Just another day…

Impressionism oli 19. sajandi maalikunstivool, mis hakkas levima 1860ndatel Pariisis. Nime sai liikumine Claude Monet maali “Impression, soleil levant” (“Impressioon. Tõusev päike”) järgi. Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid. Impressionismi rajajad viisid maalimise välja stuudiost, kasutasid vabalt maalitud värve. Nad rikkusid seni kujunenud akadeemilise maalimise reegleid. Vabas õhus maalides soovisid impressionistid tabada valguse ja värvide olekut teatud kindlal hetkel ja luua nii meelolu. Nad rõhutasid pigem nähtavaid fakte, kui pisidetaile. Tuntuimad impressionistid on Édouard Manet, Edgar Degas, Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir.

“Impression, soleil levant” Claude Monet

Minu seljataga on 9 aastat kunsti haridust, 9 aastat järjest neli tundi nädalas. Seda on päris palju. Samas ei tea ma kunstist mitte rohkem, kui teised. Ma suudan luua kunsti, või vähemalt midagi, mida ma kunstiks pean. Ma usun, et ma tunnen kunsti ära, kui ma seda näen. Kuid ma ei oska öelda, mis kunst on. Milline kunstnik on loonud millise teose, kuna, millise voolu esindajana…
Maalid, kunstiteosed loovad teatud õhustiku, meeleolu, tunde. Või vähemalt minus. Nad kirjeldavad ideaalselt seda kaunist maailma meie ümber, igaüks neist omal erilisel viisil. Ma tahaks, et ma oskaks kirjeldada end ümbritsevat nii imeliselt, nagu seda teevad maalid. Iga piseima detailini, ilma, et seda oleks liiga palju. Ja ma tahaks suuta seda mitte maalide vaid kirjatükkide kaudu. Kuid ma usun, et ma oleks õnnelik, kui ma saaks enda maailma ülekanda ükskõik millisesse kunsti vormi.
Eile hommikul ajasin ma end voodist välja tänu rõõmsale helile, mida mu telefon teeb, kui ta sõnumi saab. Seekord siis Jassu, kes leidis, et ma ei tohiks päeva maha magada ja peaks hoopis tema aeda maalima tulema. Mõeldud tehtud. Krapsti olin voodist väljas, ratta seljas ja teel kunstitarvete poodi, et valget õlivärvi juurde muretseda. Jassul on kusjuures Tähtvere suurim aed! Nii ta ise väidab ja ega ei vaidleks vastu. Nii me siis maalisime sellise kauni teose. Pmliselt kaks erinevat maastikumaali ühes ja nende taevad puutusid kokku.:D Ain’t that just great?! Sven leidis, et see on kole aga see ainult tõestab kahte asja. 1. Sven ei tea kunstist ja ilust mitte midagi 2. sven eksib….
Õhtul tegime banaani kooki ja salatit. Hiljem tuli kamp kokku ja me istusime aia taganurgas ning grillisime. Rääkisime igast põnevatel teemadel alustades laulusõnadest ” I kissed a girl…” kuni selleni, kes tegelikult has kissed a girl:D Ilmslegelt oli meil tore.
Täna siis püssi…

Charis
Kui iga inimene näeb maailma erinevalt, siis miks ei peaks nad seda ka erinevalt tundma.

Nahk pidavat juba 20 minutiga ära põlema. Aint mitte sek moel nagu meie seda arvame.

