Just another day…

Oi, kui masendav.
Kõigi nende geeniuste kõrval, kes siin Tartus ringi liiguvad, jõlgub siin ikka kohutavaid… jubedusi.
Oi, isver.
Feeeedja?
Kui ma vaatan sind, siis usu mind…
Seega. Kõige hullemad hullud “Eesti Otsib Superstaari” saates on Tartust pärit. Ohe. Üleüldse paistavad Tartu hullud ületrumpavat kõiki muid hulle. Viiks äkki Raja mujale? Või viiks need inimesed psühhoanalüüsile? Teeks lihtsalt midagi. Või samas. Tere, nali!

Charis.
Ülearune inimene.

Seega miks peavad mehed peaaegu alati naiste järel ootama?
Vot see on hea küsimus.
Naine olemine on üpris aeganõudev, meeldiv jah, kuid aeganõudev töö. Et siis paar näidet?
Nii. Kujutage nüüd järgmist olukorda. Reede õhtu. Kell on kuskil kuus. Plaanis on minna linna peale, kõigepealt külastada mõnda restorani/kohvikut, siis istuda pisut pleicis, et koksitada ning sellele järgnevalt külastada mõnda oma lemmik klubi. Okei, ehk ei ole see nii reaalne, kuid võib ette tulla. Work with me here.
Nii ja kell on kuus. Ja naine hakkab end valmis sättima. Ta käib duši all, mingi pool tundi läinud. Siis ta kuivatab oma juukseid, kannab sinna erinevaid maske ja palsameid. Taaskord pool tundi läinud. Kell on seitse. Siis ta vaatab peeglisse. Korraliku meigi tegemiseks läheb tal kah pool tundi. Ütleks, et isegi kauem, kui ta seda korralikult teeb.Nii… siis läheb ta oma kapi ette. Arvatavasti ei ole ta enne mõelnud, mis ta selga paneb. Ja seal ta siis seisab, leides, et tal on liiga palju riideid ja mitte midgai kanda. Kõike on nähtud. Lõpuks, pärast oma pool tundi kestvat arutelu iseenda, peegli ja oma garderoobiga on ta valinud välja oma kostüümi. Kell on kaheksa. Isegi pisut läbi. Ta läheb aksesueerima. Ja ka ehteid on tal liiga palju. Ta proovib kolme paari kõrvarõngaid, otsib sõrmuseid ja ehteid. Heal juhul on kell pool üheksa. Arvatavasti aga mitte. Nüüd hakkab ta endale otsima käekotti, üritab üles leida oma lemmik huuleläiget ja kuhu kurat ta küll need võtmed pani? Kell on kohe kohe üheksa. Just siis kui ta on valmis välja minema avastab ta end hiiglaslikust kingade merest, üritamas leida sobivat paari. Noh üllaülle aga kõigis neis 20mnes paaris kingades ei ole ühtegi sobivat, ühtegi ideaalselt. Ilmselgelt tuleb järgmine päev minna ja veel üks paar muretseda, seni aga tuleb leppida second bestidega. Niisiis, nüüd on ta täies hiilguses koridoris. Kell on pool kümme, ta vaatab peeglise, tõenäoliselt on uhke saavutatu üle. Aga pagan, ta hilineb… Nii mantel? Oi mantel ei sobi nende kingadega…Ta tellib takso, ootab. Pmliselt lahkub ta kodust alles.. noh 10ne ajal.
Mõelge aga, mis saaks siis kui ta sooviks ka küüsi lakkida? Ta peaks sättima hakkama veel varem jne…
Lisaks sellele käivad naised juuksuris, maniküüris, näohoolduses, trennis, jooksmas jne.
“Hooldatud” naise elustiil.
Ühes teises kohas, kella kuue ajal valmistb mees õhtul välja minema. Edasine on kirjutatud naise vaatepuntist, ehk siis nii, nagu ma aru saan…
Ta läheb kah duši alla, kell on pool seitse. Siis, võimalik, et ta paneb endale pähe igast jubedaid ja vähem jubedaid juukseprodukte. Nii.. ja mis veel? Okei riiete valimine. Pmliselt suudab tema kodust lahkuda siiski vast juba pool kaheksa/kaheksa. Nii näen seda mina.

