Just another day…

Tõehetk oli üpris tore. Meie klassijuhataja viimane küsimus oli ikka täiega metsa. Aga see selleks. Mällol on tätokas! Noh ikkagi aasta sexikama meesõpetajaga tegemist ju…. mis seal siis veel.
Siis me jagasime klassis kingitusi, lugesime luuletust. See viimane tuli kasuks ka jõuluõhtul, kuid sellest hiljem.
Kõigil tüdrukutel olid kusjuures kleidid ja poistel ülikonnad. Ilmselgelt võidaks meie “MRG Aasta Ilusaim Klass” tiitli. Kui seda jagataks muidugi. Ausalt, me olime lihtsalt liiiiiiga kenad. Endal oli kah piinlik. Ah keda ma petan, ei olnud midagi.
Neljapäev oli ÜberMõttetu. Kolm tundi vaatasime filmi… Uhkus ja eelarvamus. Te kõik teate ju, kuidas ma seda jumaldan. Teate ikka??? Või pean ma meelde tuletama? Eniveis T ja ülejäänud poisid olid äärmiselt pettunud kui musu kohta ei tulnud, ei tulnud ja tulemata ta jäigi. Hm, noh mis teha, pole lihtsalt selline film ja ajastu. Leppige sellega.
Retoorikas pidasin vähemalt ülirõhutatud kõne. Ja ma tahaks tänada kõiki ja kõike, kelle/mille käsi oli mängus, et Ad koolis polnud. Wuuuh.
Õhtul läksin kluppi. CT retrost ei saa ikka üle ega ümbert. Pool klassi oli kah kohal. Kakluseid ja attake oli… mõlemad õnnestus mul maha magada. Egas midagi, kiidan. Ilmselgelt oli tore. Rohkem ei maini.
Reede. Noh kirikusse ma ei jõudnud. Kes see end siis nii vara üles viitsiks ajada. Aga koolis õpinguraamatute jagamine oli tore. Ma sain esimesena kätte. Pärast sai igaüks veel auhinnaks lõpualbumi. Über.
Järgmised päevad olid rahulikud, kuni tulid jõulud. Ah jah, laupäeva õhtul ostsime kaks ja pool meetrit kõrge ilusa kuuse…. nüüd ta on nagu juudijõulupuu. Just as I like it. Ja viimasel ajal ma olen trenni teinud. Hantlitega ja puha. Nii tubli olengi. Kuhu ma nüüd jäin? Oh, jõulud.
Esimene kingitus kolmapäeval.
Teine kingitus reedel.
Kolmas kingitus teisipäeval.
Ja siis tulid jõulud…. Noh toredad pühad olid.
Mille lõppemist tähistasin reedel CTs. Kuni üpris kolmeni välja… Ei kurda. M ja M olid ka minu üllatuseks kohal. Ning K ka. Üks M jagas Raffaellot, ilmselgelt olid tal meeldivad jõulud olnud.
Iga-aastaste pühadetraditsioonide parimaid hetki saabus siiski laupäeva õhtul, kus reedel pidutsenud seltskond (pluus kaks) kogunues Si juurde jõule pidama. Ning tõesti, kuusk oli päris mitu meetrit. Kiidan. Nii me siis mängisime lauakaid, tegime tekiilat. Mina õppisin isegi Pokkeri ära. Seega enam ei ole minu petmist selles jamas… BooHoo, cry me a river.
Pühapäeval tšillisme J ja “the Holiday”-ga teleri ees. Mõistsime, et elu ei ole üldse nagu film… seda mitmetel põhjustel. Aga samas, me ei kurda.
Esmaspäeval ärkasin  vara. Läksin kooli. Üllatuseks leidsin eest vaid K ja T. Ei no tere tore. Nii ta siis jäi. Mõtlesin edasi minna kinno… ka see kukkus läbi. Ja nii jäigi mu päev lühikeseks. Tulin koju, vaatasin Marie Antoinetti. Taaskord, elu ei ole nagu filmis.

