Just another day…

“Kas sa saaksid sellega hakkama?… Hävitada teine inimene, kuna armastad teda? Tappa ta, kuna teda nii väga armastad?”
“… Ma olen tapnud liiga palju inimesi… see sisendab põlgust, ükskõiksust ja austust elu vastu. Tapmisega palju ei saavuta. Kes korduvalt on tapnud, see ei lähe enam armastuse pärast tapma. Sellega teed surma üksnes naeruväärseks ja tühiseks. Surm aga ei ole iial naeruväärne ega tühine.”

“”…ma tahan sulle rääkida loo lainest ja kaljust. See on igivana lugu. Vanem kui meie. Kuula. Oli kord laine, kes armastas kaljut kusagil meres, ütleme Capri lahes.. Ta kohises ja vahutas kalju ümber, suudles teda päeval ja ööl, embas teda oma valgete kätega. Ta halas ja itkes ja anus, et kalju tema juurde tuleks; ta armastas ja hellitas teda ja õõnestas teda seejuures aegamisi, kuni see ühel heal päeval enam vastu ei pidanud, kokku varises ja laine embusse vajus…Ja ühtäkki ei olnud enam kaljut, kellega mängelda, keda armastada, kellele kurta. Oli vaid kivikamakas merepõhjas, voogudesse uppunud lelu. Ja laine oli pettunud, tundis, et teda on petetud, ja otsis endale teise kalju… Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid… Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid… Aga pärild lebavad sügaval.”
“Sellest ei tea ma midagi. Armastus on kokkukuuluvus. Alatiseks”
Alatiseks… vana lastemuinasjutt. Kui isegi minutitki ei saa kinni hoida!”

“”… parem mitte üleliia selle üle pead murda.”
“Mida siis teha?”
“Rõõmustada!”
“Selleks pole ju kedagi teist vaja?”
“Selleks on alati veel kedagi vaja…. Ma ei räägi neist igapäevastest õnneraasudest… Need õitsevad kõikjal, justkui kannikesed mahapõlenud maja ümber. Kes midagi ei oota, ei saa ka pettuda. See on hea lähtepunkt. Kõik mis järgneb, lisab juba natuke juurde.”
“Ei lisa… nõnda on vaid siis, kui haigena voodis lamad ja kõike ettevaatlikult vaed. Nii kui juba ringi tohid kõndida, on kõik teisiti. Siis minetad need väikesed õnned. Tahad rohkem saada”"

“”… armastus teeb naise teravmeelseks, mehe aga võtab juhmiks.”
“Kas sa armastad mind?”
“Jah.”
“Sa ütled seda liiga harva.”"

Charis
Vot… siuke raamat ongi.

Hetke vaid mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta.
Küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.

Sunshine, sunshine reggae…

Tee ja mesi. Remarque. Nussa saiad… päike.
Päike, päike, päike. Sära!
Ükskõik, kui hea juht või vähe sa joonud oled… see on ikkagi joobes juhtimine ja see on VALE! See ei ole ainult sinu elu, millega sa mängid. Eales ei või teada, mis võib juhtuda. Kes sinu vale, rumala otsuse tõttu hukkuda võivad. Mõtle enne! Kui sõidad, ära tarbi!
2500 ja peale. Seda on palju. Wuh, vähemalt päike paistis… ja iPod mängis… Man I feel like a Woman!
Ta oli vana aga mitte väsinus. Mitte segaduses. Ta kõndis must mööda. Ma kuulsin teda midagi mõmisemas. Ma möödusin temast. Ta jäi mulle meelde…
Vahel lihtsalt juhtub nii, et ilma erilise põhjuseta kohtuvad kaks inimest. Ja ilma erilise põhjuseta, muudavad nad teineteise elu. Vahel ilma, et nad ise sellest teadlikud oleks.
Mõned asjad paistavad nii kerged su jaoks. Nii lihtsalt defineeritavad… Ennast kiitmast sa ei väsi.
Mõnele küsimusle ei ole vastust… ja sa küsid nii palju. Kõik küsivad palju, mina ise kah.
Kärbes lendas ekraanile.

Charis
Make the most of it!