Laupäeva hommikul äratati mind enne seitset, et seitsmeks autos olla ja sõita. Whiii, Pärnu! Suur punane rist sai tehtud. Rannas oli jube palav ja vesi oli tõsiselt soe ning mõnus. Jalutasime, päevitasime, suplesime… ehk siis nautisime end täiega. Nii tore oli.
Mingi kell me isegi magasime päikese käes, nii et mul oli tunne, et mu parem näo pool kõrbes Pisut. Aga õnneks vist siiski mitte. Tuleb aga tunnistada, et tänaseks olen ma kohati täitsa punakas, kohtadest, kust ma just pruun ei ole. Nii et mul on hästi mõnus olla.
Alliki juhtis meie tähelepanu ka kohalikele vaatamisväärsustele, kellest üks osutus pisut libedaks. Aga pole lugu. Saime hakkama.
Õhtul lällasid igalpool inimesed. Naabrid üritasid flirtida, siis mingid mehed, kel oma tsikid kaasas, üritasid sama. Selle peale, kui me nende tähelepanu nende endi naistele juhtisime, leidsid nad, et nood on juba kulunud ja pandud. Ma usun, et see oli sõnastus. Naljakas, et need naised sellist kohtlemist talusid. Järgmine päev rannas olid need samad kutid suht meie lähedeal ja demonstreerisid mulle uut sõnavara ala hüppa pommi, ime vobla. Meie itsitasime vaikselt omaette.
Laupäeva õhtul tegime me päikeseloojangus pilte, jõime õlut.
Pühapäeva peesitasime sammuti päikese käes, kohati isegi magasime. Tegime veeeeel pilte. Jah, ma tean, et meil on väike haigus, kuid kui tihti me ikka mere äärde satume ja igast … näeme.
Põhimõtteliselt oli meil the time of our life. Ja meil on isegi pildimateriali, mis seda tõestab.

Charis
I understand your psychological need but i just don’t see what you can do about it.

Mäletade veel neid õnne endorfiine mida ma teile kord tutvustasin? Well there’s more where that came from:D
Tuleb välja, et meie aju (täpsemalt ajuripats ja hüpotalamus) toodab endorfiine ka siis kui sa heietad mälestusi, elad pea pilvedes või unistad niisama palju ning ka päike aitab kaasa. Seda tean ma tänu liigsele televisiooni lembusele. 1999 avastati, et endofiinid vallanduvad ka lastes kellegil neda kehasse nõelu torgata. Siukest asja nimetatakse nõelRAVIks. Seega, see ju peaks hea olema, kui ma näiteks vahel ka teid nõelaga siips torgiks? Leitakse, et nad vallanduvad ka trenni tehes… aga ma isiklikult usun, et see on a whole lotta bullshit!:D Et petta neid kohutavalt ülekaalulisi ameeriklasi. Trenn teeb õnnelikuks ja saledaks ja hoaib keha, vaimu ning nägu kauem noorena. Me suht usume jah!
Niisiis, ma loodan, et nüüd on kõigile selge, mida teha see suvi, et õnnelik olla. Võtke kamp mõnusaid sõpru ja suunduge päikese kätte. Kaasake oma seltskonda ka mõnus söök, veits lahjat alkohooli (everithing you do, do it in moderation!) ning nautige end.
Põhimõtteliselt, see on küll vähe tõenäoline aga ma tõesti loodan, et ma ei eksi.

