Just another day…

Nii, ma koristan oma koolikappi. Ei suuda otsustada, kas visata oma kemmu tööd ja muu staff minema. Äkki ma järgmine aasta avastan, et ma ikka PEAN selle eksami tegema või et ml on neid vaja mõnel muul toredal, kindlasti meeldival põhjusel. Oh darn… minema! Näpud risti.
Oh issand Mata on nii jube. Vajalik ja kohustuslik. Kahjuks.
Selle õppeaasta suurim nali: Mina, eta olümpiaadil. Okei. Ma saan aru, et teie ei saa naljale pihta.
Mu kirjandid on Ilmselgelt liiga lühikesed. Tegelt kah, ilma irooniata. Ilma Sarkasmita. Mitte et ma neil vahet teeks. Mustandid on nagu hiiglased aga puhtandid. Noh on puhtandid.
oi! Ajalugu:D mmm.
Vene Keele vihik. Tühi. Selle eest on mul aga kahe mappi, mis kaaluvad üle kahe kilo!!!, täis igast lehti. No tegelt kah, on seda siis vaja? Puudemõrvar!
Kaheksanda klassi ette vihik. W.Golding “Kärbeste Jumal”. Ilmselgelt mulle see raamat ei meeldinud. Põssa meeldis. Naljakas, tuttavad tunded ja mälestused. Vanu asju läbi tuhrates.

Mulle kunagi meeldisid need luuletused väga. Neile lisanduks veel kolm luuletust, millega mul on tugevamad sidemed, kuid millest kahte mul ei ole ja kolmas on lihtsalt liiga pikk. Siiski. Ilu on silmades.
Minu selle aasta päevik on üpris… tähtsusetu. Ainult paar rida midagi. Ja meeldetuletus sellest, millistesse ekstreemsustesse ma oma vältimised viin. Vähemalt sain hakkama. See aasta. Üks veel.
Kusjuures tavaliselt koristan jne ma oma kooliasju alles… mingi Augusti lõpus või? Seega suht edasiminek.
Tegelikult ma olen nüüdseks jõudnud otsusele, et ma hoian kõik oma kooliasjad alles. Või noh suuremas jaos. Ma ju ei saa ette teada, mis tulevik toob. Äkki ma tahan järgmine aasta Geo või Füssa uuesti teha või äkki keegi mu sõpradest tahab.  Kõige jaoks on kunagi aeg ja praegu ei ole veel aeg minevikust lahti lasta. Veel ei ole.
Aw, mu kümnenda klassi päevik on ikka kunstiteos. Mäletad Madli kuidas me TKKs neid pilte värvisime? Juttu lindistasine. Olid alles ajad.
Teate, see koristamine on suht kasutu. Ma ei taha asju öra visata. Ma usun jah, et see on imelik. Aga ma ei taha.  Noh ma südamest loodan , et kord, kui ma vana ja mida kõike veel olen, siis ma kirjutan ehk isegi raamatu või midagi. Ma leian, et siis on sellest kõigest suur abi. Mälestustest. Ja äkki, äkki ma ei suuda enam kunagi oma mineviku meenutada… Ma ei tea, tõesti ei tea, mida tulevik toob. Sellest tingitult üritan ma nii palju kui vähegi võimalik hoida kinni oma minevikust.
Ümbriku täis pukse. Jahm… ma tean mul on ka piinlik. Aga ma olen neid teinud. Alati ei ole kasutanud. Ma loodan.
Mmmmmmmmmmmmmmmmmaasika jäätis. Vahva. Kas pole. Ma šokolaadi oma ei söö. Pirts olen.
Vene keele TV rahuliku südamega prügikasti. Hmh.
Avastasin oma selle aasta kallid ja nähtavalt ka tühjad Inka asjad. Mitu korda ma inkas see aasta üldse midagi kaasas kandsin? Mitu korda ma seda eelmine aasta tegin ja mitu korda teen järgmine aasta? Ja saab sellel olema tagajärgi?
Mata asju on lootusetult palju. Ohe. Terve Karp matat. Mitu mitu miiiitu vihikut ja siis veel kodutööde lehed. Psühh.
Ajalugu=Elu /Madli poolne parandus/ Ajalugu=Charise Elu. Tnx Madli
Darn! Venku mapid teevad silmad ette KÕIGELE. Isegi ajaloole ja majandusele ja matale ja geole ja füssale. Mis kõik on kah äärmiselt mahukad.
Ma nüüd lõpetasin. Viimaks. Kuigi tegelt on veel mõndagi teha, kuid see kõik nõuab tõsist süvenemist. Ma loodan, et teil oli sama lõbus kui mul. Ehk siis palju õnne neile, kes lõpuni jõudsid. Te olete vastupidavad.

