Just another day…

Niisiis… istun ma siin juba pikemat aega. Mõtlen vaikselt… kui äkki avastasin end kirjutamise asemel küüsi värvimas. Hm, mis mõttes?
Kuna suve viimased kaks nädalat on nüüd möödas ja ma pole neist sõnagi veel enda jaoks kirja pannud, siis on viimane aeg seda teha, kuna nagu Madli ütles… homsest normaliseerub elu. Arvatavasti läheks tagant ettepoole liikumine mulle pisut keeruliseks. Tegelt on see postitus juba praegu pisut üle minu pea. Mu blog väidab mulle, et mu viimane postitus was launched on wednesday aga mina ise kaldun arvama, et tegemist oli siiski pühapäevaga. Seega… üpris segane värk. Suva.

Täna on viimane Pühapäev enne 1. septembrit. Uue algust. Ilmselgelt tuleb enne, kui uuega edasi liigud, hüvasti jätta vana ja aegunuga. Niisiis… minu viimased kaks nädalat järgnevad nüüd. Omage lugedes kannatust.
Esmapäeval lõpetasime siis selle maali ära. Ning ma ei salli seda ikka veel. Jah, põlev pruut on kadunud kuid selle asemel on aga puisne tango paar ja kohutavas kleidis flamenko staar. Nii et jah…
Teisipäeval käisime me võrku mängimas. Whii. Mu käed olid pärast vähe valusad. Tegelt kannatasimeme kõik oma päevakese ikka järelmõjude käes. Aga meil oli väga tore. Ja ilm oli kah hea, kohati säras isegi päike. Ning jah, te lugesite õigesti. Ma käisin vabatahtlikult palli mängimas. Vot see on juba midagi, mille kohta võib ulme öelda. Õhtul koos jassuga Rujuat vaatama. Ma teadsin, et Ruja on bänd aga ma ei teadnud, et neist tulex minevikus rääkida. Vot nii palju targem olen ma nüüd. Kokkuvõttes oli tore etendus, üks näitleja meenutas mulle dšonni deppi ja üks hoopis kedagi palju reaalsemat. Õnneks ei olnud asi ainult minus, vaid ka jassule tundus nii.
Kolmapäeval käisin ma püssis koos Allu, Jassu, Sveni ja Allariga. Sven tegi meile Jassuga õlu välja ja Allu eelistas vist hm koksi. Peab mainima, et mina ja teised tüdrukud leidsime, et sven oli armsas olekus. Hiljem liitusid ka Kerli, Lauri ja Eva-Lota koos ühe üpris toreda türklasega, kes veedab oma aega CouchSurfamisega. Kui keegi muidugi teab, mis see on. Haha, ma tean, ma lugesin sellest kuskilt ajalehest. Ta ostis meile kõigile ube, millest tõusis tõsine draama. Peaaegu läks asi lausa kakluseks ja olukord oli sips käest ära. Õnneks läks kõik hästi ja me saime ohutult koju.
Neljapäev ja reede… oleks pmliselt nagu ReHab.
Laupäeva ommikul korraldasin ma end jassu juurde, kus tema ja keku vajasid ülesajamist. Näete, nad käisid klubis ja ma ei käinud. Ma ei ole üldse käest ära läinud. Täitsa tubli olen. Tegime banaani kooki, jõime teed, vaatasime filmi. Hiljem läksime jassuga kesklinna uurima ExtremeBattle-it . Üks sõitja murdis ratta raami, teine vajas arstiabi, ülejäänutel läks paremini. Breiki oli ilus ja emotsioonide rikas vaadata. Lisaks sellele ajasin jutu paari tuttavaga ning sõin banaani-pistaatsia jäätist.
Pühapäeval istusin ma veidike Emajõe ääres. Tegelt on emajõgi päris ilus. Hiljem jassu juurde ja sealt koos vaatama väga veidrat filmi. Pmliselt olime me seal ümbritsetud enam mitte oma teises nooruses inimestest, kes, nagu mulle tunus, vaatasid meid, kultuurseid noori, imelikult. Samas oli film aga üpris jube. Ühe onu arusaam dok. filmist Kariibi mere saartest. Tegelikuses oli kogu see 1h ja 20minta vändanud teos hoopis aga reisipäevik/reklaam reisifirmadele.
