Walking in the Winter Wonderland.
Snow can wait
I forgot my mittens
Wipe my nose
Get my new boots on
I get a little warm in my heart
When I think of winter
I put my hand in my mother’s glove
I run off
Where the drifts get deeper
Sleeping beauty trips me with a frown
I hear a voice
He says:
“When you gonna make up your mind?
When you gonna love you as much as I do?
When you gonna make up your mind?
Cause things are gonna change so fast…”
All the white horses are still in bed.
I tell you that I’ll always want you near,
You say that things change, my dear…
I forgot my mittens
Wipe my nose
Get my new boots on
I get a little warm in my heart
When I think of winter
I put my hand in my mother’s glove
I run off
Where the drifts get deeper
Sleeping beauty trips me with a frown
I hear a voice
He says:
“When you gonna make up your mind?
When you gonna love you as much as I do?
When you gonna make up your mind?
Cause things are gonna change so fast…”
All the white horses are still in bed.
I tell you that I’ll always want you near,
You say that things change, my dear…
Kuskil Vaikses meres embab üks laine kaljut. Mere pinna kohal kaunilt kõrguvat. Laine armastab oma kaljut. Meelitab ja keelitab, et too temaga mängima tuleks, tema embusele vastaks. Kaua ei anna laine alla, muutkui mangub ja palub ja halab… kuni viimaks kalju ei suuda enam vastu panna ning varisebki merre. Ühtäkki avastab laine, et tema kalju on kadunud. Kuskil merepõhjas lebavad vaid rusud, jäänused endisest ilust ja tugevusest. Lainel pole enam kaljut, mida emmata, jumaldada,mängima kutsuda…. armastada.
Kuskil seitsme maa ja mere taga lendas üle sinise taevavõlvi tulelind. Nii ilus, vaba ja kaunis. Imelise lauluhääle ja sabasulgedega, mille sarnast ükski inimene varem näinud polnud. Samal ajal jalutas üle rukkipõllu noor ja hellitatud peretütar. Kui ta oma silmad taevasse heitis, lindu nägi ja ta kaunist häält kuulis, seadis ta endale eesmärgiks lind endale saada, et see vaid talle laulaks ja temale kaunis oleks. Pikalt üritas tüdruk lindu üle kavaldada, seadis püüniseid ja lõkse, kuni ühel päeval ta linnukese ka kätte sai. Ta pani tulelinnu kullast puuri, andis parimat toitu ja vett Himaalaja allikatest. Esimestel päevadel imetles tüdruk lindu tunde, näitas sõpradele ja üritas laulma meelitada. Linnuke aga vaikis. Nädala möödudes haitus tasapisi linnu sära ja linnuke ikka vaikis. Tüdruk kaotas oma huvi ja lind oma kunagise ilu. Ta sabasuled langesid, pea vajus norgu. Peagi linnuke enam ei söönud, joonud ja tüdruk ei pannud ka seda tähele….
Tulelind suri oma kullast trellide vahel.
Tulelind suri oma kullast trellide vahel.
Ice skating on a frozen lake
Sleigh riding down a mountain slide
Roasting popcorn, dancing till the dawn
It’s just like make believe
Each night is new years eve
Each day is Xmas day
You know it’s gonna snow outside
The weather will be cold…
Nii ongi, et kõik see meid übritsev, on kõigest illusioon.
Reedel sain varakult koju, mõtlesin koristama hakata aga tuli välja, et seekord oli sama kavatsus ka kallil õekesel. Nii ma siis tegin parem piparkooke. Notsud, siilid, südamed, inglid… mul on igast vorme. Palju piparkooke sai. Järgmiseks hommikuks olid need haithunud. Ju jõulud olid taaskord näljased.
Õhtul istusin koos gruppida K juures. Viimaks absinditasime. Veidral kombel ei andnud miski nagu tunda. Absint suhkruveega- natuke nagu lagrits seega mulle ei meeldinud. Minu koks oli palju parem. Suhkur, absint, apelsini mahl ja jääkuubik. Ruubikukuubik.
Iga kuup on risttahukas aga iga ristahukas ei ole kuup.
Näete, peaaegu 12nest aastast matast on kasu olnud.
Ah jah, üks plus üks on kaks and three’s a crowd. See Me Smart! Ja smart mitte nagu see auto smart…
Edasi läksime kluppi. CT. Ülitore oli.
Über noh! Blingen kah!
Laupäeval ärkasin Kerli juures, vahtisin pikalt lakke. Ilus lagi oli. Valge ja puha. Viimaks sain koju, vahtisin arvuti ekraani. Informatiivne ekraan oli. Üleüldse tegelen ma viimasel ajal palju vahtimisega. Nii tubli olengi. Tahad, vahin sind kah? Ei taha. Noh siis ära ole minu vaateväljas.
Viimaks otsustasin end kodust välja ajada. Eriti vapper minust.
Ennast kiidmast ikka ei väsiks…
Aga pühapäevaga on nii, et kui ma kell 13.00 ärkasin, avastasin, et olin graafikust maas. Sellest hetkest kuni magamaminekuni istusin ma mingisuguse ajaloo õpiku/vihiku ees ja õppisin… julmalt.
Arvata võite, et töö ei läinud hästi. Nurin.
Aga teate muusikas me tegime muusikat, mina olin A! Ja siis laulsime. Whii. Seega ilmselgelt õnnestunud.