Charis
Time takes too much time.

“Knowledge is love and light and vision.” - Helen Keller

Täna, jälle lõunaka ees. Tõsisem töö.
Istusin, lugesin raamatut, tegelesin lastega ja nende vanematega, kes tihti on isegi nõudlikumad kui nende võsukesed. Igast lapsi on ja kõiksugu vanemaid on. Mõned on viisakad ja naeratavad ja hästi kasvatatud. Leidub aga ka täielike vastandeid ning me kõik teame kuidas ma hellitatud, oma tahtmist nõudvaid jõnglaseid ei kannata. Mul tekib tahtmine neile paar karmimat sõna öelda või midagi sinna poole.
Mingi kell ilmus Sven kui välk selgest taevast. Naljakas aga tal ei paistnud olevat probleemi minu ära tundmisega. Kutsus meid siis enda poole järgmine nv. Ning vahel mainis ka, et ma olen kole. Jah, täpselt selle sõnaga. Noh õnneks ma tunnen teda piisavalt kaua, et nii mõndagi tema näost välja lugeda. Või siis vähemalt endale sobivaid illusioone luua. Ma tean, et ta teab, et ta tegelt ei mõtle nii ja uus mina on sama hea kui vana. Kui mitte parem.
Käisin ka kiisul Selveris külas. Vot temal oli raskusi. Raskusi minu ära tundmisega. Teda oli tore näha. Ta on ikka veel armas, mitte et ma oleks arvanud, et ta enam ei ole. Muidugi oli, on ja jääb.
Uuuuuuuuuuuuuuuu. Džonni Depppi Look a Like. Ain’t that just HOT? Kahju aint sellest… lisa raskusest.
Reedel oli mul plaanis kodus olla. Nautida oma reedet. Noh plaan plaaniks. Jassu helistas ja teatas, et ma LIHTSALT PEAN linna tulema, kuna ei tema ega Altz ei olnud uut mind näinud. Mõeldud tehtud. Olime veits linnas, kuni keku ja minu koostööl sündis geniaalne idee. Nagu alati:D Nii me ostsime siis pudeli veini ja suundusime jassu juurde.
Kokkuvõttes oli väga tore õhtu ning jah, ma tean, et ma jätan päris palju mainimata, kuid on asju, millest ei räägita. Veel vähem siis kirjutatakse oma blogi.
See nädal on möödunud rahulikult ja ilusalt. Jah, ma pole olnud väga tegus ega midagi kuid siiski. Magan kaua, loen raamatuid, avastan, et nende lõpp on kurb ja jätan mingiks ajaks pooleli, käin väljas, korjan lilli, avastan oma juuri.

Charis.
It’s a rose. The best!

Charis.
… Free your mind!

Miks sõditakse? Miks meie oleme sõdinud?
Kas vabadus, mille verega kätte oleme võidelnud, on seda väärt?
Me usume, et on. Me tahame, et oleks.
Kuid kõik ei sõdi ju vabaduse pärast. Me teame seda.
Siiski me üritame eitada. Üritame petta.
Sõditakse maa, raha, kuulsuse ja jumal teab mille kõige pärast üks hing siin ilmas võitleb.
Ning jah, sõda jõuab oma eesmärgini.
Ta jõuab sinna, astudes üle eludest ja õnnest ja kurbusest.
Ignoreerides kõike, millel siin maailmas üldse mingi tähtsus on.
Sõja tulemuseks jääb tühi, õnnetu maa, mis peab end taas elustama, mis peab leidma jõu, et taas elada.
Kui Pandora avas oma laeka, tuli sealt välja sõda.
Koos sõjaga tulid haigused ja nälg ja kurbus. Koos.
Ainuke tugi inimsoole on lootus. Lootus, et homme on parem.
Lootus, et me suudame selle üle elada.

Charis.
In the paper today, Tales of war and of waste. But you turn right over to the TV page.

Postulaat: Jumal eksisteerib.

Postulaati ei kritiseerita.

Teooria: Piibel

Kritiseerige!

Eksperiment: Inimene ja Jumal ja Piibel. Ühiskonna jälgimine?