Esmaspäeval oli meil plaanis taas võrku minna mängima, ma ajasin end üles, et Svenilt uurida, kas asi on ikka jõus. Tuli aga välja, et ei olnud, nii et ma sain uuesti magama minna.
Teisipäeval kordus sama jama. Asi oli ilmas, kui kedagi huvitab. Inglastel veab, nende ilm on muutlik. Meie oma omn püsivalt DOWN!
Kolmapäevaks olin ma juba nii harjunud kohutava eesti suve ilmaga. Ehk siis ei viitsinud ma end üles ajada. Selle toreda ülesandega sai aga hakkama Sven ja minu suureks õnneks ei võtnud ta paljuks ka mind oma kõnega üles ajada. Vahva. Kuskil 11mneks??? olime me rannas, mängisime võrku. Tegemist oli millegi väga ebatavalisega. Ja kui aus olla, siis ma ei suuda uskuda, et ma seda tegin. Olen mina alles muutunud. Samas Jass leidis, et me oleme ikka niii niii niii head sõbrannad ja ega meil muud kah teha poleks olnud. Niisiis… platsil oli kokku vist viis poriloiku. Mitte väikest vaid ikka päris suurt. Lisaks sellele kallas taevast pea pidevalt seenevihma, mis teeb küll pikemaks, kuid meil ei ole seda ju vaja:D Muidu oli väga tore ainult need loigud osutusid pisikeseks probleemiks. Nimelt õnnestus Lauril poolenisti ühesse neist kukkuda ja minul servides end keeruga teise pikali visata. Aga see, et mina just ühega neist poriloikudest lähemalt tuttavaks sain, ei tohiks kellelegi teist üllatusena tulla, või mis? Igastahes olin ma väga õnnelik, et ma oskan ette mõelda ja mu kotis leidusid vahetusriided. Ah ja… kanalis oli vesi soem kui õhk väljas. Niuts.
Õhtul läksid allu, jass ja kerli kluppi. Nende seikluseid oli väga põnev kuulata, selle pärast ma selle üldse siia kirja panengi, et ma ei unustaks nende trikke ja nippe ja miks Taavi mind koolis oma naljaka pilguga järgmisel päeval vaatas.
Neljapäeval äratasin ma end ka varakult, et olla esimeste seas, kes taskut uudistavad. Whii. Minu isiklik arvamus oleks, et tasku näol on tegemist väga kauni keskusega ja cinamoni istmed on mugavad, kuid ma ei saa aru, miks nad kiiguvad. Mõni leidis, et see on vajalik selleks, et teisi vaatajaid kiusata, teised, et oma emotsioone paremini välja elada. Igastahes võiks mõni minusugune vingerdis seal kinos filmihuvilistele äärmiselt närvidele käia. Tegelikult on suurem osa poodidest taskus ikkagi mitte minule. Kuigi mango, bjiou brigette???, La Senza, The meikup store ja rahvaraamatu üle olen ma väga õnnelik. Ah ja reserved oli kah üpris cool:D Muidugi oli taskus palju igast tuttavaid, keda kõiki oli tore näha.
Hiljem käisin ja andsin ma vereproovi ära. Tuleb välja, et ma ikkagi olen terve. Veidrad arstid. Niisiis sain ma oma vasakusse kätte natukeseks ajaks päris suure nõela. Oli tore. Pärast 10ndat kavatsen ma jälle doonorina verd minna andma. Ei jõua ära oodata. Ning kõigile, keda huvitab, siis jah, on tore, kui sulle nõel kätte torgatakse. Okei, see kõlab ehk veidralt, aga miski tõesti kõditab mõnda mu närvi, kui ma verd andmas käin. Mul on probleeme, ma olen sellest teadlik.
