ega tegelikult need asjad nii lihtsad ikka ei ole. Põhimõtteliselt ma väga ei taha enam Inglismaale. E küll tuletas mulle just meelde, et see on ju mu driiiim number üks juba sajandeid, kuid… Ma lihtsalt ei usu et praegu oleks selleks õige aeg. Kui ma läheks, kas ma üldse enam kunagi tagasi tuleks rohkemaks kui et jõulud ja uusaasta… Kui ma läheks, siis saaks mu elu olema seal. Ma ei taha, et mu elu kuskil mujal oleks, kui et siin. Jah, olen kuulnud, et Eesti asuvat mingi soone peal, kust kõik inimesed tahavad ära saada. Ning jah tean, et mujal on palgad suuremad ning inimesi rohkem ja nii edasi ja edasi. Aga tegelt olen ma õnnelik siin. Alati olen olnud. Muidugi ma tahan ka vahel ära. Tahan tuttavast puhkust… kuid selleks Egiptus, muud rõvedalt palavad kohad ja üleüldine reisimine ju leiutatud ongi. Mu elu peaks ikka Eestis ju olema. Ning mul on aega maa ja ilm… ma loodan…
Ma ei taha elada, nagu ma kunagi ei sureks… nagu kõigele sellele ei tuleks ealses lõppu ning kõigeks kõigeks on kunagi ikka aega. Aga ma ei saa ka terve oma elu veeta mõttega, et homme võib kõik läbi olla. Kas see oleks siis täisväärtuslik elu? Mõni intelligentsem inimene saab ehk aru, mida ma nende kahe mõttega öelda tahan. Kes ei saa… ma selgitan.
Ma ei taha mõelda, et ah küll mul on aega Inglismaale minna. Ma võin ju magistri Inglismaal teha. Ma olen ju nii noor, mul on aega maailma näha jne.
Samas aga kui ma elaksin mõeldes et iga hetk võib elu oma otsa leida… siis sellisel juhul… kui ma üldse nii elada suudaks… ei läheks ma üldse ülikooli. Ma ei tea, mis ma teeks, aga see ei oleks kohe kindlasti enda harimine ning üleüldine tulevikuks valmistumine. Mul on alati olnud tunne, et kuigi ma elan, valmistun ma pigem tulevikuks. Käin koolis, õpin eksamiteks et veel koolis käia… jne. Käin veel koolis, et head tööd saada. Käin tööl, ronin karjääriredelil et paremat palka saada ning seeläbi paremini oma pere eest hoolitseda… Läbi selle kõige… Kuna ma elama hakkan? Kuna saab kõik see ettevalmistus läbi ja ma lõpuks saan oma kogutut kasutada? Aga ehk see ongi õige elamine… Diiiiiiip.
I guess in the end it all comes down to what makes a person happy… What makes me happy….
Charis
All love is true in different ways.
Täna pidi ka ilus ilm olema. Aga ei, taevas on pilvine… ning jah, ma räägin ilmast. Samas vähemalt on väljas üpris soe. Täna hommikul ärkasin varakult, liiga vara kui aus olla, ja põõnasin elutoa diivanil kuni lõpuks läksin mampsiga turule. Turul on tore käia, peaaegu sama tore kui laatadel. Üllatavalt pole see aasta ühelegi laadale sattunud. Igastahes tõime turult nektariine, virsikuid, herneid, mustikaid… viinamarju ostsime poest. Laenutasin endale tänaseks filmi kah… The Watchmen, mis iganes see siis eesti keeles ka ei ole. 155 minti kestab, jeee tegevust kui palju. Mitte et ma tegelt üliüber väsinud ei oleks ning ainult magamisest mõelda suudaks….
Eile tulime Paloka äärest. Läksime sinna reede õhtul üheksa ajal. Grillisime ja käisime öösel ujumas. Vesi oli väga väga soe… kahjuks päeval enam nii soe ei olnud. Jamps. Igast nalja sai. Lühidalt öeldes. Mõned olid vägivaldsed, mõnel oli liiga palju slaavi verd, mõni ässitas, mõni rippus telefoni otsas ja rahustas. Põhimõtteliselt palju eredaid mõtteid. aga telgis oli pehme ja soe magada. A ostis 24 õlut, enne oli tal veel 3 kuskil autos. aga ta äris suurema osa õludest teistele maha… majanduslik mõtlemine mis sugune, või mis!
Hommikul ärgata ei olnud väga mõnus. Mul võttis püsti ajamine ikka mõnusasti aega. Teised olid juba grillima hakanud ja puha. Paugu vorstid… Hm. Siis käisime veel ujumas, põõnasime, ujusime, põõnasime… sõitsime koju, ostsime jäätist. Suht koht kõik.
Eile käisin “üles” vaatamas. Suht nõrk multfilm oli… ei olnud palju nalja ega midagi. Pigem rohkem surma, pisaraid ja muud staffi. Seega ei soovita.
Järgmine nädal paar esimest päeva olen vast kuskil maal… puhkamas. Esmaspäeval lähen üritan taaskord verd anda ja saan taaskord korvi. Kõw, ei jõua ära oodata. Neljapäev/reede- täpselt ei tea kuna… tuleb tallinna minna. Siis jään sinna paariks päevaks… Ehk siis jah, suure tõenäosusega magan ma terve Tartuffi maha. Ei näe mitte ühtegi filmi. Isegi mitte natukene. Ah noh, minu meelest on see seda väärt.
Charis.
Good luck with your illusional superiority.