Järeldus: “Jumal eksisteerib ja seda saab tõestada”; “Jumal eksisteerib, kuid seda ei saa ei tõestada ega ümberlükata” (theism); “Jumal ei eksisteeri” (tugev ateism); “Jumal peaaegu, et kindlalt ei eksisteeri” (nõrk atheism); Ja ” Keegi ei tea, kas jumal eksisteerib või mitte” (agnostik).
Wiki*

Charis.
…with the wisdom of a much younger woman.

It’s like somebody took my place
I ain’t even playing my own game
The rules have changed well I didn’t know
There are things in my life I can’t control
I feel the chaos around me
A thing I don’t try to deny
I’d better learn to accept that
There’s a part of my life that will go away
Dark is the night, cold is the ground
In the circular solitude of my heart
As one who strives a hill to climb
I am sure I’ll come through I don’t know how
They say an end can be a start
Feels like I’ve been buried yet I’m still alive
I’m losing my balance on the tight rope
Tell me please, tell me please, tell me please…
If I ever feel better
Phoenix-If I ever feel better

Mulle meeldib see lugu, mulle meeldib see maailm. Kas see on minu jaoks? On siin koht ka mulle? Kuhu ma kuulun? Olen ma osa tervikust või on tervik osake minust. Kuhu ma kadunud olen? Miks? Kas ma tean, kes ma olen? Või ainult aiman? Kas teie teate?
Ma olen alati uskunud, et kõik juhtub põhjusega. Kõik, nii minu elus kui ka mind ümbritsevas maailmas. Ja täpselt nii tugevalt nagu ma olen uskunud ja lootnud, olen ma ka selle ideega võidelnud. Ma näen selles irooniat, seda sama mida ma tihti kogen. Ma tean, kui vale see olla võib ja ma tean, et ma ei saa oma vigu ja maailma vigu mingi suurema eesmärgi alla paigutada. Samamoodi nagu jumalaga. Inimene usub, sest ta saab, kuna nii on kergem. Ei tea miks aga on. Ja nii, nii tundub, et su tegudel pole tagajärgi ja kõik mis juhtub on mõeldud nii. Samas näen ma siin ühte probleemi.
Ma olen alati uskunud, et ma kontrollin oma elu. Et mina ise langetan oma valikud ning mina elan nendega. Mul on raske leppida faktiga, et mu elus on asju, mida ma ei saa kontollida. Ma isegi ei tea, kas see on ikka fakt. Mida ma ei peaks saama enda tahtele allutada, kui ma vaid piisavalt püüan? “You can have anything in life if you’re willing to sacrifice everything else for it.” Olgu, ma ei saa kontrollida ilma. Kuid selle asemel saan aga kontrollida oma reaktsiooni sellele. Ning jah, ma ei saa kontrollida oma eksamite aegu jne Kuid taaskord allub minu tahtele, minu mõistusele see, kuidas ma seda maailma vastu võtan. Ja ma üritan, üritan kõigest väest olla mis vaja, kes vaja.
Ma olen öelnud, et ma leian, et inimeste probleemid on suuresti kinni nende peades. Neis endis. Sest mis tegelikult on probleem? Jah, ma usun, et enamik teist ei nõustu. See ei üllata mind. Aga las ta olla…
Tegelt ei tahtnud ma sellest Kirjutada. Ma tahtsin öelda, et mul oli tore… ja et ma olen õnnelik. Et kuigi päikest ei paista, rannas ei saa olla ja väljas möllab lõikav tuul, on suvi. Jah, on suvi. Ja kuigi asjad ei ole mitte kunagi päris täpselt nii nagu ma eelistaks, tuleb tunnistada, et life is pretty darn perfect.

Charis.
“The “why” doesn’t matter.” House

Charis.
Personally i’d rather just kill you and call it a day…!

But first wait, won’t get it on a plate
Your gonna have to work for it harder and harder
And I know cause i’ve been there before
Knockin on the doors with rejection
And you’ll see cause if it’s meant to be
Nothing can compare to deserving your dreams

Patience now frustration’s in the air
And people who don’t care
Well it’s gonna get you down
And you’ll fall
Yes you will hit a wall
Get back on your feet
And you’ll be stronger and smarter

And I know i’ve been there before
Knockin down the doors wont take no for an answer
And you’ll see cause if it’s meant to be
Nothing can compare to deserving your dreams

It’s amazing, it’s amazing
all that you can do
It’s amazing, it makes my heart sing
Now it’s up to you

Jem-It’s Amazing

Charis
Ema leiab, et meie kass hakkab paksuks minema.

Favouritism ain’t my thing but,in this situation I’ll be glad to make an exception
Adele-My same.