Pärast vereproovi hetkeks veel taskusse, kus ma sain vahetada isegi paar sõna madliga. Tore, et me nüüd saame koos pättusi teha onju? Kaisaga hängisin ma suurema osa sellest päevast. Me käisime koolis õpikutel järel, nägime Geroldit, Taavit ja Annese uut tüdrukut. Ei tahaks küll kuri olla aga tõesti… Ma ei hakka seda ütlema, kuid kaisa esitas üpris hästi põhjendatud küsimuse, millele madli lubas anneselt vastuse saada. Ma jään ootama. Hiljem tsekkasime ka uut MRG koolimaja. Tegime tervele koolile ringi peale. Avastaime mitmeid mõnusaid nurki nendele paaridele, kelle nägemine koolipeal meid kõiki pisut iiveldama ajab. Samuti tegime kindlaks, et klassidel on veider toolide paigutus, Torimil saab raske olema ja rõivistusse/keldrisse on enam kui võimalik ära eksida. Ah ja ühel korrusel on isegi spetsiaalne ruum käte pesemiseks. Seal muud ei ole kui kraanikauss. Jube vahva minu meelest. Ning meil on ka üks dušširuum ja palju palju suuri, täispikkuses peegleid. Kadestage!
Reedel toimus Sveni juures siis hüvastijätu pidu. Em jah, head aega suvi. Üleüldse oli reede busy. Ma ärkasin iseeneselikult vara ja seadsin end kodus valmis. Kahe ajal lahkusin, et seigelda Jassu juurde. Ning jah seigelda on kohane sõna kuna ma otsustasin liigelda uut teed mööda, mida kaudu ma varem jassu juurde läinud ei ole. Väljas oli üpris jahe ning ma avastain end kandmast oma armast Montoni jakki, kui sügis polnud veel alanud. Suht nõme olukord. Jassu juures tegime me banaanikooki… mida kõik hiljem sveni juures kiitsid ja jumaldasid. Muidugi tuli kook ka kaunistada, nii et me maalisime sinna peale muidugi peokorraldaja nime ja sobiva sümboli- südame. Me olime ise kah väga uhked. Kui me sveni juurde jõudsime, olid peaaegu kõik kohal. Taavigi oli inglismaalt tagasi ja ta pidi saava tähelepanu all peaaegu et kokku varisema. Meil ei olnud kahju. Õhtu möödus väga hästi, pisut shokeerivalt ja uudselt… avastuste rohkelt, kui nii öelda võib. Sõnatu. Mina olin üpris unetu, mis tähendas siis vaid kuskil kolme tundi magamist. Kõige toredam oli muidugi magada nii, et sa näed aknast välja, kõrgele kaugele taevasse. See oli nii pilvitu ja tähine. Hommikul andis magamiskoha valik, mille kallal ma kaua pead murdsin, tunda… mõned olid mulle selga veerenud, kuna minu madrats on ju nii pehme. Jah nii võib ka öelda. Pmliselt ei olnud see küll plaanitud…. Vähemalt oli taevas pisut päikest. Pärast mitmeid kommentaare kõigilt kõigile istusime me bussis, mis loksus läbi igast veidrate kohtade. Isegi ühte kalmistut nägime ja puha. Üllatavalt mitte-väsinud olekus jõudsin ma koju, kus kõik soovitasid mul pisut puhata. Nii ma siis ka tegin. Tunnike sai vist põõnatud, kui end üles tuli ajada, et pulmaks valmis seada. Whii… I love my white dress. Pulmad algasid kell viis, tseremoonia oli kaunis, pruut oli imeline ja pulmad ise olid hästi korraldatud. Ütleks, et isegi lõbusad. Kahe ajal saime koju, veits hiljem vajusin ma oma voodisse ja uinusin, peas kummitamas mõtted, mida kontrollida ei saa.
Täna olen ma siis vaeva näinud selle postitusega, avastasin et mul on Michael Jacksoni album, millel on tema parimad hitid. See oli üpris kuum.
Homme on siis aktused ja väike tähistamine sõpradega. Ei jõua ära oodata…