Only the Best!
For this Little Princess.

Ärge nüüd meelt heitke aga jah, teie ees on 2008nda aasta viimane postitus. Ja nagu viimastele ning ka hüvastijättudele kombeks… heietame siis selle kallal mis olnud. Ehk mainime ka seda, mis peaks tulema…
Oh, keda te petate. Te lausa põlete uudishimust
Aastat alustasin ma Somewhat hullult. Yeah, I remember…. Do you?
Selle tähistamiseks lõin uue blogi, kuhu said üles riputatud mu vanad postitused as well. Ja seda kõike vähem kui päevaga. Noh kuna minu suhe mu blogiga on üks pikemaid kommitmenteid minu pisikeses elus, siis see aasta säärast asja ei juhtu. Blog jääb samaks, lilleliseks ja KOHE KINDLASTI MITTE IGAVAKS.
Seega… things I learned
1.  Kõik mis hiilgab pole kuld. Lühidalt asjad siin maailmas ei ole nii nagu nad paistavad.
2.  Inimeste suu ei klapi üpris tihti nende mõtete ja tunnetega. Üks asi on see mida me ütleme, hoopis teine aga see, mida me tunneme, mõtleme.
3.  Murphy eksis. Murphy seadused on seadusteks vaid siis, kui ise nii teha. Meie elu ja maailm on kontrollitav.
4.  Valedel on mõnus komme end sättida istuma su õlgadele ja kõvahäälselt, südametunnistuseta su üle naerda.
5.  Ka House eksis. inimeseI muutuvad, ainult mitte üle öö. Ja muutused on tihti hirmutavad.
6.  Elu = Ameerikamäed. Üks hetk oled üleval ja siis enne kui märkad nii põhjas kui põhjas olla saab. Ümberlükkamatu fakt on aga see, et peagi tõused sa jälle.
7.  Inimesed on keerulised. Kuid oma keerulisuses on nad üpris lihtsad ja sarnased. Peoples actions are motivated by their needs… näiteks. Seega, ükskõik kui unikaalsed ma ka ei oleks, oleme me siiski kõik inimesed.
8.  Ideaalsust ei eksisteeri. Lühike ja tabav.
9.  EV vajaks karmimaid seaduseid.
10. Üpris kindlalt õppisin ma ikka rohkem asju. Aint hetkel on need tsut tsut nagu unenenud või nii.

… ja lõpuks, et kõigist neist õppetundidest hoolimata suudan ma neid praktikas tõsiselt toredasti ignoreerida.

Täna sai palju kirjutatatud. Meie Aga valisime sama teema… klassist ainsatena. Suuuht üllatav. Tegelt me olemegi niiiiii sarnased.
Kui hea on vabadus? Noh ma omast käest tean, et piisavalt hea, et selle nimel võidelda.
Oh ei ärge muretsege, tegemist polnud siiski eneseheietamisega neljal leheküljel. Ma ei räägi endast, oh ei, eriti veel kirjandites. Suht loll tegu, minu meelest.
Aga mida kah mina tean. Ilmselgelt olen ma viimase aastaga teinud läbi tõsise taandarengu, mis kirjutamisesse puutub. Vot see juba on mõistatus. Vähe depresiivne avastus oli see eile õhtul kusjuures. Eelmisel aastal samal ajal kirjutatud postitused lihtsalt kõlasid mu peas nüüd palju paremini kui postitused mis olid äsja tehtud. Ma lohutan end sellega, et ehk on mul sügavad tunded möödaniku vastu… Või siis täpselt vastupidist. That makes more sense…
Kusjuures põneva faktina mainiks, et kui mõni aeg tagasi sai meie MRG gümnaasiumi hoones lugeda kokku kuus paarikest siis nüüd on nende hulk langenud viieni. Nii palju kui mina tean. Jõulud vist sõid ühe ära… Oh pooh what a loss. Lisaks nendiks, et üks teatud paar on liiga wuuuuu judinad, et olla tõsi. Tegelt kah! Mõni asi siin maailmas on ikka tõesti ime.
Niisiis. Mida teie arvate meestest, kes näevad unes autosid? Käsi püsti, keda see häirib? Mhm, seda minagi. Vaaasakule. Tänan oselemast tänasel küsitlusel.
Piparkoogi tainas on ikka veel külmikus. Hm, ma elan ikka kiiret elu. Ja selle mõttega tänaseks lõpetame.