Ma jõudsin just tagasi poest, kookosejäätise ja kahe kookoseshokolaadiga. Teate te ikka ütlust Too Much of A good Thing is never a good thing. No see, kes sellise lausega välja julgesid tulla olid vist küll peast soojad. Mulle meeldib kookos. Jah. Ja mulle meeldivad shokolaad ja jäätis kah. Mis mulle aga veel enam meeldib on see, kui minu jäätis ja shokolaad on kookose rikkad.
Nii nüüd me võime kõik viimaks hõisata. Isegi mu selg hõiskab õrnalt, meenutades mulle, et mul on kaks poolt. Eks ma pea siis ka etet päikest võtma. Viimased kaks päeva elva rannas lebotanud. Vesi on seal üllatavalt mõnus ja soe, hüpata on vahva. Ainuke probleem on inimesed. Täpsustan: väikesed jooksvad inimesed ja suured machod ülbikud. Nalja saab, ütleme nii. Seniks kui on päikest, on ka mind rannas. Väga mõnus on. Sõnulseletamatult mõnus.
Täna käib siis Vh1 Best of soundtracks. Väga informatiivne ebetabel. Paar näidet ja soovitust…:
Ben. E King - Stand by me
James Brown - I fell good (oh yeah I sudre do!)
Phil Collins - Croovy kinda love
U2 - Hold me, Thrill me, Kiss me, Kill me (kui äge on BÄTMÄN. nagu mul pole sõnu)
All Saints - Pure Shores
Simple Minds - Don’t you
Will Smith - Men in black ( teine on kah hea - Knock your head … ma arvan oli loo nimi)
Destiny’s Child - Independent women
Tuleb välja, et kaisa sõidab ära ugrimugride maale, kus talle võimaldatakse lõputult päikest, odavat toitu, mõnusaid kokse ja abieluettepanekuid. Mida veel võib üks tüdruk tahta.
Ehk siis ta läheb Küprosele. Parandus KREETALE! (kus lisaks koksidele on ka veini. ja mitte vähe) Ma juba keelasin tal liiga pruunina tagasi tulla. Ma olen täiesti veendunud, et ta ignoreerib mind täielikult.
Seega. Kaisa kallis. Väga ilusat reisut sulle. Sa oled selle ära teeninud pärast kõike seda rasket tööd ja seda jubedat 11ndat klassi.

Charis.
Päikest, päikest, päikest.

Inimlik ei ole mitte see, mis on enamikele inimestele omane.
Inimesed on kadedad ja kurjad, see ei ole inimlik. Inimesed on kiuslikud ja õelad, see ei ole inimlik. Inimestes eksisteerivat teatud kuritahtlikust ei saa inimlikuse alla kritseldada. Imineseks olemine ei anna õigust käituda nagu inimene tihti käitub- isekalt, egoistlikult ja egotsentriliselt. See ei õigusta mõtlemisviisi inimesest kui maailmanabast.
Pigem on inimlik see, mis ideaalis peaks heale inimesele omane olema.
Inimesed armastavad ja unistavad, planeerivad õnnelikku tuleviku. See on inimlik. Inimesed kannatavad, kuid oma kannatustes loodavad nad parimat. See on inimlik. Inimesed eksivad, kuid nad tõusevad, jätkavad alustatud teed ja ilmselt eksivad sellel käies taaskord. See on inimlik. Inimesed tunnistavad oma vigu ja õpivad neist, et mitte neid enam korrata. See on inimlik. Inimesed usuvad headusesse ja paremasse hommsesse. Annavad endast parima ise enda, oma pere ja sõprade ning ümbritseva maailma hüvanguks. See on inimlik.
Inimestes on liiga vähe inimlikkust.

Ma olen lõpuks tallinnast tagasi. Magasin maha kauni Tartu Hansalaada. Niuks. Me ju kõik teame, kuidas mulle laadad meeldivad. Ja kuidas mul on igast toredaid asju laatadelt ostetud ja kuidas ma jumaldan suhkruvatti. Noh, ohvrid I guess.
Reedel käisime shoppamas, laupäeval käisime shoppamas ja pühapäeval magasime nagu jumal seda ettenäinud. Nii kena temast, kohustada inimest nädalas päeva puhkama. Ta on kas väga tark, väga võimas, väga hea või inimeste poolt välja mõeldud, et põhjendada oma vajadust nädalas korra puhata täie tambiga. Siiski, tore ju?
Shoppamine on väsitav ja Zara vedas mind nats alt. Noh, kingad ei vedanud. Oeh kui kaunid ning ei mul ei ole uusi kingi vaja. Jup. Ikkagi oli jube tore ning Zara vist ikka ei tule tartu, ehk ma ei pea mõtlema iga päev et Zara on tartus… mu lemmik pood on tartus ja ma pean matat tegema. Okei, nüüd ma tegin nalja. Minu olukord nii hull ka ei ole.
Ja mul on uued ujukad. Väga minulikud nagu mu ema ja tädi kui ühestsuust leidsid.
Ma peaks tõesti sellele MEPi kirjale vastama. Kas keegi oskab kirjutada diplomaatilisi, korrektseid ja asjalike vastuseid? Või pean ma tõesti ise seda oskama?
Uue kleidi sain kah ja nagu ma Venelaste, kes on oma viinaarmastusest hoolimata geeniused, ilmaennjustusest vaatasin, võime oodata rannailmu lähiajal. Whii, oli ka aeg! Rannakas, rannakas. Rannapepu saab meibi minust. http://www.gismeteo.ru/ztowns/26242.htm
Järgmine nv on Viljangi Folk. Noh ma ei saa ju ometi lasta endal seda sündmust mitmendat korda järjest maha magada? Või saan?
Igastahes ilusat suve. Suvepepudele.