Charis.
…you have a way with me.

The Pussycat Dolls-I’m feeling good
Blink 182-Adams song
The White Stripes-Jolene, I fell in love with a girl
Shaggy-Strenght of a woman
Bob Marley-Big Brown Eyes
The Verve-Bittersweet Simphony
Christina Aguilera-Reflection
Ruja-Nii vaikseks kõik on jäänud
Kean-Somewhwre onlu we know
The Sparks-Good Morning
Simple Plan-Shut Up

Kõikjal mu ümber näen ma vaikseid märke sügise saabumisest. Ööd ei tule enam nii hilja, hommikud see eest hilinevad aina enam. Mu maja ees ja ka kõikjal mujal kannavad pihlakad kauneid punaseid vilju ja isegi kastanid on peagi valmis. Poodides on müügil päevikud, vihikud ja pinalid. Noored käivad ringi ärevil nägudega, üritades võtta viimast selle suve lõpust. Mõnedes on näha juba väikest paanikat, mõnedes ootusärevust. Jah, sügis on teel. Jah, meie viimane suvi, sellisel kujul nagu me harjunud oleme, on möödumas. Üpriski kiiresti. Hirmutab? Mind küll.

Täpselt nädal mu viimasest postitusest. Kuskil aasta tagasi avastas madli, et tal jääb rohkem aega oma elu elada, kui ta veedab vähem aega sellest kirjutades. Suht hea ja õige point. Siiski oli kahju, et ta oma blogist loobus. Ma ei kavatse seda teha ja ma südamest usun, et ma parandan oma viise. Lihtsalt see nädal on möödunud üpris kiirelt. Aeg möödub järjest kiiremini.

Esmaspäeval käisin ma siis muumiat vaatamas. Mulle meeldis aga samas on mul alati olnud selline sügav ja soe tunne elavate surnute vastu. Ma ei tea, millest see põhjustatud on kuid isegi need zombide filmid on alati mulle meelt mööda olnud, kuigi ma ise näen ka nende idiootsust. Ilus film oli. Action, ameerika huumor ja kättemaks. Põnev, või mis? Nagu päris elu juba. I wish.
Teisipäeval virelesin ma igast probleemide käes, kui ma ei eksi. Teate ajataju on selline naljakas asi, et kui mitte keskenduda, siis ta kipub kaduma. Mul vähemalt. Samas olin ma teisipäeval ka väga em produktiivne. Jõin oma kolm liitrit teed, joonistasin, kirjutasin. Olin muud moodi üpriski boheemlaslik. Tegelt peaksid vist kõik nüüdseks teadma, et ma naudin sellist rahuliku elu, kunstilist, sügavat ja ehk isegi rutiinset elu. See on riiläksing. Ma ei oskagi muud moodi enam elada…
Kolmapäeva õhtul jõudsin ma pärast taaskordselt mitme liitri tee joomist kesklinna tARTuFFile. Esimene film oli pisut veider. Ilus ja imelik. Rääkis omalaadsetest inimestes, kes kõik elavad… oma pisut metsas elu.
Teine film oli aga nii super, et emotsioonid saatsid meid kõiki päris mitu päeva. On vist ehk isegi praegu minuga. Tegemist oli siis muusikaliga armastusest. Nagu nad teeks muusikale millestki muust peale armastuse. Eriline oli aga see, et kõik laulud olid pärit The Beatles repertuaarist. Kaasaarvatud nende geniaalne ALL YOU NEED IS LOVE… Ilusa briti aksendiga kutt oli seal XD. Väga ilus, ulmeline, romantiline film. Niuts, vaataks veel, kui saaks.
Neljapäeval ärkasin ma vara, kuigi olin magama saanud kolm läbi. Igastahes pidin ma minema ja ilmuma juuksuri juurde, et ta saaks mind kärpida. Põnev. Ilm oli nii ilus, et ma ajasin jassu ja allu kah üles. Mingi 12 ajal olime me siis jassu juures ja maalisime. Seekord said siis endale vormi kuus erinevat tansustiili: Ballet, Tango, Hawaiian, belly, Flamenko ja hip-hop. Kahjuks ei jõudnud me seda lõpetada ja nii me siis saame vist homme kokku, et see viga parandada. Samas on minu tunded selle maali vastu puhtalt negatiivsed. Miski seal, mis on minu tehtud, pole piisavalt hea. Pole nii hea nagu ma tahaks.
Reedel ärkasin ma jube vara, koristasin kogu oma väikse kodu ära ja jõudsin nibin nabin õigeks ajaks kesklinna. Seal sain ma kokku alluga ja hiljem liitus meiega ka jassu koos sõber koogiga. Pärast väikeseid sisseoste ja arutelusid olime me bussi peal, mis meid viis sveni juurde. Me olime esimesed kohal. Sõime võileibu… me olime väga näljased. Hiljem ilmusid ka teised koos ühe veidre vapra tüübiga. Ta oli naljakas XD. Õhtu möödus väga lõbusalt… käisime saunas, minibasseinis. Rääkisime, rääkisime ja ei mänginud lauamänge. Revolutsioon nagu jassu selle kohta ütles. Hommik saabus jube ruttu (madli, mis laul on?)… ja endale märkamatult olin ma end tõsiste raskustega üles vedanud ja autosse seadnud.
Laupäeval ma magasin ja õhtul läksin junot vaatama. Mul olid kõrged ootused kuid see film ületas isegi need. Super lihtsalt…
Ja täna…
Liiter teed selle postituse jooksul, käisin emaga shoppamas… Olin vaikne ja rahulik. Naudin muusikat ja seda imet, mida nimetatakse skräppimiseks. Suhteliselt ekstaasis olen sellest. Vaatasin isegi natuke aega välku mida lõi kuskil ülenurme kohal ma usun… See oli väga ilus. Kuulasin ja kuualn muusikat. Veedan aega oma mõtetega…