Lisaks on see ju naine, kes ütleb jah esimesele kohtingule, kihlumisele… Samas, kui pole midagi küsitud, pole ka millelegi jah öelda, või mis?
Sellest saaks tore vestlus:
“Jah!”
“Mis jah?”
“Noh jah, ma abiellun sinuga.”
“…”

I keep waitin’. Waitin’ for things to go back… as they were.
They won’t though. I know.

Oi, ma olen täna täitsa tubli olnud.
Ennast kiitmast ma ei väsi. (ja kui väsin, puhkan hetke ja kiidan edasi)
Iga-aastane tuberkoloos on käes.
Soe tekk, Dr.Mike ja Milana. Ehk siis tavaline esmaspäeva õhtu. Maybe, just maybe I don’t hate mondays that much…
Reede. Oh sheesh, kui segane. Ükshetk nii ja siis äkki hoopis naa. Täitsa kontrolli alt väljas. Aga ma suutsin rinde stabiliseerida. Üheksa läbi, Kerli juures…. siis bussijaamas… siis CTs. Mismõttes? Kuidas saab oma ID kaarti koju jätta? Tegelt kah!? Noh hea, et seda viga likvideerida andis. Hea muusika oli, tantsida sai. Mõni veidram kui teine. Vot, mulle ei meeldi klubid! Tantsida meeldib, klubid not soooo!
Oi küll ma magasin, pöönasin terve laupäeva pmliselt maha. Aga ma olen alati arvanud, et nädalas peab olema üks prii päev. Päev, mis on ainult sulle, et sa saaks teha seda, mida sina tahad. Ehk siis päev, kus mina saan 24h lihtsalt ignoreerida kooli olemasolu ja kui ma seda soovin, siis ka kogu ülejäänud maailma.
Kolme ajal külastasime jassut. Hawaii pitsa, soome/laeva maiustused, piparmündi tee ja küpsised. Three G’s. Kuigi Kõmutüdruk?!?!?!!??!?? Noh, Sick I’d say.
Laupäevaõhtune püss jäi ära. Tegelt ajasin ma muid muidu mõtekaid asju. Kui ma vaid mäletaks, mis asjad need olid?!? Hehee.
Pühapäeval sain kah magada. Õhtul oli ÕOV esimene kooosolek. Oh wäo, that was fun, let’s do it again! Do it again! Pmliselt üritame me kõigest hingest läbi suruda Õpetejate Päeva. Ainult nõusolekut oleks vaja ja kõik sujuks, umbes. Aga sellest tuleks väga väga tore päev. Lihtsalt…
Klass tahab teha lõputrippi. That might work out Ok, but… Muidugi T. leiab, et ma olen liiga negatiivne. Which I so am not, just… me. Ah ja lõpusõrmused kah, kavand jne. Super on olla abiturient, kui muidugi jätta kõrvale õpetajad, kes kõike paistavad põdevat seda kurikuulsat kombinatsiooni: “12.C Ja eksamid” Päevikus on juba eksamite ajad üleval. R üritas mind täna värvata kampa, et taasteha füssa eksam, mis ei olegi nii utoopiline idee. 24.aprill.. THE DREADED DAY. Uhh, ehh, aehh. Hirmus, hirmus mõte.
Selle aasta rebased on mannetud. Meie rebased on mannetud nende mannetute rebastega hakkama saamises. Olukord on lihtsalt naeruväärvne. Vähemalt saame meie kahju heaks teha. Kurinaer, kurinaer. Dr. Evil kinda laugh!

Charis.
You know you love me.
XOXO

It’s the sun… all the sun.
Ma tahaks minna ja lõkerdada. Naerda, joosta… juuksed lahti tuules lehvimas.
.. aga vähemalt on mul šokolaad. Comfort food, always a pleasure.:D Tegelt pole midagi lohutada. Super on olla. Don’t let it get me…

Jubedate, hirmaste hetkede edetabel:
1. Päris Hilton ütleb hüvasti oma hüppeliigesega. (lugege: Psühhopaat lõikab tal selle läbi. Heh, kui sadistlik. Paistab, et see ei ole ainult kogu maailm, kes Parist vihkab.)
2. Vann, vesi ja lõualuu eemaldamine ülejäänud näost kurja, peeglis oleva peegelduse poolt. (kui mulle Päris ei meeldiks, siis oleks vast see I kohal aga näe nalja, meeldib.)
3. Peegeldus lõikab endal kaela läbi… Palju verd ja kudesid ja masse. Ökk siis. Aga hea algus filmile.
4. Koer hüppab aknasse. (noh sorry aga me kõik ootasime mõnda sügavalt häiritud vaimu, hinge, peegeldust. Annab andestada?!)

