Just another day…

Only the lonely love, only the sad of soul,
Wake and begin their day in the middle of the night,
To breakfast on their pride, burnt joys and tears just dried
To breakfast with the moon in the middle of the night.
Then to count once more my miserly store of your kisses
In this darkness restored,
To grasp your absent grace in desperate embrace,
To make your false heart true, in the middle of the night oh oh oh

The things I used to like, I dont like any more,
I want a lot of other things Ive never had before,
It’s just like my mamma says, I sit around and mourn
Pretending that I am so wonderful and knowing I’m adored
I’m as restless as a willow in a windstorm,
I’m as jumpy as a puppet on a string,
I’d say that I had spring fever,
But I know it isn’t spring.
I’m as starry eyed and gravely discontented,
Like a nightingale without a song to sing.
Oh, why should I have spring fever,
When it isnt even spring?
I keep wishing I were somewhere else,
Walking down a strange new street,
Hearing words I have never never heard,
From someone I’ve yet to meet.
I’m as busy as a spider spinning daydreams,
I’m as giddy as a baby on a swing,
I haven’t seen a crocus or a rosebud,
Or a robin or a bluebird on the wing,
But I feel so gay in a melancholy way,
That it might as well be spring,
It might as well be, might as well be,
It might as well be spring.

They hold each others hands
They walk without a sound
Down forgotten streets
Their shadows kiss the ground
Their footsteps
Sing a song
That’s ended before it’s begun
They walk without a sound
The desperate ones
Just like the tiptoe moth
That dance before the flame
They burn their hearts so much
That death is just a name
And if love calls again
So foolishly they run, they run, they run
They run, they run, they run, they run
They run without a sound
The desperate ones
I know the road they’re on
They watch their dreams go down
Behind the settin sun
Yeh, yeh, yeh, they walk without a sound
The desperate ones

Some day I’ll die
Will I ever live again?
As a mountain lion,
Or a rooster, a hen?
Or a robin, or a wren, or a fly?

Sorry about this.

Eelmise nädala reedel käisime sõpradega väljas. Mina tahtsin friikaid… ma ei saanud neid. Küll aga asendati need kanasalatiga. Ilmselgelt tervislikum valik. Seega ei kurda. Meid oli üpris palju, erinevast seltskonnast. Pärast peaaegu kolme aastat on inimesed pisut põimunud. I do think it’s a good thing…
Laupäev ja Apple Martini. Ma mäletan täitsa hästi viimast korda, kui ma Apple Martinit jõin. See oli suvel. Ilusa ilmaga. Siis kui Kerli oli nädal aega ilma… vanemateta muidugi. Mängus oli ka Jenga, sõdurid Afganistanist, serenaad. Vot, kui täpselt ma seda õhtut mäletan.
Oi, liigagi täpselt.
Ma mäletan ona telefoni….
Igastahes see oli mu nädalavahetus. Minu teine nädalavahetus ilma raamatuta. Oi ma olin Märdi peale tige. Ja mitte ainult selle pärast. Uh, tüüp on enesatapumissioonil. Like honestly!
Esmaspäev tuli äkiliselt. Sellega koos kibe kiire paanika… tervelt kolm tööd. Üllataval kombel sujus aga kõik paika. Hm. Guess I’m just lucky. Koju jõudes pidin õppima ajalugu.
Oh kuidas tulevik mind vahel hirmutab. It’s scary knowing what’s coming but not knowing what exactly is coming…
Ülejäänud nädal möödus tantsukava vaimus. Like that helped. Noh eks see oli meile tulemas kah. Sheesh. Muidugi meil oli kindel plaan koostatud võiduks. Selle nipp seisnes meie seelikute pikkuses. Või siis pikkus oleks vale sõna siinkohal… kahjuks aga polnud hindajate hulgas kedagi meie kindlast sihtgrupist. Damn we were so sure!
Ja nii me siis seisimegi neljapäeval hävingu silme ees. Ma tundsin, kuidas lõplikus mu naha vahel läbi jooksis kui Akate muusika noodid kõlama hakkasid. Oleksid nad ainult terve tantsu oma sinise mere jama ajanud… Aga eiiiii, nad pidid ikka end mingil hetkel kätte võtma.
No mis me ikka vana asja meenutame!
Minu nädalavahetus on möödunud rahulikult. Minu janu Bella ja Edwardi ja Jacobi satuse üle on viimaks rahuldatud. Nüüd on asi lõpetatud. Iga viimane kui sõna igast viimasest kui raamatust on loetud ja ma olen õnnelik. Jah, võib nii öelda.
Täna käisid mul paar sõpra külas. Tegime pannukaid. Tegime plaane oma Hispaaniasse minekuks, et seal tähistada oma koolilõpetamist. Can’t wait.
Kuigi kõik on nii ebakindel. Ma tean, et eksamid on tulekul, lõpetamine ja ülikooli sisseastmuskatsed. Ma tean kõike seda. Kuid samas ei tea ma ju mitte midagi… Ning see ebakindlus sööb mind seest. Hävitab vaikselt iga mu veel stabiilset ajurakku. Iga hetk nüüd… iga hetk.
Järgmine nädal peaks rahulik tulema. Ha, gonna happen now. Gosh I hate Murphy. Eniveis on järgmine laupäeva meie kooli sõbrapäeva ball… vist. Hm, intrigeeriv idee. Samas tunnen ma praegu maailmast teatud isoleeritust ja ma ei kurda. Üldse mitte.
Ning ülejärgmien laupäev on Sõbrapäev. Hurrrrraaaa! See annab mu kallile koolile mõnusa võimaluse taaskord terve päev otsa okseleajavalt nõme olla.
Mitte et ma oma sõpru ei jumaldaks. Jumaldan ja nad teavad seda. Selleks pole vaja minigit erilist päeva. Idee iseenesest on armas… teostus aga. Judin, judin.