Charis
Neither black nor white.

Mul oli kunagi sõber. Ta oli mu teine pool. Me olime kaua parimad sõbrad, tundsime teineteist läbi ja lõhki. Meil olid samad väärtushinnangud, sama pilk maailmale. Me ei paistnud vajavat kedagi teist. Kuid aastad möödusid ja üks hetk, tõesti vaid üks hetk oli see, mil me mõlemad avastasime, et me ei ole enam sõbrad. Mina süüdistasin teda, ma olin siis väga noor ja mõistmatu. Mulle tundus, et tema on loobunud kõigest, mis kunagi meile mõlemale tähtis oli, et tema on see, kes soovib muutuda püsimaks populaarsuse võistluses. Ma juba ütlesin, et ma olin väga noor, lapseohtu veel. Nüüd ma mõistan, et ma eksisin. Jah, ta muutus aga ka mina muutusin. Ma lihtsalt keeldusin muutumast temaga samas suunas. See ei ole süüks kummalegi meist.
Ma tean, et öeldakse, et sõbrad on igaveseks. Ja ma tõesti usun seda. Kuid mõned sõbrad on seda. Elu on nagu tee ja mõni inimene ei ole mõeldud seda sinuga koos kõndima. On neid, kellega su tee ühtib vaid mõnda aega. Sest inimesed muutuvad, see on paratamatus. Mõned meist lihtsalt annavad alla…. ja vahel, kõik ei ole võitlemist väärt.

Külmkapis on piparkoogi tainas. Hommikul tõi päkapikk TuttiFrutti šokolaadi. Mul on liigsest mandarini söömisest allergia. Kooli aatriumis on _võltskuusk. Maja ees ja taga ja praktiliselt igalpool on lumi. Öelge veel, et jõulud ei ole kohe kohe ukse taga. On jaaa. Näpud on kõigil põhjas, kingitused ostmata, telekast ei tule eales nii palju reklaame kui praegu… Über, või mis?
Emme, issi… kuna me kuuse toome??? (minu iga aastane kohustuslik küsimus alates kaks nädalat enne jõule) Seega, kuna me toome kuuse? Isegi koolis juba on.
Ostaks see aasta võltskuuse?
Eiiiiiiiiiiiiiii! (minu iga aastane vastus, sellele absurdsele ideele. sheesh)
Oi, mul on nii hea tuju.
I love the way she bites her lip
I love the way she shakes them hips
I love the way she makes me drool
I think that she is beautiful
Uh, ekooli pole ammu tsekanud…. Skeeri. Uskumatu aga isegi mulle, kohutavale kooli ülelaskjale pole seal midagi uut. Seis on isegi kiidetav. Noh ma ei muretse. If I’m up, I’m sure to go down. Now that’s a nasty thought.
Passion,
is our passion,
in the moonlight,
on a joy ride in the snow.
Fascination
It’s just the way we feel.
Tarka juttu kah. Heh minult? Mitte täna.
Eelmise nädala lõpp oli intrigeeriv. Reede veetsin Võitjates. Lisaks nägin ära ka Mi uhke korteri… või oli see pool maja? Ma ei saanud päris hästi aru. Kuigi, tuleb kiita minu jaoks läbi viidud tuuri. Tuli ka välja, et minus on Vene temperamenti… mida iganes see ka ei tähendaks. Ma arvan, et asi on nimes. Või siis silmades. Ah, kes seda teab.
Jäätist tahaks. Ja kätekreemi kah.
Laupäeval magasin kaua. Oi kui mõnus oli magada. Ainult magaks, kui saaks, nagu seda Liisu teeb. Kuigi samas ma kujutan ette, et tema elu ei ole päris nii huvitav nagu minu oma. Wonder why. Õhtul tegime gängiga jõululoosi ära. Nüüd mul on kolm kohustusliku kingitust. Ma loodan südamest, et neid juurde ei teki…. Lõunaka imedeööl sai ka käidud. Inimeste peale näpuga näidatud ja needless to say… kõvasti naerdud ja kõva häälega poes kommenteeritud. Sest lumeinglid ja lühikesed seelikud, no kes saab öelda, et need kokku ei sobi? Kusjuures. K on minu meelest jube hea juht ja veel parem auto kahe auto vahelt välja keerutaja. Seda muidugi minu ja A abiga. Või siis suuremasti A omaga but I’m not down.
Jealousy won’t get you anything that you lost
Jealousy, it will never be what it was
Jealousy, now I’m afraid of what I’ve become
Jealousy, it feels like everything’s come undone
Pühapäeva ma üritasin õppida. Me kõik teame, kuidas selline asi mul tavaliselt edeneb. Mis tuletab mulle meelde, et reedeks oleks Ajaloo konspekti vaja… oh, tegelen sellega kunagi… tulevikus. Sest milleks siis tulevik on?
Oh, teate kes saab ühe korraliku massaši… kui ajaloo eksami tulemused teatavaks tehakse? Kõik, kes pakkusid minu nime, arvasid õigesti.
Esmaspäevaga oli nüüd nii, et ma ei mäleta seda hästi. Aint Ajaloo eksami tund on üüüh, üüüüks peavalu. Ma panen tähele, et ajalugu maintakse täna mu blogis palju. Hm Go figure…
Vana-aasta õhtuks tegime Aga plaanid. Whii! Üleüldse lastakse Tartus õhku 80 000.-. BangBangBang People.

