Just another day…

“We don’t see things as they are, we see them as we are.”

 - Anais Nin

Mitu korda need mehed seal “vaprates ja ilusates” abiellunud ja lahutanud on?

ma olen tsükklis
kinni, ei seisa, käin
ringi, edasi tagasi sinu
juurde, ei suuda mõelda
muule, sinule, temale
koos, te tapsite mu
oma naeruhoos.

I’m huring
I never hurt
I didn’t mean to hurt
I
just
loved.

Charis.
I believe that believing that we survive is what makes us survive. I BELIEVE that even though I made that mistake I’m gonna be just fine.

Kaugete tähtede öine sära
ta kadunud elu valgustas
lõhkises kleidis puna põskeil
kirevad huuled ja põlevad silmad
uitas hüljatu tänavail
ühtse tugevusega talusid valu
nii ta ihu kui ta hing
ei eales pisarat tundnud ta põsk
ta naeratust näinud maailm
nüüd kandis ta nõrkev keha
mineviku vigade roostes ahelaid

And No, I’m not OK! But I am.

Charis.
Save me

Egiptuse püramiidid, Hiina müür, Jeesus toitis ma ei tea kui mitu näljast suud… müsteeriumid.
Aga tegelt on nii, et inimesed on enam kui suutelised mitte milleskti kogu maailma ehitama. Ei üllatuks, kui Jumal oleks inimene, kes kord lihtsalt mitte milleskti maa ja taeva ja mere ettekujutas.
Seega, Mis on raskeim mäng ja kui keeruline saalihokki siis tegelikult on. On mille üle mõelda. Ma ei viitsi mõelda.
Lõpule on jõudnud mu busy busy päev. Busy ja väga tore.
Tulin just jassu juurest. Kui ma sinna läksin säras päike ja ilm oli perfect. Muidgi panin ma selga valge kampsuni. Koju tulles oli aga maa märg, kuna vahepeal oli vihma sadanud. Kurb. Nüüd on mul üks valge-pori laiguline kampsun ja kott. Lucky me:D Aga vähemalt oli väljas värske ja mõnus.
Jaanikaga jutleda oli väga tore. Tee ja mesi, mis maitses nagu mee segu karamelliga. Mida kõike me ära ei arutanud.
Tegelt tuli mulle praegu pähe üks küsimus. Kui palju saab 1,3 miljonilise rahvaarvuga eestis olla neid kummitavaid maju? Sest ma ei tea, pole nagu ise ühegi otsa sattunud. Ja üleüldse Isn’t it all in our heads?
Nüüd, suvel olen ma kõvasti sportlikum. Jah, ma olen ise ka enda pärast mures.

Ning nüüd panem mu msn kräppi, mis ei tee mind õnnelikuks. Samuti kuulsin ma Svenilt, et geo eksami tulemused on teada. No super oleks kui mul oleks kõige vähimatki võimalust neid vaadata. Iseasi kas ma neid näha tahan.
Jah, ma kardan.

Charis,
* I am what I am because of what we are.

Pärast eksameid on alanud minu suvi. Ja seda hästi. See nädalavahetus möödus väga toredalt.
Reedel sai isegi botaanika aias käidud. Lisaks taimedele on seal ka pardid, kalad ja inimesed. Who would have guessed! Ja nagu sellest kõigest oleks vähe tatsas aias ringi ka üks pulmapaar. Jah, ainult üks.
Laupäeval jõin ma terve liitri õlut ära. Terve liitri! Leiate, et seda on vähe? Noh, teie ei pidanud seda kannu tõstma. Sheesh kui raske see oli. But I kinda liked it. Ja viimaks olen ma ka vihmas aega veetnud. Mainiks ära, et minu meelest on suvi rikku läinud, kui ma pole saanud end vihmas leotada. You know:

Feel the rain on your skin
No one else can feel it for you
Only you can let it in
No one else, no one else
Can speak the words on your lips
Drench yourself in words unspoken
Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten

Ja nüüd eile ostsin ma endale uue raamatu. Üle 900 lehekülje. Isegi Harry viies osa pole nii… suur. Ah jah. Tuulest viidud. Sipa olen juba lugenud ning mulle väga meeldib. Väga. Seega, mul on vihmasteks pärastlõunateks tegevust. Ja ei Kersti, mul ei ole rahusteid vaja:D
Mainin ära ka minu äärmiselt nõmedad unenäod. Ainuke positiivne täna öösel oli tripp Rootsi. Veidra seltskonnaga, mida ma siiski väga kalliks pean, seega oli see kõik pisut… naljakas.
Oii, kuidas laev rappus.
Nüüd ei tahaks ma midagi muud kui päikest. Päikest ja palju! Ning sooja vett…

Charis
Ma võin vabalt valget lollitada.
Sa oled valge.
napilt.

He doesn’t know himself.
Not yet anyway.
He’s it, he’s that.
He’s not what he wants to be.
He’s walking, He’s running.
He’s sick and he’s tired.
He smiles and hates
Loves and burns and ackes
And all he wants is to be free
Free to feel and think and see.

