The error of my ways.
I know where I’ve been and I know what Ive lost
I know what I’ve gained and I know what I’ve lost
Wasn’t looking ahead and I heard
Didn’t I see, didn’t I learn
I’m starting to think it’s just a mystery
The sky may fall the sea may split
You may say that isn’t it
I may be right you may disagree
Same old story same old me…
Talves on midagi kohutavalt romantilist.
Lumi langeb juustele, õhus on piparkoogi ja mandariinide lõhna, tänavad on kaunistatud ja säravad tulede valguses… inimesed käivad, paljud neist käsikäes. Naeratavad.
Kas asi on ainult minus või on talvel tõesti inimesed inimlikumad. Nende südamed on suuremad ja soojemad… nende pilgud, teod on sõbralikumad, arvestavamad.
Või mulle lihtsalt meeldib mõelda, et see on tõsi. Et inimestes on veel inimlikkust järel…. Et neis seda üldse kunagi oli.
See nädal kujunes teistsuguseks. Üleüldse teen ma viimasel ajal igal päeval vahet, ükski ei sarnane teisele. Enam mitte.
Esimese asjana saadeti mind teisipäeval Vene keele tunnist välja. Ilmselgelt pole Roosinupukesele vastu rääkimine tark idee… nagu üldse. Muidugi selle peale soovitati mul oma suud kinni hoida või aeglasemalt rääkida. Ei noh haha, huumorit kah….
Vähemalt jäid päeva lõpust kekad ära. Seega ma ilmusin koju ja õppisin Vene keelt. Õppisin ja õppisin ja õppisin…. päääh. Kuid kolmapäevane järelvastamine läks kiiresti. 20 minta ja juba ma läinud. Uuuh, uhke ja mõnus. Kuhu mul nii kiire oligi?
Ah jah koju, magama. Õhtul püssi. Siinkohal sooviks ära mainida sünnipäevalapsele viimased õnnesoovid!… Mwuah! Palju õnne.
Mul oli üpris tore õhtu, porksi sai. Lisaks videodisko on alati parim. Jah.. rohkem polegi nagu midagi teile.
Neljapäeval oli minu klass Tallinnas, ma passisin koolis kaks tundi, et veenduda selle mõttetuses ja tulin tulema. Õhtul käisin linnas, istusin mokas ja istusin nr 1 bussijaamas. Nii oligi… but things will never be the same again.
C’mon work with me.
Everything, everything’s magic…
