Just another day…

Mmmmm. After Eight kommid. Piparmünt ja šokolaad. The best. Ma mäletan kuidas ma ITis neid pakkide kaupa ostsin ja sõin ja hea raamatuga nautisin. Olid ajad.
Lõpetamiste päev Tartus. Meibi ka mujal. Linn oli nii elav. Lillemüüjatel olid järjekorrad, restodes ja kohvikutes olid noored oma kaunites kleitides või esinduslikes ülikondades. Kõik see moodustas imelise terviku ümbritseva ja ka minuga.
Tänase päeva vaimus olen ma palju vaadnud mineviku. Sama palju mõtlesin ka oma tulevikule ja olevikule. Kust ma tulen, kus ma olen ja kuhu lähen. Mis on olnud, mis on ja mis tuleb. Teatud küsimustele oskan ma vastata, teatud küsimuste vastused koosnevad mu enda soovidest ja lootustest ja unistustest ning mõni küsimus jääbki küsimuseks. Seda kõike ja paljut muud nimetataksegi vist eluks.
Kuskil aasta pärast täna olen ma lõpetanud gümnaasiumi. Istun kodus, lillehunniku keskel. Mul on läbitud eksamid ja loodetavasti ma ka tean, mis ma edasi teen. Ehk ootab mind ülikool, ehk seiklused välismaal. See on kõigest aasta pärast ja ma ikka veel ei tea, mida ma tahan. Ma loodan, et ma saan mingisuguse ilmutuse…
Selle õppeaasta alguses oli mul kõik selge, mul oli eesmärk ja viisid selle saavutamiseks. Nüüd? Noh ma olen mõistnud, et mu eesmärk ei olnud mina. Mu tulevik aga lihtsalt peab olema mina. Kui mitte midagi enamat, siis mina. Sest nagu me kõik, nii tahan ka mina olla õnnelik. Ja nagu paljud meist, nii ei tea ka mina täpselt, mis mind õnnelikuks teeb. (ja kauaks?)
Ja minu minevik, minu minevik on põhjus, miks ma olen, kes ma olen. Olevik ja minevik koos teevad mind selleks, kes ma olen tulevikus. Ma ei ole täna see, kes ma olin eile ega ma pole homme see, kes ma olen täna. Kuldsed sõnad.
Nüüdseks olen ma siis teada saanud oma eksamite tulemused. Kõigile, kes on aeglase mõtlemisega, ütlen, et ma ei ole nendega ilmselgelt väga rahul. Ma tean, et ma olen enamaks võimeline. See teadmine on mis mind häirib, mitte punktid ise.
Kolmapäeval käisin jassuga kinos. Madli ja Kris olid ka seal. Sex ja linn. Niisiis… arvamused? Ma ei oska midagi öelda, ma usun, et mul on raske end neist kellegagi samastada. Hiljem olime jassu pool. Kus mulle väga viimasel ajal meeldib olla. Ilmselgelt on tal tähtvere suurim aed:D ja maailma parim mesi. Vaatasime siis filmi “10 põhjust sind vihata”. Klassika ma usun. Jah, tüdrukud jumaldavad seda, kui sa neile laulad pea kogu kooli ees ning seda, kui sa vabandamiseks kingid neile kitarri. Või ehk seda teist siiski mitte… me kõik ei ole nii musikaalsed.
Eilne ilm oli super. Kuni mingi kellani. Päike paistis, taevas oli sinine ja mul oli seelik seljas. Praegu aga sajab vihma ja kõigest paar tundi tagasi istusin ma Ristiisas ning tilkusin veest. Sellest hoolimata naeratasin…
Täna kuskil poole kolme paiku vaatasin ma peeglise, lootes näha kedagi teist. Lootes või kartes, ma ei teagi. Fakt on see, et ei näinud. Vähemalt on teistel raskusi minu ära tundmisega.
Hiljem olin MRG lõptamisel, kus Ööpik laulis. Jah, te lugesite õigesti LAULIS. Mulle on öeldud, et minu naeru oli lavale kuulda. Ma keeldun seda uskumast. Ka tema ei tundnud mind esmapilgul ära aga ta parandas selle kiiresti, tulles ja küsides mult eksami tulemuste kohta. Ma andsin talle edasi kogu info, mida teadsin. Siis soovisin õnne ja andsin edasi aja poolt näsitud rahvuslilled. Kahju aga ajal on omad tagajärjed ja mõjud meile kõigile. Ka lilledele palavas umbses õhus. Õnneks saab teatud asju ka tagasi võtta…
Kekul oli lõpetamine kohe kõrval saalis. Niisiis võtsin ma kotist oma telefoni ja ringisin talle. Koos kõndisime vihmas ristiisasse, kus jõime ühe latte ja sõime maitsvat maasika-juustu kooki. Armas, kuidas me mõlemad tilkusime. Otsustasime, et me peaks suure ja mõnusa kambaga vidrikele minema. Me mõlemad olime sellest ideest küll vaimustuses. Oh ja Keku ilme, kui ta teatud asju kuulis oli super.
Nüüd jääb vaid loota, et ilm pöördub. Jaanipäevaks on teatud plaanid, mis mulle meeldivad ja on nii minulikud. Ma loodan, et Kiisukesele ka sobib ja kõik laabub.
Ilusat nädalavahetust teile kõigile.