She doesn’t love herself.
But yet she’s loved.
I’s not a feeling, It’s just a thought
That’s got her lost her way.
She hopes and dreams and leaves.
She’s lost and confused and weak.
Avoiding the truth, living in lies.
Her smile is jus a big disguise.
And all she wants is to be free,
Free not to feel and think and see.

He was looking at her all funny in the eyes
She was happy to be looked at that way

There is no perfection
no the one and only
there’s a dream
a beautiful dream
that once was alive

There are humans
mistakess and errors
love is a skill, a need
learn to accept
this world so full of flaws

Erotic and chaotic in defination and in form

Mulle ka kunagi ei meeldinud oma naeratus. Ma olin ebakindel ja hirmul. Kartsin neid rünnakuid…
Kuid siis ma õppisin, et see on osake minust. Ja see pole ideaalne.
Just selle pärast ma peangi seda jumaldama. Ma muutusin. Ja see oli hea.
Me oled ja jääme eriliseteks, endaks. Ilusateks, imelisteks. Kellegil pole õigust vastupidist väita.

Charis.
Rebitud teksase, punane pluus.

… cause it’s all Gone with the Wind.

Väljas möllab tuul. Mängib kaskede ja pesu ja sirelitega. Mängib noorte ja mitte enam nii noorte naiste seelikutega. Puhub juukseid suhu ja ajab neid sassi. Kohistab, mühistab ja kohati isegi märatseb. Ta on segane. Ta ei tea kuhu ta läheb ega kust ta tuleb. Lihtsalt on. On majade vahel nagu koridorides. Pööre sinna, siis pööre tänna. Siis hetkeks ta vaibub, ta seisab ja mõtleb. Järgmisel hetkel jätkab samas vaimus. Sest see sobis, nii oli hea.
Ja kased, need painduvad tuules. Kõik ühes meeles. Iga leht, iga oks, pea iga kask on painutatud samas suunas. Tuul on nende eufooria, mõni neist saab teistest enam. Mõni paindub rohkem, mõni viiakse kaugemale ja tugevamalt, mõni on ise tugevam. Siis hetkel, mil tuul vaibub, kaskki end tagasi tõmbab. On vaikne ja liikumatu kui polekski midagi olnud. Kuid lehed need siiski vabisevad. Justkui nad teaks mis oli, mis tuleb.
Tuul see mängib, maailm mängib. Sest loodusel on hing ja meil, meil on ka hing. Ja see hing on ilus ja puhas ja rikkumata, ainult meie, meie ei ole tervikus ilusad ja puhtad ja rikkumata. Loodus ei ole kah. Miks..?
Ma jumaldan seda tuult. Ma jumaldan seda taevast. Ma jumaldan ka seda maailma. Seda perfektsusest kaugel, vaikselt tiirlevat ja pöörlevat maailma.

On 10nes Juuni. On, on on. Ma ei saa sinna midagi parata, ma ei saa selle teadmisega enam võidelda. Sest et on. Jah on… aga ei jää. Vähem kui kolm päeva veel. Tegelt vähem kui kaks sest et on 10nes juuni.
Pühapäeval. Ametlik esimene ujumine see aasta. Kuidagi palju esimesi…seoses suvega. Ning kõigile teile ullikestele teadmiseks Ei, vesi ei olnud Üldse külm. Tegelt ka, ei olnud. Ma ei tea keda ma päikese olemasolu eest tänama pean aga kui keegi teab, siis öelga edasi, et jah, ma olen tänulik! Nägin TiTit ja Kaidit. Selveris. Tööl. Isegi Selveris võib lõbus olla. Ja kui pruunid nad olid. Wiuh. Emaga maale minek- ma ei tea kui hea idee see nüüd oli. Enamiku ajast ma sõin rediseid. Jah te lugesite õigesti. Rediseid. Ning sellest tingituna mõtlesin, et kas ma olen rohkem maa või linna tüdruk. Neile, kes leiavad, et vastus on ilmselge (aka linnakas) paar väikest väga idiootliku fakti.
*Tehniliselt võttes olen ma alati elanud linna ääres. Väga ääres. Nii ääres, et mu naabritel on lehmad. LEHMAD!
*Ma olen kala püüdnud, järve ääres, vihmausside ja muu selle jamaga. Ja ma pole püüdmise ega nende hilisema söömise eest pidanud maksma. Mitte et ma neid söönud oleks. Kuigi… mu õde sõi. See ei lõppenud hästi.
*Jahm… aga ma jumaldan kingi. See pole eriti… maalapselik, või mis? Ja rohimine ei ole kah vist päris minu thing. Ning kuni pühapäevani ei arvanud ma et harvendamine tähendab ka rediste, tervete ja elujõuliste rediste, maast välja kakkumist.
Seega, teie professionaalne arvamus oleks…?
Muidugi olen ma siiski. kõigest olenemata linnalaps, lihtsalt väikeste maalapse kalduvustega.
Eile olin ma veist kümme läbi koolis, tegin füssa kooli eksamit. Nö. ettevalmistuseks. Hiljem Jassu juures gängiga ja linnas taavi ja sveniga. Kes kusjuures lihtsalt pidid minuga vaidlema. Miks nad ei võiks tõtt tunnistada:D? Tõde on ju tore ja keeruline asi. Nats karvane ja kahtlane.
Täna oli kah füüsika. Midagi väga toredat ei juhtunud. Kuigi, peale füsat tuli Kaisa minu juurde oma kahtlustega. Need ei üllatanud mind aga need ei meeldinud mulle kah. Inimesed! Te olete nii inimesed, et paha hakkab.
Ja siis ja siis ja siis. Oh see oli nii tore. Ma käisin verd andmas. Ma, MINA olen ametlikult doonor. Paberid ja puha. Nüüd, pool liitrit verevaesem, tean ma oma hemoglobiini taset (mis on maaaaadal) ja veregruppi (mis on B+) Ning teie, kõik te mu blogi lugejad, saate mu üle õnnelikud olla. Sest mina olen nüüd doonor ja ma sain tasuta suuuure šokolaadi ja väikese kilekoti, millel oli pelikan ja mida jassu mõttetuks raiskamiseks pidas. Ah mida ta kah teab. Pelikan ikkagi! Ja eelkõige: Ma olen õnnelik. Ükskõik mida teie väikesed pisut väärastunud teooriad teile ütlevad.