SPETACULAR,SPETACULAR!

NB! Edetabel on koostatud kahe filmi põhjal. Muidu veab meid kõiki meie mälu alt… Heh, nothin’ new there.

Ai see päike, päike päike. See päike teeb meil niii…
Ja siis see mõnus briis, need kaunilt mänglevad sügisesed värvid ja värsked õhuvoolud. Oi, elu on ilus. Ja minu kodumaa… kas tõesti on see niiiiiiiiiii ilus? Paistab jah. Sesisin täna, vaatasin pimedusse… silmad suunatud päikse poole. Tundsin õrna tuult ja päikese paitust. Rõõm väikestsest asjadest, sest lõppude lõpuks ei taha ma muud, kui olla õnnelik. Ja vahel ehk natuke lõbutseda kah…
Lõbust rääkides. Allul, ei kellelgi muul… tuli idee täna CTsse minna. Whii, ütleks ma selle kohta nüüd, kus mu ID käes on. Kleidid, seelikud ja kingad. Hõbe, kuld ja briljant… ei jõua oodata. Iseasi, kas asjad lähevad mu plaanide järgi. Samas, ma olen üpris paindlik… igas võimalikus mõistes. Järeleandlik ma samas väga ei ole. Vaadake, ma olen pigem kummist, kui rauast. Lihtsalt olen paindlik. Seal on erinevus, te geeniused.
Ilmselelt aitab, kui oma õppetundidest ka vahelduseks õppida. 
Täna hommikul nägin väikest tüdrukut. Silmad tumedad, kui šokolaadi tükid. Meenutas pisut mind, kuid mitte päris. Ta vaatas mind ja mina teda…
Eile käisin verd andmas. Või noh, oleks andnud, kui mu hemoglobiini tase poleks madal olnud. See eest sai aga annetada mu ema ja mina sain šokolaadi. Mitte millegi eest… vaat kui ilus elu.
Käisin, nägin ja tegin. Sain kätte oma passi ja ID-kaardi. Õhtul külastasin kino… teine rida, ka meie thing või mis. Viskasime jalad siis üle esimese rea pinkide, libistasime end taha ja vajusime oma pehmete toolide sügavustesse, selleks, et sealt peagi taas tõusta, et karjatada või peita oma silmad naabri abiga ekraanil näidatava eest. It’s was like House Of Wax all ‘over again. Erinevalt jassust jään mina ka teist häirivat osa ootama, et siis taas kinno minna, pärast pikka õudukate vältimist, et veenduda, et õudukad pole päris minu jaoks. Kas see plaan pole mitte kõige geniaalsem asi, mida te täna kuulnud olete.
Püssis oli Kris. Just like predicted. Oi, ja Mati kah. Mina ei käi püssis nalja tegemas, ei! Ikka lõbutsemas, seega pidin ma muidugi olema esimene tansupõrandal. Sain selle eest aplausi kah. Oi, Te olete tagasi? Me oleme tagasi! Midagi Kiiret Palun! Rock a baby, rock a baby, rock a baby rock… rock, rock, rock. Umbes nii see käis.
Pulli nimekirja panin end ka… aga vot, pidin minema jooksma enne, kui jõudsin pulli alistada. Samas on selle pulliga nii, et pealtvaatajale paistab see kerge, kuid ma ei usu, et see seda ka tegelikult on….
Kool on kool. Muud pole vaja mainida, kui et ma olen nüüd ÕVs. Kas te pole mitte mu üle õnnelikud? Kõik ennustavad tulevikuks palju nalja… esimene koosolek on see pühapäev creppis. Kas ma kuulsin ikka õigesti? Crepis? Noo olks:P
Neljas nädal. Mind ootavad house-i 2ne ja GossipGirli 4jas osa. Jah, nad ootavad mind, mitte mina neid. Palju, palju on teha… lisaks elamisele muidugi. Elada tuleb kah, seda ei tohi unustada.

Charis.
When something is out of reach, it doesn’t mean you can’t get it.