Charis.
… mina.

Southern trees bear strange fruit,
Blood on the leaves and blood at the root,
Black bodies swinging in the southern breeze,
Strange fruit hanging from the poplar trees.

Pastoral scene of the gallant south,
The bulging eyes and the twisted mouth,
Scent of magnolias, sweet and fresh,
Then the sudden smell of burning flesh.

Here is fruit for the crows to pluck,
For the rain to gather, for the wind to suck,
For the sun to rot, for the trees to drop,
Here is a strange and bitter crop.
Billie Holiday-Strange Fruit

http://www.youtube.com/watch?v=h4ZyuULy9zs

Minu viimased päevad on olnud üllatusi täis. Rõõmustavad e-mailid, shokeerivad telefonikõned ja hirmutava kirjad. Sain kutsa novembris rahvusvahelisele MEPile Slovakia pealinnas Bratislavas. Kuskil nädal aega oleks seal ja elaks peredes. WÄO:D Can’t wait. Loodkem, et kõik läheb nii kuis plaanitud.
Käisin kinos vaatamas Agent Smarti. See tuletas mulle meelde, kuidas ma nooremana selle nimelist spioonisarja nautisin maasikajäätise ja tillikrõpsudega. Koos. Jap, tegemist oli mu lemmik TV-sarjaga.
Põhiliselt olen ma siiski nautinud oma ema suvepuhkust. Igast shoppamine ja linnapeal käigud. Tänaseks olen kahe kingapaari võrra rikkam:D Whii. Kuid peaaegu, et ühe võrra vaesem. See on väga kurb, kuid mu punased kingad on suht läbi. Ja nad on ju Punased. Punased, ma ütlen. Niuts.
Homme sõidan Tallinna. Igast asju tegema. Suurlinna melu, hoopis teistsugune kui siin. Mõtlen ma.
Igastahes… vahva suvi.

Charis.
It’s always been unfair. Life has.

Nii minul kui ka enamikel mu sõbrannadel on hiiglaslikud kapid, mis on äärest ääreni täis riideid. Lisaks on meil kõigil paar eset, mida me eales ei ole kandnud ja kohati isegi kahtleme, et tulevikus kanname. Siiski, kõigest sellest hoolimata, olenemata faktist, et riideid on, ühendab mind ja mu sõbrannasid ühine mure: mitte midagi ei ole selga panna. Ma usun, et sama probleem on suuremal osal naistest. Seda suurt raskust me õlgadel võivad tekidada mitmed asjad, kuid põhimõtteliselt on naised paabulinnud.

Üks sõber leidis kord, et ta oleks sillas, kui ta kopsuvähi saaks oma suitsetamise pärast. See steitment kõlas küll pisut ekstsentriliselt, kuid tol hetkel ei hakanud ma vastu vaidlema. Ta on kah teistest erinev. Siiski ei usu ma, et ta ise ka end usub. Ja kui usub siis ma vaidleks vastu ning soovitaks tal südamest mõelda ka inimestele, kes temast hoolivad. Haiguses ja sellega võideldes ei kannata mitte ainult võitleja vaid ka need, kes päevast päeva vapra näoga tema kõrval seisavad. Teisisõnu haigused, sõda, surm, armastus-kõik,kõik,kõik teeb kellelegi kuskil haiget.