Charis
I just wanna live.

The Way I Feel
And What I Know
Cause I Can’t Explain
Whats Going Down
The Way I Feel
And What I Know
Cause I Can’t Explain
Why I Can’t Let Go
GabriellaCilmi

Viimase aja sündmused on mind pisut raputanud igalt poolt. Kerli nädal aega ilma… vanemateta. No see oli huvitav kogemus. Pmliselt olime me kõik siis sinna kolinud ja veetsime vahvalt aega sõprade keskis.
Esmaspäeval sai Rainer Naiste jutu üledoosi. Meil ei olnud temast eriti kahju, kuna me olime kõik üsna kindlad (ja oleme siiamaani), et ega see talle paha tee. Väike vein ja tsittsätt ning meil oli väga jutukas, rahulik õhtu.
Minu teisipäevast oli juba enne juttu, minu kolmapäeva hommikust ka. Kolmapäeva päeva magasin ma osavalt maha. See on lausa üllatav, kui osav magaja ma olen, vaheldauva eduga muidugi.
Ja neljapäev… oeh. Vessari (nagu noored tedda nimetavad) ring ja mõnus seltskond. Palju inimesi, mõned uued näod. Mõned uued olukorrad ja teadmised. Meil oli jälle taaskord üks tore õhtu. Elu on ilus, või mis?
Reedel pidid mõned kluppi minema, mina aga oleks pässinud. Samas oli mul õhtul igav ning nii ma otsustasin koos oma SexandtheCity göörlidega Pleici minna. Paar õunamartiinit, Tekiiila Sunrisei, Mango Mojitot ja meiega vestlevat veidrat meest hiljem… olime me otsustanud veeta taaskordse öö kerli juures. Meiega liitus veel üks ootamatu kaaslane punases mütsis. Hommikuks oli ta kadunud. Kusjuures, ei oska ma mängida jengat hästi. Kolmer korral kuuest ma vist kaotasin. Samas kaotasin ma vaid mängu alguses, mitte lõpus…
Pleisis kohtasime me ühte väga veidrat Onu:D Ta oli afganistaanis sõjas… ja jäi ellu. Nüüd oli tal peal tõsisem masendus. Yeah, we can totally see how depressing it can be to come back from war totally alive and whole. No i’m just pulling your leg… we can’t. Ta kannatas vist tõsise identiteedi kriisi all, kuna vahel mängis ta meie füüsika õpetajat, kes kontrollib me teadmisi, siis aga pidas meile moraali, nagu keegi kes peab moraali ja kui ta sellest kõigest tüdines, oli ta laulja. Väga halb laulja…Ta arvas, et ta laulab meile (täpsemalt vist Kerlile/jassule) serenaadi. Samas leidsime me kõik, et serenaad hõlmaks endas põlvitamist akna all ja mõne pilli mängimist. Pmliselt polnud siis tegemist serenaadiga.
Vaadake, kui tore meil oli.
Laupäeva õhtul olin ma viimaks rahulikult. Sain end rahulikule elurütmile taastada, vaadates Riiklik Aare II-te. Ja täna tuli isa rootsist tagasi, tõi kommi ja puha. Just natuke aega tagasi lõpetasin köögis mängimise…
Ja homme muumiat vaatama. Nii vara peab tõusma…. lubage ma natu vingun? Ainult natu:D

Charis.
War, what is it good for?