Talves on midagi kohutavalt romantilist.
Lumi langeb juustele, õhus on piparkoogi ja mandariinide lõhna, tänavad on kaunistatud ja säravad tulede valguses… inimesed käivad, paljud neist käsikäes. Naeratavad.
Kas asi on ainult minus või on talvel tõesti inimesed inimlikumad. Nende südamed on suuremad ja soojemad… nende pilgud, teod on sõbralikumad, arvestavamad.
Või mulle lihtsalt meeldib mõelda, et see on tõsi. Et inimestes on veel  inimlikkust järel…. Et neis seda üldse kunagi oli.

See nädal kujunes teistsuguseks. Üleüldse teen ma viimasel ajal igal päeval vahet, ükski ei sarnane teisele. Enam mitte.
Esimese asjana saadeti mind teisipäeval Vene keele tunnist välja. Ilmselgelt pole Roosinupukesele vastu rääkimine tark idee… nagu üldse. Muidugi selle peale soovitati mul oma suud kinni hoida või aeglasemalt rääkida. Ei noh haha, huumorit kah….
Vähemalt jäid päeva lõpust kekad ära. Seega ma ilmusin koju ja õppisin Vene keelt. Õppisin ja õppisin ja õppisin…. päääh. Kuid kolmapäevane järelvastamine läks kiiresti. 20 minta ja juba ma läinud. Uuuh, uhke ja mõnus. Kuhu mul nii kiire oligi?
Ah jah koju, magama. Õhtul püssi. Siinkohal sooviks ära mainida sünnipäevalapsele viimased õnnesoovid!… Mwuah! Palju õnne.
Mul oli üpris tore õhtu, porksi sai. Lisaks videodisko on alati parim. Jah.. rohkem polegi nagu midagi teile.
Neljapäeval oli minu klass Tallinnas, ma passisin koolis kaks tundi, et veenduda selle mõttetuses ja tulin tulema. Õhtul käisin linnas, istusin mokas ja istusin nr 1 bussijaamas. Nii oligi… but things will never be the same again.

Everything, everything’s magic…