“Kas sa saaksid sellega hakkama?… Hävitada teine inimene, kuna armastad teda? Tappa ta, kuna teda nii väga armastad?”
“… Ma olen tapnud liiga palju inimesi… see sisendab põlgust, ükskõiksust ja austust elu vastu. Tapmisega palju ei saavuta. Kes korduvalt on tapnud, see ei lähe enam armastuse pärast tapma. Sellega teed surma üksnes naeruväärseks ja tühiseks. Surm aga ei ole iial naeruväärne ega tühine.”

“”…ma tahan sulle rääkida loo lainest ja kaljust. See on igivana lugu. Vanem kui meie. Kuula. Oli kord laine, kes armastas kaljut kusagil meres, ütleme Capri lahes.. Ta kohises ja vahutas kalju ümber, suudles teda päeval ja ööl, embas teda oma valgete kätega. Ta halas ja itkes ja anus, et kalju tema juurde tuleks; ta armastas ja hellitas teda ja õõnestas teda seejuures aegamisi, kuni see ühel heal päeval enam vastu ei pidanud, kokku varises ja laine embusse vajus…Ja ühtäkki ei olnud enam kaljut, kellega mängelda, keda armastada, kellele kurta. Oli vaid kivikamakas merepõhjas, voogudesse uppunud lelu. Ja laine oli pettunud, tundis, et teda on petetud, ja otsis endale teise kalju… Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid… Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid… Aga pärild lebavad sügaval.”
“Sellest ei tea ma midagi. Armastus on kokkukuuluvus. Alatiseks”
Alatiseks… vana lastemuinasjutt. Kui isegi minutitki ei saa kinni hoida!”

“”… parem mitte üleliia selle üle pead murda.”
“Mida siis teha?”
“Rõõmustada!”
“Selleks pole ju kedagi teist vaja?”
“Selleks on alati veel kedagi vaja…. Ma ei räägi neist igapäevastest õnneraasudest… Need õitsevad kõikjal, justkui kannikesed mahapõlenud maja ümber. Kes midagi ei oota, ei saa ka pettuda. See on hea lähtepunkt. Kõik mis järgneb, lisab juba natuke juurde.”
“Ei lisa… nõnda on vaid siis, kui haigena voodis lamad ja kõike ettevaatlikult vaed. Nii kui juba ringi tohid kõndida, on kõik teisiti. Siis minetad need väikesed õnned. Tahad rohkem saada”"

“”… armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.”
“Kas sa armastad mind?”
“Jah.”
“Sa ütled seda liiga harva.”"

Charis
Vot… siuke raamat ongi.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Sunshine, sunshine reggae…

Tee ja mesi. Remarque. Nussa saiad… päike.
Päike, päike, päike. Sära!
Ükskõik, kui hea juht või vähe sa joonud oled… see on ikkagi joobes juhtimine ja see on VALE! See ei ole ainult sinu elu, millega sa mängid. Eales ei või teada, mis võib juhtuda. Kes sinu vale, rumala otsuse tõttu hukkuda võivad. Mõtle enne! Kui sõidad, ära tarbi!
2500 ja peale. Seda on palju. Wuh, vähemalt päike paistis… ja iPod mängis… Man I feel like a Woman!
Ta oli vana aga mitte väsinus. Mitte segaduses. Ta kõndis must mööda. Ma kuulsin teda midagi mõmisemas. Ma möödusin temast. Ta jäi mulle meelde…
Vahel lihtsalt juhtub nii, et ilma erilise põhjuseta kohtuvad kaks inimest. Ja ilma erilise põhjuseta, muudavad nad teineteise elu. Vahel ilma, et nad ise sellest teadlikud oleks.
Mõned asjad paistavad nii kerged su jaoks. Nii lihtsalt defineeritavad… Ennast kiitmast sa ei väsi.
Mõnele küsimusle ei ole vastust… ja sa küsid nii palju. Kõik küsivad palju, mina ise kah.
Kärbes lendas ekraanile.

Charis
Make the most of it!

I’m not the light outside of the window
I’m not a damsel in distress
I’m not the gold at the end of the rainbow
And I am not a lost princess…
…Oh my dear it’s dark in the dungeon
This is where my demons dwell
A sign says beware of the dragon
But you don’t attend it very well
Who was it who said that it’s better “the devil you know”?

