Just another day…

Tegelikult peaksin ma õppima… aga mis ajast ma nii palju õpin?

Ma jumaldan praegust ilma. Tean jah et kevadeks on natu vara aga see on see mida ma tunnen. Nagu vene õps kunagi ammu ütles… kevad südames.:P Päike paistab, paitab mu silmi ja nägu ja põski. Nii mõnus. Ja pärani lahti olevast rõdu uksest tuleb vaikset värsket õhu briisi. Just lõpetasin koristamise. Ja kuigi ma tean et mul on palju teha jne… ON mul NIII MÕNUS OLLA. Lihtsalt mega. Kevad on tõesti mu lemmik aastaaeg, hea et ma kevadel sündisin. Ja kevad lilled on parimad lilled üldse. Ja linnulaul ja üldse Kõik…:D Loodame et ilm läheb aina paremaks.
Põnevad faktid:
* Eile käisin korvi vaatamas. Me võitsime ühe viskega…. lisaajal. See oli napikas. Hea mäng oli.
* Madli leiab et ma olen imleik. Kas siis lihtsalt seepärast et ma teda katki tahaks kallistada ja jube kalliks pean? Mis selles siis viga?
* Kaisal tuli geniaalne idee 14. 02 punases kooli tulla. Nagu ma talle juba kõvahäälselt teatasin JÄÄB ÄRA!
(miks on loodud mingi päev, mil me kõik annama teada neile, kellest me hoolime, et me neist hoolime? kas seda eipeaks iga päev tegema?)
* Mul on mõned toredad mälestused seoses eelmiste aastate sõbrapäevadega. Näiteks:
Eelmine aasta oli 14.02 kolmapäev. Ma olin milanos. Ja me sõime tsikkidega virsiku pirukat ja jõime mingit Bailey’s moodi asja ja … Olime natuke õnnetud…. et sel päeval olime eemal kõigist kellest hoolime. Vähemalt sain ma paar kõnet, mille eest ma ülimalt tänulik olen ka praegu:P
Üksaasta tegin ma oma sõpradele taldrikud millele ma ise oma käega mäne naljaka looma peale joonistasin ja nende nime kirjutasin. Naljakas on see, et ma olen ainuke, kes seda mäletab… Teised ei mäleta et nad midagi seesugust saanud oleks.
Ma mäletan veel kuidas lota mingi aasta kõik enda ostetud kingitused, mida lotat teades oli kindlasti väga väga palju, bussi peatusesse unustas:D Või oli see bussipeale. Igastahes pidi ta siis uuesti stressama hakkama.
Ja ma mäletan kuidas Siki mulle kinkis hõbedase südemakujulise ehtekarbi. See on praegu ma peeglilaual. Seal on sees mu lemmik ketid. Kord kinkis ta mulle ka keraamilise pildiraami, ümbritsetud südametega.
Naljakas mõelda, et me enam ei suhtle. Kuidas küll sellised asjad nagu suhted muutuvad. Ühel hetkel parimad sõbrad ja järgmisel silmapilgul seisab nende vahel müür. Ja süüdistada ei saa tegelikuses ju kedagi.
Kas sõprus on midagi, mille püsimise nimel tuleb pingutada… ja mitte vaid korra vaid tihti, nagu maratonil… või peaks kõik lihtsalt sujuma? Ma kipun kalduma selle teise poole. Ma olen kogu oma elu pingutanud… nüüd enam ei pinguta.
* Mul on kodus nüüd kolm arvutit. Muidugi pole üks sisse pluggitud kuid mõte jääb samaks.
* Mata vihik näeb mul välja jube. Ääred on täis soditud teksti mu blogi jaoks, laulusõnu… ja staffi. Madli vihiku mõttetu staff on minu süü:P
* Homme läheme me tantsima. Kõigil peaksid riided olema…  on neid kellel pole. Ja kes siis jookseb pea kuklas edasi tagasi ja neile neid riideid üritab kuskilt sebida? Ja kes seda ei tee…!

Okei ma lõpetan.
Charis.
Te olete kõik mulle kallid. Koguaeg, alati. Olenemata sellest, millega teie või siis mina hakkama saan.