Feel free to speculate amongst yourselves.
… cause it’s all Gone with the Wind.
Väljas möllab tuul. Mängib kaskede ja pesu ja sirelitega. Mängib noorte ja mitte enam nii noorte naiste seelikutega. Puhub juukseid suhu ja ajab neid sassi. Kohistab, mühistab ja kohati isegi märatseb. Ta on segane. Ta ei tea kuhu ta läheb ega kust ta tuleb. Lihtsalt on. On majade vahel nagu koridorides. Pööre sinna, siis pööre tänna. Siis hetkeks ta vaibub, ta seisab ja mõtleb. Järgmisel hetkel jätkab samas vaimus. Sest see sobis, nii oli hea.
Ja kased, need painduvad tuules. Kõik ühes meeles. Iga leht, iga oks, pea iga kask on painutatud samas suunas. Tuul on nende eufooria, mõni neist saab teistest enam. Mõni paindub rohkem, mõni viiakse kaugemale ja tugevamalt, mõni on ise tugevam. Siis hetkel, mil tuul vaibub, kaskki end tagasi tõmbab. On vaikne ja liikumatu kui polekski midagi olnud. Kuid lehed need siiski vabisevad. Justkui nad teaks mis oli, mis tuleb.
Tuul see mängib, maailm mängib. Sest loodusel on hing ja meil, meil on ka hing. Ja see hing on ilus ja puhas ja rikkumata, ainult meie, meie ei ole tervikus ilusad ja puhtad ja rikkumata. Loodus ei ole kah. Miks..?
Ma jumaldan seda tuult. Ma jumaldan seda taevast. Ma jumaldan ka seda maailma. Seda perfektsusest kaugel, vaikselt tiirlevat ja pöörlevat maailma.
On 10nes Juuni. On, on on. Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei saa selle teadmisega enam võidelda. Sest et on. Jah on… aga ei jää. Vähem kui kolm päeva veel. Tegelt vähem kui kaks sest et on 10nes juuni.
Pühapäeval. Ametlik esimene ujumine see aasta. Kuidagi palju esimesi…seoses suvega. Ning kõigile teile ullikestele teadmiseks Ei, vesi ei olnud Üldse külm. Tegelt ka, ei olnud. Ma ei tea keda ma päikese olemasolu eest tänama pean aga kui keegi teab, siis öelga edasi, et jah, ma olen tänulik! Nägin TiTit ja Kaidit. Selveris. Tööl. Isegi Selveris võib lõbus olla. Ja kui pruunid nad olid. Wiuh. Emaga maale minek- ma ei tea kui hea idee see nüüd oli. Enamiku ajast ma sõin rediseid. Jah te lugesite õigesti. Rediseid. Ning sellest tingituna mõtlesin, et kas ma olen rohkem maa või linna tüdruk. Neile, kes leiavad, et vastus on ilmselge (aka linnakas) paar väikest väga idiootliku fakti.
*Tehniliselt võttes olen ma alati elanud linna ääres. Väga ääres. Nii ääres, et mu naabritel on lehmad. LEHMAD!
*Ma olen kala püüdnud, järve ääres, vihmausside ja muu selle jamaga. Ja ma pole püüdmise ega nende hilisema söömise eest pidanud maksma. Mitte et ma neid söönud oleks. Kuigi… mu õde sõi. See ei lõppenud hästi.
*Jahm… aga ma jumaldan kingi. See pole eriti… maalapselik, või mis? Ja rohimine ei ole kah vist päris minu thing. Ning kuni pühapäevani ei arvanud ma et harvendamine tähendab ka rediste, tervete ja elujõuliste rediste, maast välja kakkumist.
Seega, teie professionaalne arvamus oleks…?
Muidugi olen ma siiski. kõigest olenemata linnalaps, lihtsalt väikeste maalapse kalduvustega.
Eile olin ma veist kümme läbi koolis, tegin füssa kooli eksamit. Nö. ettevalmistuseks. Hiljem Jassu juures gängiga ja linnas taavi ja sveniga. Kes kusjuures lihtsalt pidid minuga vaidlema. Miks nad ei võiks tõtt tunnistada:D? Tõde on ju tore ja keeruline asi. Nats karvane ja kahtlane.
Täna oli kah füüsika. Midagi väga toredat ei juhtunud. Kuigi, peale füsat tuli Kaisa minu juurde oma kahtlustega. Need ei üllatanud mind aga need ei meeldinud mulle kah. Inimesed! Te olete nii inimesed, et paha hakkab.
Ja siis ja siis ja siis. Oh see oli nii tore. Ma käisin verd andmas. Ma, MINA olen ametlikult doonor. Paberid ja puha. Nüüd, pool liitrit verevaesem, tean ma oma hemoglobiini taset (mis on maaaaadal) ja veregruppi (mis on B+) Ning teie, kõik te mu blogi lugejad, saate mu üle õnnelikud olla. Sest mina olen nüüd doonor ja ma sain tasuta suuuure šokolaadi ja väikese kilekoti, millel oli pelikan ja mida jassu mõttetuks raiskamiseks pidas. Ah mida ta kah teab. Pelikan ikkagi! Ja eelkõige: Ma olen õnnelik. Ükskõik mida teie väikesed pisut väärastunud teooriad teile ütlevad.
Charis.
You are done talking now!