Kuulge, ma nüüd lähen maasikaid ja mustikaid ja nektariine ja suitsujuustu sööma. Mul on olnud väga tore nädal. Igast asjad igal pool. Tööl on tüütu. Ma nii tahaks tööd, mida nautida. Küsimus seisneb selles, et mis töö see oleks?
Eile õhtul olin Elvas. Pole ammu seal käinud, seal olnud. Seega ma olen rahul. Vahva õhtu oli ja mõnus seltskond. Igaüks isemoodi.

Charis.
Ma ei ole probleemne. Ma lihtsalt olen iseenda suurim kestev probleem. Nii lihtne see ongi.

Uh,  mul on uni.
Eile oli väga tore päev. Reede ja puha.
Ma ärkasin taaskord varakult. Palju oli teha. Niisiis hakkasin juba hommikul tõmblema nagu üks ebanormaalne inimene. Väga imelik oli olla, mõelda, et nii vara ja ma juba jooksen. Koristasin siis nii, et silme eest must. Olgu, ilmselge liialdus, kuid siiski. Siis tuli emps koju, läksime linna peale shoppama. See oli tulemusrikas ma julgen väita. Hiljem läksime tädi juurde grillima. Täditütar on kah eestis üle pika aja. Armas oli teda näha. Ammu pole saanud grillitud surnud loomi, nii et tore oli.
Kaheksa ajal viskas mamps mu keku juurde, kus minu jõudes toimus tõsine tüdrukute staff. Ehk siis küünte värvimine jne. Lasin siis minagi enda omad lõbusalt säravaks kollaseks lakkida. Vahva, või mis? Kui kõik olid kohale jõudnud, istusime me välja loojuva päikese kätte, tegime grupipilti ja tekiiiiiiiiiila shote. Imelik, et pähe ei hakanud. Isegi neile, kellele see uus ja huvitav oli. Jalutasime ka statoili ja ostisme võimalikult vürtsikaid KuumiKoeri.
Kui meil külm hakkas läksime sisse, vaatasime cranki ja möngisime kolmekesi eesti mängu. Kõigi üllatuseks võitis Sven. Mina aga jäin viimaseks. See oli tore:D
Magama läksime väga hilja. Mahutasime end viiekesi ühte tuppa küll maha, küll vaibale ja isegi uskuge või mitte voodisse. Mina siis seekord maas, madratsitel. Ma magasin jube hästi, nägin isegi mõnusat sooja und. Aint koguaeg oli juube palav. Kokkuvõttes oli tore õhtu.

Charis.
It’s a thing.

Homme.
Koristamine,
Kino,
Keku juurde,
Kook or smthn,
Kosjamoor.

Laupäeval.
Töö?
Aga mul ei ole isu.

Pühapäeval.
Töö?
Aga mul ei ole isu.

Samas ma tean, et ma saan. Miski mind ei takista.

Charis.
MiuMiu

Kas teate, et muusikavideole, kui sellisele, mida meie praegu teame, pani aluse Queen lauluga I want to break free. Vahva, kui mitmeid mälestusi mul selle lauluga meelde tuleb. Küll Madli ja Geroldi ja Randli repertuaaris. Mata ja Eta tunnid. Video iseenesest on priima ja Vh1 sõnul 49ndal kohal tabelis 50 Best videos EVER. Saavutus omaette. Soovitan sügavalt vaadata neil, kellele meeldib näha mehi seelikutes… eriti veel nahast:D Lisaks on veel roosa pluus ja mustad sukad, kollane tolmututt ja isegi tips Britnit. Nii, et omaette elamus.