Õhtul külastasin oma esimest jõulupidu kirikus. Kusjuures sinna kirikusse polnudki varem sattunud. Ilus oli ja vahel ära kadunud jõulutuju tuli tagasi.
Kuid nüüdseks olen ma vähemalt suutnud välja mõelda, miks mu jõulutuju viimased kaks aastat enam sama ei ole. Ma tean väga hästi, miks aga ma ei näe, et seda annaks muuta.
Kodus õppisin sips vene keelt. Tegin ära oma päuerpointi. Teisipäeva hommikul oli minu õnneks isegi Vene k. õpetaja heas tujus. Ma läksin vist kolmandana vastama ja väljusin ei vähema ega rohkema kui viiega. eKooli vaadates pidin naerust pikali kukkuma.
Kehaline jäi ära, üleüldse oli päev äärmiselt mõttetu. Lihtsalt selle pärast, et mõnedel valitud õnnelikel oli Mata proovikas. Ha, ma tänan teid südamest selle eest!
Kodus keskendusin oma jõulukinkidele. Nii tubli minust. Jättes samas oma msni unarusse, mille tulemusel viimane mulle täiega keeras ja kõik arvuti funktsioonid halvas. Armas.
Ja siis ma tegin piparkooke, mis nüüd on kollase galasuuriga siin laua peal, minu eest. Mmm, candyman.
Nüüd ma lähen otsima CDd, et valmistuda homseks esinemiseks kogu kooli ees…. või noh kogu mõtleva osa meie koolist vähemalt.
Ma ei jõua vaheaega ära oodata.
Reedel sain varakult koju, mõtlesin koristama hakata aga tuli välja, et seekord oli sama kavatsus ka kallil õekesel. Nii ma siis tegin parem piparkooke. Notsud, siilid, südamed, inglid… mul on igast vorme. Palju piparkooke sai. Järgmiseks hommikuks olid need haithunud. Ju jõulud olid taaskord näljased.
Õhtul istusin koos gruppida K juures. Viimaks absinditasime. Veidral kombel ei andnud miski nagu tunda. Absint suhkruveega- natuke nagu lagrits seega mulle ei meeldinud. Minu koks oli palju parem. Suhkur, absint, apelsini mahl ja jääkuubik. Ruubikukuubik.
Iga kuup on risttahukas aga iga ristahukas ei ole kuup.
Näete, peaaegu 12nest aastast matast on kasu olnud.
Ah jah, üks plus üks on kaks and three’s a crowd. See Me Smart! Ja smart mitte nagu see auto smart…
Edasi läksime kluppi. CT. Ülitore oli.
Über noh! Blingen kah!
Laupäeval ärkasin Kerli juures, vahtisin pikalt lakke. Ilus lagi oli. Valge ja puha. Viimaks sain koju, vahtisin arvuti ekraani. Informatiivne ekraan oli. Üleüldse tegelen ma viimasel ajal palju vahtimisega. Nii tubli olengi. Tahad, vahin sind kah? Ei taha. Noh siis ära ole minu vaateväljas.
Viimaks otsustasin end kodust välja ajada. Eriti vapper minust.
Ennast kiidmast ikka ei väsiks…
Aga pühapäevaga on nii, et kui ma kell 13.00 ärkasin, avastasin, et olin graafikust maas. Sellest hetkest kuni magamaminekuni istusin ma mingisuguse ajaloo õpiku/vihiku ees ja õppisin… julmalt.
Arvata võite, et töö ei läinud hästi. Nurin.
Aga teate muusikas me tegime muusikat, mina olin A! Ja siis laulsime. Whii. Seega ilmselgelt õnnestunud.
Õhtul külastasin oma esimest jõulupidu kirikus. Kusjuures sinna kirikusse polnudki varem sattunud. Ilus oli ja vahel ära kadunud jõulutuju tuli tagasi.
Kuid nüüdseks olen ma vähemalt suutnud välja mõelda, miks mu jõulutuju viimased kaks aastat enam sama ei ole. Ma tean väga hästi, miks aga ma ei näe, et seda annaks muuta.
Kodus õppisin sips vene keelt. Tegin ära oma päuerpointi. Teisipäeva hommikul oli minu õnneks isegi Vene k. õpetaja heas tujus. Ma läksin vist kolmandana vastama ja väljusin ei vähema ega rohkema kui viiega. eKooli vaadates pidin naerust pikali kukkuma.
Kehaline jäi ära, üleüldse oli päev äärmiselt mõttetu. Lihtsalt selle pärast, et mõnedel valitud õnnelikel oli Mata proovikas. Ha, ma tänan teid südamest selle eest!
Kodus keskendusin oma jõulukinkidele. Nii tubli minust. Jättes samas oma msni unarusse, mille tulemusel viimane mulle täiega keeras ja kõik arvuti funktsioonid halvas. Armas.
Ja siis ma tegin piparkooke, mis nüüd on kollase galasuuriga siin laua peal, minu eest. Mmm, candyman.
Nüüd ma lähen otsima CDd, et valmistuda homseks esinemiseks kogu kooli ees…. või noh kogu mõtleva osa meie koolist vähemalt.
Ma ei jõua vaheaega ära oodata.
Charis.
So many dreams
On the shelf
So many things change.
Posted by in 17:41:29