Pärast eilset postitust käisin Jassu juures, väiksel tüdrukute õhtul. Jõime teed, sõime mett… Vaatasime House-i. Geniaalsuse kõrgemei tipp…
Laupäev??? Õhtu on see mis loeb.
Swing. Twist. Shake. Rattle and Roll. And Turn. Spin, spin, spinnn.
No breath, no air. Up and Down. Again, again me wants more…
Serena and Blair….ish.
Mõnusad pilgud, mis meid õhtu läbi saatsid. Küll ülevalt, küll alt. Laudadest ja tansupõrandalt. Noortelt, vanadelt.
Shine is on me… I’l run ya down like a marathon. See ya next wednesday, you is a punk…!
Kann laual, pikka aega. Ei tühjenenud. Snjöm razdenja kõrval lauda. Veel üks kann juures. Oi jama…
I don’t know what you’re looking for. You haven’t found it baby, that’s for sure… It’s not a matter of you versus me…a stupid mission and a lethal fight…
BläkkDzäkk. Blue Suede Shoes and Jailhouse Rock. Still the shine, in you… I can feel… what you have inside… you have it all.. you know you do… what can I do… for you to belive me?
Isud, janud, ihad. Külm, külm öine õhk. Lehed langevad, meie koos nendega. Väikesed kinikesed teel, trepi astmed, distants. Mõned tähed ja mitmed tuled. Mõned varjude ja valguse mängud räämas majadel. Munakirvi sillutis, inglid peakohal. Taevas läbi okste, koltunud lehtede.
… that is why. Now in the dark, in the dark… I get such a thrill… please keep still… in the dark…
Mehed või naised ja seelikud. Kõnnivad mööda ja siis jälle mööda. Ja siis kõnnime meie mööda. Nad tulevad, lähevad ja ongi kadunud. Nad kõik. Me kõik. See ongi…kõik.
… in this world full of strangers, there’s one I know?…
Piiiiiiiiiiiiiiiiiiilupart. Ei luba. Nokk ninani ja edasi. Sõidame ja seisame. Lihtne vaikne maamees, blondid versus mina. Tume, tume sügav pind. Teiega?
… cause baby, in the dark… I need you there… when the sun shines we shine together… now it’s raining more than ever… so come and let the rain pour…
Inimesed on inimesed. Nad on uudishimulikud. Jah, on küll. Nad valetavad, varjavad, salatsevad. Tihti ei saa neid usaldada… asi ei ole selles, et nad palju räägiks. Aeg ja koht on pigem teemaks. Enamasti leiavad nad, et nad ei eksi. Keegi ei ütle kunagi midagi, arvates, et ta eksib. Isegi, kui ta kuulutab kõva häälega, et ta ei arva, et tal on alati õigus… Ja inimene, ma usun, on üldiselt, sügavalt, tegelikult ikkagi hea. Lihtsalt, ta ei tea seda.
…I play dead… it’s sometimes just like sleeping… Bit by bit… torn apart.
Kinni kuskil limbos. Magan aga nagu mitte. Kuskil seal vahel, une ja unetuse keskel. Vaev ja mõtted. Kummitused, igast medikamendid, mis üheskoos viisid hilise äratuseni. Ma ei näe sind enam unes, mu uned on nüüd teistsugused. Häirivamad ja rahustavamad. Täiesti teistsugused… tegelt ma ei mäleta, mida ma nägin, näinud olen. Pilti ei mäleta…
I’m dreaming, still dreaming.. my life is now about to have some meaning…hit my head against a wall…
Tasku on tühi. Täiesti… Ma ei näe midagi, mis meeldiks, enam, kui lihtsalt meeldiks. Seda ei ole piisavalt… Ma tahan enamat, et olla rahul. Või pigem, et olla õnnelik. Ehk siis soovid soovideks. Tuleb leppida vahel ka sellega, mis antakse, sest kõike ei anna ise luua.
…uu baby I love your way.. everyday…la vida…little ways…

Charis
Do you see the world through troubled eyes?

Ma lihtsalt pean mainima, et tänased horoskoobid on enamat kui koomilised.