Jõudsin just koju. Ja mulle meeldivad neljapäevad. Väga.
Täna siis ärkasin vara. Pool 11… kas te suudate seda uskuda, et ma ajasin end sellisel kellaajal voodist üles. Ei, mina ka mitte:D Igastahes oli plaan minna kinno. Üksi. Taaskord kukkus läbi. Selle asemel sõitsime allu ja jassuga siit tähtverre jassu juurde, kus me tegime šokolaadi fondüüd, et sinna pista samuti meie enda tehtud vajvleid ning jassu korjatud maasikaid. Istusime kõik koos neljakesi teleka ees, vaatasime filmi balletist, hip-hopist ja uskuge või mitte armastusest. Vähemalt nad kasutasid seda sõna. Hiljem korjasime kirsse, pidasime kosjasobitamis plaani ja olime niisama head sõbrad. On tore mõleda, et mul on tugi, on abi ja on alati keegi. Ning mina olen kah alati kellegil. Ehk siis kõigest hoolimata oleme me koos praegu. Isegi pärast seda kui teed viisid lahku. Ma tean, et tulevikus ei kao me ka kuhugi. Kas teil on nii häid sõpru? Õhtul tulin ma kuskil 14 minutiga, hullult oma rattal kimades, hetkegi puhkamata, tähtverest koju. See oli kibe kiire. Wuuh. Siiani olen läbi. Pärast oli naljakas kõndida. Seda parem… ütlen ma.

45ndal kohal Bjork- It’s all oh so quiet.

Eile käisin emaga linna peal shoppamas. Ostsin endale uued kuumad kõrged kaunid kingad. Jp, ma tean, et mul on neid niiiii vähe:D Üleüldse on tore, et emal puhkus on.
Ma naudin oma suve väga. Isegi sellest ilmast, mis on lihtsalt igasuguste randa minemiste ideede vastu, olenemata.  Väiksed rõõmud, suve rõõmud.
Eelmine nädal algas pisut madalates meeleoludes, kuid see läks peagi üle. Sellised asjad lähevad alati üle ja nüüd tunnen ma end endiselt. Ma ei leia, et miski muutuma peaks. Miks ma arvasin, et muutub, ma ei tea. Aga tegelt…
Reedel käisime me suure kambaga sveni juures. Isegi ilm paistis olevat meie poolel. Kahju, et sääsed seda ei olnud. Õhtu jooksul tegi Rainer kaks hiilgavalt meelitavat avastust…
1. Sa oled endale tuka lõiganud?!:O (mainiks ära, et sellega tuli ta lagedal alles pärast seda kui oli üle 20 minta minuga samas toas salatit hakkinud)
2. Sa kasutad meiki?!? ( ta oli nii armsalt üllatunud. Selle avastuse tegemiseks kulus tal aastaid. aga noh sedagi)
Istusime aias, grillisime liha, mängisime igast staffi. Üleüldse oli väga tore. Ka selle lisa seltskonnaga.
Mingi kell liitus meiega siis ka keegi, keda me ei olnud oma aasta näinud. Ma usun, et te kõik teate, keda ma silmas pean.
Leupäeva hommikul sõitsime ratastega jassu juurde, olles öösel vaid paar tundi maganud. Hommikul örgates oli sveni juures mega ilm, aga linna jõudes avastasime, et rannast ei tule ikka midgai välja ja nii läksime jassu juurde, et vaadata ühte Jessica Alba hip-hopi filmi ja süüa jäätist.

42. kohal on Seal looga Crazy.

Järgmine nädal, või nüüd peagi kunagi, on plaanis emaga tallinna ja pärnu minna. Olenevalt ilmast kuna kuhu. Aga ma ei jõua oodata.! Tallinnas on ju Zara. ZaraZaraZara… Okei, jah ma tean, pisut obsessed and stuff.

Vh1lt on see nädalavahetus Laies weekend. Ma usun, et te olete nüüdseks juba kõik aru saanud, et ml käib Vh1 taustaks. Jup, mõnud musa. Elvis ja Men are not nice guys. Kinda vahva kooslus.

41. kohal üks mu enda lemmikuid U2 lugu The sweetest thing.

Ma ei jõua homset oodata. Tuleb väga tore päev ja õhtu. Meibi jõuan isegi iseendaga kinno… aga ma kardan, et ei jõua. No ma loodan, et kannatab. Kusjuures kas te olete kunagi üksi kinos käinud? Ma tean, et kõlab hirmuäratavalt, kuid see ei ole seda. Vastupidi. Ergutav ja iseseisev ja … okei, tunnistan, minulik.

