Our Cabo!
Laupäeva hommikul äratati mind enne seitset, et seitsmeks autos olla ja sõita. Whiii, Pärnu! Suur punane rist sai tehtud. Rannas oli jube palav ja vesi oli tõsiselt soe ning mõnus. Jalutasime, päevitasime, suplesime… ehk siis nautisime end täiega. Nii tore oli.
Mingi kell me isegi magasime päikese käes, nii et mul oli tunne, et mu parem näo pool kõrbes Pisut. Aga õnneks vist siiski mitte. Tuleb aga tunnistada, et tänaseks olen ma kohati täitsa punakas, kohtadest, kust ma just pruun ei ole. Nii et mul on hästi mõnus olla.
Alliki juhtis meie tähelepanu ka kohalikele vaatamisväärsustele, kellest üks osutus pisut libedaks. Aga pole lugu. Saime hakkama.
Õhtul lällasid igalpool inimesed. Naabrid üritasid flirtida, siis mingid mehed, kel oma tsikid kaasas, üritasid sama. Selle peale, kui me nende tähelepanu nende endi naistele juhtisime, leidsid nad, et nood on juba kulunud ja pandud. Ma usun, et see oli sõnastus. Naljakas, et need naised sellist kohtlemist talusid. Järgmine päev rannas olid need samad kutid suht meie lähedeal ja demonstreerisid mulle uut sõnavara ala hüppa pommi, ime vobla. Meie itsitasime vaikselt omaette.
Laupäeva õhtul tegime me päikeseloojangus pilte, jõime õlut.
Pühapäeva peesitasime sammuti päikese käes, kohati isegi magasime. Tegime veeeeel pilte. Jah, ma tean, et meil on väike haigus, kuid kui tihti me ikka mere äärde satume ja igast … näeme.
Põhimõtteliselt oli meil the time of our life. Ja meil on isegi pildimateriali, mis seda tõestab.
Charis
I understand your psychological need but i just don’t see what you can do about it.