an atom splits and millions will die
the living shall suffer terribly
extraordinary ironic
that when you split the smallest part of life
it becomes the greatest source of death

Even though he sould have killed
the madness in his veins
influence so immense
surrounding him in whole
love of secrecy
so marvellous and mysterious
delightfully decepitive
absurdly serious
virtue being merely
a pose on exhibition
that is painted with feeling
rather than being talked about
it merely was as an accident
that helped reveal to this world
the secret of my giant soul
expectations undestood
and fulfilled in matter
one could hardly belive
SAVAGES oh so hiddious
but charming and delightful
that I grew pale in curiosity
and sence of terror in my heart
not conscience but covardice
that caused the laughter
on my lips and in my eyes
intellectually powerful in words
exceptionally vain in character
expressing his ideas of madness
vulgar realism killing the world
nothing, everything
to my soul I added
so as not to bare my heart
to the eyes of romance
that trust and depend on
this life talking nonsense to me
from the immoral point of view
he is nothing to us all
just an echo of some music
divine to have in your ears
fire burning passionately
feel it charming the world
senses rot and souls surrender
in these exquisite temptations
nothing in the world but you
emptiness inside your body
causing all these tragedies
that occure to enslave you
so shudder at the thought
of being free and uncommited
forever mad about him
worship in a whole new world
being such a vile creature
in this way to ruin his nature
he was better than good
so much more than beautyful
now with this absurde attitude
not wothy of anyone’s love
poisonous words of delight
sins that say what love really is
marvellous in shape and substant
mad to love you, fool to have you
smear your splendid heart
reflection of your soul on a silver shell
destiny so perfectly brutal
to bring you death by murder

Charis.
When your playing With desire Don’t come running To my place When it burns Like fire, boy.

I can be alone, yeah.
I can watch the sunrise… on my own.
I can be alone, yeah.