Charis.
You are done talking now!

Küsimus…
Mis on minul ühist pika rinnaka blondiiniga.
Hm?
EI oodake, ma tean seda vastust! Am… Eeeee. Ah jah. Ei, see ei ole ikka see. Ot aga äkki…? Eih.
Hm?
Ot. Loogiliselt võttes Sugu, äkki?
Aga jummal neid pikki rinnakaid blondiine teab.
Kui kellegil veel mõni kreisi idee on… do share, cause I just DON’T CARE!

Mida sa elult tahad?
Võimalust elada.

Tänane päev ei ole olnud meeldiv. Ei ei ei ei ei ei ei!
Ma tahaks randa, tahaks ujuda. Ilma mudata. Tahaks päikest.
Teisisõnu mul on siuke paha tunne, et enda õnne nimel… ja mul ei ole palju õnneks vaja… pean ma Verevi äärde minema.
Kas ma julgeks hüpata?

Charis.
Põhimõtteliselt ei leia ma endale Bikiiine.

Täpselt nii ongi!
Ma ärkasin üles ja esimese asjana mõtlesin, et kirjutaks blogi. No tegelt ikka mitte. Mõtlesin, et peaks jassu juurde minema ja tegema ühe asja viimaks ära. Ema laitis selle idee maha.
Seega, tuleb oodata! (ja kes teab, millest juttu on, hoiab asja enda teada, eks? Sest see on SALADUS. Teate küll neid toredaid asju:D Everyone has some!)
Mul on olnud suurepärane suve algus. Kuid kui nüüd norida, siis suvi pole alanud… mulle. Täna, Täpselt NÄDALA pärast on siuke vahva ja lõbus asi nagu Füüsika Riigi Eksam. Jah, ma olen teadlik, kui loll temp see oli, kui ma selle valisin. Samas ma lohutan end sellega, et oleks kõvasti lollemaid tempe, millega ma hakkama võiks saada. Toon siinkohal näite- Matemaatika või Keemia või Vene Keele eksam. Ilmselgelt, kui ma piisavalt jobu oleks, et neid valida, siis oleks ma ka piisavalt jobu, et jummal teab millega ilma mõtlemata hakkama saada.
A siis. Minu suve võlts algus.
4. Juunil sai kõvasti nalja. Mis idikas annab ahvile mobiili, kui ta sellega midagi teha ei oska. Parandus siinkohal… Oskab  aga tulemus ei ole hea ja seda ei ole ka asjade käik.
Neljapäev oli taaskord üks mu parimaid neljapäevi ever. Mis värk on mul nende mõnusate neljapäevadega? Ma ei saa aru. Peesitasin rannas ning kõigi teie lootusetute juhtumite teadmiseks, ei ma ei läinud ujuma. Yea, ikka läheks vette, kui põhi on muuuudane ja vesi külm.
Taavi ilmus kah randa. Mulle väga meeldis see, kuidas madli asju sõnastas.
Ah jah ma olen nüüdseks ära ka proovinud selle uue MUSI jäätise. Nii armas panna jäätisele MUSI nimeks. Onju?
Näää! Kõik, kes vastasid Jah eksivad! (sounds more like me, eh?)
Õhtul saime Jassuga kokku. Tegime pleisis paar koksi ja rääkisime igast asju. Nii tore oli end tunda nagu inimene. Hiljem olin Madli, Miku ja Alandiga (lugege Jeesus) Pirol. Hiilisime mitu korda Püssi sisse. Neist ühel korral naersime mõlemad end Ri-Ba-De-Ks. Vanemad inimesed on nii naljakad. Me olime nagu noor veri seal tansuplatsil. Isegi hm Bänd arvas niimoodi. Me täname, me täname… Põhimõtteliselt oleme me ilusad noored tüdrukud. Tuleb teile üllatusena? Ah, mida te kah teate!
Ei, mul oli väga tore õhtu.

Charis.
I really can’t speak French But Lota can!

Judy Holliday