Just another day…

Kujutage ette, et kogu teie maailm variseb kokku. Kõik, mis teil kunagi olnud on kadunud. Olgu seda siis ühe hetkega või pisut aeglasemalt. Kui teie kodu laastaks sõda, surm, tuli ja nälg. Kui teil siin maailmas poleks enam peaaegu, et mitte midagi. Kui vaid mõned armastatud inimesed, kes on sama täbaras või ehk isegi hullemas olukorras kui teie. Te oleksite nõrk ja kokku kukkumas. Teaksite, et kõik, kõik tuleb taas üles ehitada. Tuleb kokku korjata oma endise kadunud elu riismed ja püsima jääda. Kuid segadus oleks nii suur, kõikjal teie ümber. Ning te vaaruksite maha, teadmata kust alustada. Ning teist ei sõltuks mitte ainult teie, vaid ka teie armastatute elud. Kõik see koorem langeks teie õlgadele. Kas te oleksite piisavalt tugev, et seda kanda? Kas te saaksite hakkama?

Miks sõditakse? Miks meie oleme sõdinud?
Kas vabadus, mille verega kätte oleme võidelnud, on seda väärt?
Me usume, et on. Me tahame, et oleks.
Kuid kõik ei sõdi ju vabaduse pärast. Me teame seda.
Siiski me üritame eitada. Üritame petta.
Sõditakse maa, raha, kuulsuse ja jumal teab mille kõige pärast üks hing siin ilmas võitleb.
Ning jah, sõda jõuab oma eesmärgini.
Ta jõuab sinna, astudes üle eludest ja õnnest ja kurbusest.
Ignoreerides kõike, millel siin maailmas üldse mingi tähtsus on.
Sõja tulemuseks jääb tühi, õnnetu maa, mis peab end taas elustama, mis peab leidma jõu, et taas elada.
Kui Pandora avas oma laeka, tuli sealt välja sõda.
Koos sõjaga tulid haigused ja nälg ja kurbus. Koos.
Ainuke tugi inimsoole on lootus. Lootus, et homme on parem.
Lootus, et me suudame selle üle elada.

Charis.
In the paper today, Tales of war and of waste. But you turn right over to the TV page.