Charis.
We don’t see things as they are, we see them as we are.
(or as we’d like them to be)

Hetkel tahan ma kõige enam, et mind jalust rabataks… seda muidugi ühe kauni jumaliku saapapaari poolt, mida ma kuskilt leida ei suuda! Tegelt lepiks ma ka kingadega. Aga sellisel juhul lõpukingadega. Jap, ma tegelen juba ka selle ülesandega ning jah, ma ostan enne kingad, kui muretsen kleidi. Ideaalseid kingi on raskem leida, kui ideaalset kleiti (sest kui ma kleiti ei leia, lasen ma selle õmmelda… või noh arvatavasti ma lasengi selle õmmelda). Oli põnev, või mis?

Kolm nädalat kooli, kolm Gossip Girl season II osa ja üks House MD season 5 osa. Nii võib kokku võtta selle sügise algust.
Reedene spordipäev mida muidugi akadeemikud viisakalt “tervisepäeva” nime all propageerisid, möödus meeldivalt. Ajee. Vähemalt ei saanud ma teisipäeval keka õpsilt pahandada. In fact ei saanud ta seekord mulle mitte midgai ette heita. Hm, kas mu suhtumine on muutunud või on mul lihtsalt igav?
Laupäeval saime linnas kokku, et Rile kingitus osta. Jalutasime Maarja laadal ja lõpuks ostsime laadalt kolm pisikest vahvat kingitust. Kokku siis kaks pakke komme, villased sussid, kolm notsudega pitsi, viht ja veel nii mõndagi toredat. Väga vahva oli. Sünnipäev oli ka väga tore. Naljatlesime saunas, jalutasime väljas… tegime muud kah. Jah… see õhtu oli.
Esmaspäeval sai mihkel 18! Siin siis minu teistkordsed õnnesoovid talle! Pesamunah Ja siin ei anna vaielda. Heh.
Esmaspäevane Vene keele jutustamini oli ilmselgelt Geniaalne, kõigile. Ja minu üllatuseks sain ma nelja kätte. Happy, happy, happy…
Teisipäevases kehalises viskasin ma palli… 20 meetrit vist.:D Heh. Naeruväärne… aga see eest jooksin ma 50 meetrit 7,9 sekundiga. Jah posid, ma tean, et te teeks seda kiiremini. Las ta olla.
Kolmapäeval aga tundisin ma end nii halvasti, et pärast matat käisin medõe juures ja sain koju. Neljapäeval kooli ei läinud ja nii siis magasin ma maha aasta esimese KT. Inka. Nooo elab vast üle, ma arvan.
Ja täna tehti koolis lõpualbumi jaoks pilti. Poisid nägid šikid välja, tüdrukuid võis enne pildistamist näha kolmanda  ja teise korruse peeglite ees end… kaunistamas. Üks klõps ja kõik läbi. Ja nii siis jääb…
Ah ja mina olen “the one and only C!” Ehk siis, mul on suva, kui kange on kõige kangem ibuprofeiin. Ja meditsiini teemadel vaidlemine ei tuleks mulle ealseski pääähe….

Homme tahax püssi minna, kui muidugi mind lubatakse. Ilmselgelt olin ma äsja haige. Täna on seal samas rannapidu nii et kui ma täna läheks, siis saaks minna bikiinides ja lühikese seelikuga. Heh, jääb vist ära arvestades, et ma köhin nagu (tsiteerides M) hobune. Kuigi K leidis, et nvl ikka püssi ei läheks. Heh, hakkame äkki sinu ati seiklustest rääkima?
Järgmine nädal teisipäeval on ajaloo KT. Ehk siis saab olema busy busy esmaspäev.

Charis.
Change is fun, eh?

Veider. Oprah päev on täna… jälle. Enne Opraht sisustasin ma oma aega Nimekirju koostades. Lõbus. Ja siis panin teleri käima ja mis ma avastasin. Oprah seekordseks teemaks ei ole miski muu, kui nimekirjade tegemine.. põhimõtteliselt. Okei. Ma tegin jah sips teistsuguseid nimekirju ja ma ei mõelnud sellisele toredale asjale nagu “the law of attarction”. Kõlab põnevalt, või mis?
Ehk siis teeme kõik nimekirju ja vision borde a la “what I want, what I need, what I have, what I’m grateful for” Sounds just peachy…? Pärast seda, teoorias, peaksime me veel õnnelikumad olema… Nii et pangem teooria praktikasse!