Pärast vihma tuleb kunagi ikka päike. Ja meie päike on nüüd, just nüüd. Kell kuus hommikul. Mis sest et üleeile ujutas ja eile sadas padukat ja täna sajab ilmselt ka veel. Sest praegusel imelisel hetkel särab väljas see kaunis tulekera. Kahju, et vaid vähesed ta ilu nii varajastel tundidel nautida saavad. See tuletab mulle meelde, et me magame oma elu maha. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Mis veel hirmsam… mina magan oma elu maha. Ja mulle meeldib mu elu, mulle meeldib elada. Ma ei taha seda kõike maha magada.
Samas meeldib mulle ka magada. Vast on see, mis mulle rohkem meelt mööda, sõltuv ajast ja ruumist.
Kell on vähe, nagu te geeniusteklubi vast juba aru saite. Ma jõudsin just koju. Me olime õhtul K juures, mängisime aliast (kusjuures mina ja A võitsime… pika puuga) ja tegime kokse. Hiljem jäin S ja R kolmekesi ning me kaotasime ajataju. Ehk siis me kõik (mitte ainult mina) jutustasime, muljetasime, meenutasime jne kuni oma viieni hommikul. Lihtsalt istusime K elutoas ja lasime oma lõualuudel töötada. Suht hästi töötasid, kui me nüüd ausad oleme. Lõpuks sellest igikestvast vestlusest ärgates, avastasime me oma hirmuks, et polevat enam mõtet magama minna ja nii me siis istusimegi esimese bussi peale ning lõpetasime oma kodudes. Ja siin ma nüüd siis olengi, magamata, segaduses, unine ja ilmselgelt õnnelik.
Oh, R sõidutas mind oma ülikuuli ratta hmm… sellel pakikal. Jap. Ning meil ei juhtunud õnnetust ega midagi. Tavaliselt kui mina siukestesse asjadesse seotud olen, siis on ohtlikud olukorrad garanteeritud. Seekord aga ei juhtunud  midagi, mis kumbagi meid isegi natuke raputanud oleks, mis on ime, sest me olime mõlemad väga unised.
Nüüd ma siis istun siin oma lemmik arvuti ees, paremal käel parim kookose jäätis ever, ja üritan täita oma pisut unarusse jäänud kohustust (mis on kusjuures mu ainuke kohustus, mis on täiesti vabatahtlik ning ei tundu mulle üldsegi mitte kohustuslik).
Minu eelmine nädal on olnud väga tore. Mida enamat öelda, kui et Tuleb osata leida rõõmu väikestes asjades.
Ühel kaunil päeval otsustasime me koos jassu aias maalida, nagu ikka. Seekord me tegime pika pildi Hawaii rannast, seal on päikest, merd ja liiva; Kokteile, päikesevarje, tantsu, muusikat ja lilli. Me olime tehtu üle väga uhked ja kuulutasime selle ühestsuust meistriteoseks veel enne, kui see isegi valmis oli. Nii me siis maalisime ja mõtlesime, et kunagi on meie maal kuulus ja meie ka…
Ma usun, et see on vist mu parimaID suvesid. Igas suves on oma hetki, selles eriti ei ole. Ütleks pigem, et see suvi on tervik, kui eelmised suved on hetked. Ma usun, et selles on süüdi fakt, et peagi on kooli lõpp. Ning jah, juba 11ndada klassi viimase veerandi algusest peale olen ma vaadanud just seda suve, kui viimast omalaadset. Sest enam eales ei ole ma nii vaba kui ma olen olnud siiamaani. Pärast seda suve on hoopis teine elu, on elu kus mu kohustused on tähtsad ja nõudlikud; elu, kus ma pean langetama otsuseid, mille sarnastega ma varem kokku pole puutunud; elu, mis on teistsugune nii mitmel viisil, kuid samas ma tean, et sinna jääb palju vana ja tuttavat. Ma ei loobuks eales oma minevikust, ei inimestest, kes sinna on kuulunud, ega hetkedest, ei pisaratest ega kahetsustest. Mu minevik olen mina. Täna on aga mu tulevik.
Sel teemal…. MRG uus koolimaja on valmis. 28ndal seda siis kaema üritusel, mida mulle meeldib kutsuta ÜKT (ühiskondlikult kasulik töö), kuigi see tegelt vist seda ei ole. Siiski… kasulik ta on kellegile ja töö on ta minule. Lihtsalt ühiskonna osas pole ma kindel. Ma olen järgmisele õppeaastale kõvasti mõelnud. Ning jah ma ei tohiks seda teha arvestades, et on alles augusti algus… kas ma ütlesin alles, ma mõtlesin juba. Juba karjuvad kõikjalt sügise tunnusmärgid, või on siis asi lihtsalt minu foobiates. Igastahes üks asi on kindel. See ei ole lõpp, see ei ole algus. See on kõigest peatuspunkt. See ei ole isegi mitte peatuspunkt… tegemist on ringiga. Ainult väga suure ringiga. Vääga Väääääga suure ringiga.
Ma avastasin juba ammu ühe väga hästi kirjutatud blogi. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis selle autoriks on üks modell, hea modell. Palju reisinud, maailma näinud modell. Ta kirjutab suurepäraselt, ta ideed on haaravad. Mis eelkõige… ta kirjutab asjades, mis meile kõigile tuttavad ja mida me kõik teame, viisil, mis on uuenduslik. Ehk siis… ma suht jumaldan tema kirjutisi.
Väike näide:
“4. Igal ühele vastavalt vajadustele ja füsioloogiale.
Naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega (ja kõhu ja khm..millegi muuga). Fakt. Seega stimuleerib mehi silmade kaudu tulevad ja naisi kõrvade kaudu tulevad impulsid. Fair enough. Seega, mehed, kui naised peavad leppima sellega, et te vaatate võõraid ilusaid naisi kasvõi möödaminnes, mis on paratamatu füsioloogia, siis ka see, et me tahame kuulda armastusavaldusi ja seda, et me oleme teie jaoks maailma parimad ja kauneimad, on füsioloogiline vajadus. Mis viib meid punktini 5.
5. Julgustus, toetus, julgustus.
Ei, me tegelikult ei arva, et me oleme maailma kõige ilusamad, aga ma olen nõus uskuma ja ennast petta laskma, et teie jaoks oleme. Mis tähendab, et peate valetama? Kui selleks on vaja valetada siis olgu, ma olen paindlik, laske käia. Meie ju valetame, et teie kahe naela seina löömine teeb teist supertehniku ja tõelise mehe.”
Üritage vastu vaielda, ei saa. Mina vähemalt ei saa ja vaidlemine on mulle tasapisi hobiks kujunemas.

Charis.
Sweet about me?
Nothing’s sweet about me.