40. kohal Massive-Teardrop

Oh, see lugu on ju House-i alguselugu. OMG!:D Nii nii tore. Video on küll imelik, tunnistan.

Täna juhtus midagi imelist. Ma päästsin linnukese. Tahate detaile? Muidugi, mis ma küsin!
Me sõime aias kirsse, kui kuulsime, kuidas üks linnuke tiibadega peksles vastu lehti ja oski ja puud ümbritsevat võrku. Alguses me muidugi arasime, et ta niisama võrgust segaduses ning ei pääse välja, kuid tegelikult oli ta jalg võrgus kinni. Ta peksles nii tugevalt, rippus pea alaspidi. Mul oli kohutavalt kahju. Ma pistsin oma käed võrgu alt sisse ja võtsin linnukese õrnalt kätte. See oli kusjuures üpris keeuline. Ta vaeseke kartis väga. Ma tundsin kuidas ta südameke vastu mu käsi meeleheitlikult peksis. Ta üritas mu käest lahti saada, sibeles tiibade ja kogu oma kehaga. Allu tõi aga käärid ja Keku lõikas linnukese lahti. Armas väike tegelane. Ma loodan, et tal on nüüd kõik korras.

Charis
Find joy in little things.

Finally, the truth.
… he was not supposed to survive, His job was to walk calmly into Death’s welcoming arms.
He felt his heart pounding fiercely in his chest, How strange that in his dread of death, it pumped all the harder, valiantly keeping him alive. But it would have to stop, and soon. Its beats were numbered. How many would there be time for…?
Terror washed over him as he lay on the floor, with that funeral drum pounding inside him. Would it hurt to die? All those times he had thought that it was about to happen and escaped, he had never really thought of the thing itself: His will to live had always been so much stronger than his fear of death. Yet it did not occur to him to try to escape… It was over, he knew it, and all that was left was the thing itself: dying.
If he could only have died… so quikly he would not have known it had happened! Or if he could… save someone he loved… This cold-blooded walk to his own destruction would require a different kind of bravery. He felt his fingers trembling slightly and made an effort to control them, although no one could see him.
Slowly, very slowly, he sat up, and as he did so he felt more alive, and more aware of his own living body than ever before. Why had he never appreciated what a miracle he was, brain and nerve and bounding heart. It wold all be gone… or at least, he would be gone from it. His breath came slow and deep, and his mouth and throat were completely dry, but so were his eyes.
… would not let anyone else die for him now that he had discovered it was in his power to stop it… For a moment he could hardly breathe. Death was impatient…
Like rain on a cold window, these thoughts pattered against the hard surface of the incontrovertible truth, which was that he must die. I must die. It must end.
There would be no goodbyes and no explanations, he was determined of that.
He stood up. His heart was leaping against his ribs like a frantic bird. Perhaps it knew it had little time left, perhaps it was determined to fulfil a lifetime’s beats before the end. He did not look back…
He felt ghostly… as if he had already died.
… he could not see any of the people he loved… He felt he would have given all the time remaining to him for just one look at them; but then would he ever have had the strenght to stop looking? It was better like this.
He could no longer control his own trembling. It was not, after all, so easy to die. Every second he breathed, the smell of the grass, the cool air on his face, was so precious: to think that people had years and years, time to waste, so much time it dragged, and he was clinging to each second. At the same time he thought that he would not be able to go on, and knew that he must. The long game wad ended… it was time to leave…
Now that he wanted time to move as slowly as possible, it seemed to have sped up, and understanding was coming so fast it seemed to have bypassed thought. This was the close. This was the moment.
His body and mind felt oddly disconnected now, his limbs working without conscious instruction, as if he were a passanger, not driver, in the body he was about to leave.
Rowling.

Charis.
… Becuse of the tears.