Reedene Tervisepäev.
Jahedast ilmast hoolimata, oli 12c klass kogunenud staadionile rõõmsatujuliselt, naljatlevalt ja positiivse suhtumisega. Täpselt nagu meile kombeks. Alustasime päeva paari väikese soojendusringiga. Jooksime üheskoos staadionil, kuni me enam ei tundnud külma, mis meid ümbritses. Sooja andis ka aeroobika, mida aktiivselt kaasa tehes sai meil kõigil nalja ja lõbu. Joostud ja võimeldud, tundsime me kõik ennast hästi ning olime valmis teatejooksuks.
Me andsime endast parima ja lõpetasime võistluse kolmandatena. Võistkondi oli kusjures neli. Oma hingematvate pingutuste eest saime me karbi ja kandiku täie maitsvaid puuvilju, mille me vanas koolimajas ära jagasime.
Meeleolu kõrgel veel äsja lõpetatud jooksust ja selle tulemusest, asusime avastama Tartu linna, täpsemalt Toomemäge, saadetuna meie ajaloo teadlikust klassijuhatajast- õpetaja Sirje Allikust.
Meie matk sai alguse Vanemuise pargis, kus asetseb Jakob Hurda kuju. Õpetaja viis läbi väikese viktoriini meie varasemalt kogutud teadmiste põhjal ja hiljem meenutasime üheskoos pargis veetud vahvaid aegu. Eriti helged mälestused tulid meelde, kui vaatasime tagasi oma gümnaasiumi algusele ja Rebaste retsile.
Kuju juurest edasi suundusime Õnnepalee juurde, kus meie õpetaja enda abielu registreeris ja oma lastele nime pani. Ilusad Eesti nimed kusjuures. Täpselt nagu peabki. Nägime ka kollast kõrget veetorni ja endist Maarja kirikud, mis Vene ajal riigistati ning anti Spordihooneks.
Toomemäel jalutades läbisime lühikese Eesti ajalugu meeldetuletava kursuse. Käisime ja uudistasime Kuradisilda, Toomekirikut, Faehlmanni büsti, Vana Anatoomikumi, Tähetorni, Kohtu- ja Sünnitusmaja. Üheskoos kõndisime üle Inglisilla, silmad kinni ja ilma hingamata, et soovida midagi. Mõned meist tegid seda lausa kaks korda, et veenduda oma soovi täitumises. Kõigis külastatud kohtades arutasime läbi meile ajaloost nendega meenuva ning tuletasime meelde klassitsistliku ja gooti stiilile iseloomulike jooni.
Meie tervisepäeva matk ei olnud mitte ainult füüsiliselt vaid ka vaimselt arendav. Me saime nautida kaunist Tartu linna, mis on meist paljudele, kuid mitte kõigile, kodu- ja sünnilinnaks. Hingasime värsket õhku, tuletasime meelde juba varem õpitud teadmisi ja õppisime ka niimõndagi uut. Olenemata külmast sügise ilmast nautis terve meie klass reedest Tervisepäeva.

Charis.
Seega… mida teie arvate sperma doonorlusest?

Press Conference Reporter: Mr. President, has it been a good visit?

The President: Very satisfactory indeed. We got what we came for and our special relationship is still very special.

Press Conference Reporter: Prime Minister?

Prime Minister: I love that word “relationship”. Covers all manner of sins, doesn’t it? I fear that this has become a bad relationship. A relationship based on the President taking exactly what he wants and casually ignoring all those things that really matter to, erm… Britain. We may be a small country but we’re a great one, too. The country of Shakespeare, Churchill, the Beatles, Sean Connery, Harry Potter. David Beckham’s right foot. David Beckham’s left foot, come to that. And a friend who bullies us is no longer a friend. And since bullies only respond to strength, from now onward, I will be prepared to be much stronger. And the President should be prepared for that.

[Natalie, a secretary, is greeting the Prime Minister]

Natalie: Hello, David. I mean “sir”. Shit, I can’t believe I’ve just said that. And now I’ve gone and said “shit” - twice. I’m so sorry, sir.

Prime Minister: It’s fine, it’s fine. You could’ve said “fuck”, and then we’d have been in real trouble.

Natalie: Thank you, sir. I did have an awful premonition that I was gonna fuck up on the first day. Oh, piss-it!

Charis
Always.The best.