I never loved nobody fully
Always one foot on the ground
And by protecting my heart truly
I got lost in the sounds
I hear in my mind
All these voices
I hear in my mind all these words
I hear in my mind all this music
And it breaks my heart
And it breaks my heart
And it breaks my heart
It breaks my heart

The moon was so young and their hearts were gay,
“I’m yours for ever…” he heard her say,
But she knew in her heart that he could not stay.

Üllatavalt ja mulle täitsa ootamatult oli tänases õhus tunda õrna kevadet. Või siis oli asi minu kujutusvõimes…
Igastahes astusin ma koolist välja ja tundsin värskust. Lisaks muidugi teatavale lörtsile mu jalge all. Aga taevas oli küll hele hele heeeeeele sinine. Päikegi paistis ja peegeldus tagasi lumelt…
Nii võimas minu kujutusvõime ka ei ole. Seega mieps It’s not all in my head.

Täna oli iseenesest huvitav päev. Kaisa sai oma Bio vihikusse tervelt kaks risti teha. Üks sest tüüp minu ees mõtles- see pole talle omane- ja teine, sest mina punastasin. Üpris kindlasti esimest korda oma elus. Ning punased põsed tekitatud külma poolt ei lähe arvesse. Tore avastada, et miski, milleks ma arvasin, et pole võimeline…. noh ma eksisin. Mis see ongi mida nad erandite kohta ütlevad…?
Ah jah… mu punastamise põhjustas ei keegi teine kui Biuka õps.
Pole vast kõige targem öelda :” Tead Kaisa, ma olen avastanud, et meeste mälu on suht null.” nii, et mõni mees seda kuuleb. Muidugi kuna selleks meheks osutus Bio õps parandasin ma end kiiresti: “Muidugi erandina teie näol.”
Bio tunnid on lõbusad. (Eriti nüüd, kus ma eksamit ei tee)
Muidugi veetis Mihkel pool tunnist kutsika nägu peas, vesistel silmadel ja ninnu-nännu häälel üritades mind moosida klassiga mingile värgile tulema pärast lõpetamist. Ikka, ikka. Põhimõtteliselt kõik teavad, et kutsikad mulle ei müü.

Kolmas Jaanuari koolinädal on möödunud üpris tantsukava keskselt. Ostsime riide ära. Jagasime laiali. 14 meetrit sinist riiet, 2 meetrit punast, 14 meetrit kummi  ja paelu. Osavad olime. Vot.
Kavaga läheb iseenesest enamvähem hästi. Ma olen rahul. Näpud pihku, et teema Akatele ära.

Eeline reede sai kõvasti pokkerit mängitud. Ei, riided püsisid seljas. Ning mina jagasin kaarte, mis tõid lõpuks Hansule võidu. Hurraa.

Kuna mul ei õnnestunud uut Mayeri raamatut saada, siis pidin laenutama Dan Browni “Seception Point-i”. Kahjuks aga ei liigu see nii kiiresti edasi. Pole päris seda sorti raamat…

Kolmapäeval käisin püssis. Viimane kord oli üpris ammu tagasi… Taaskord panime Jaanikaga peo käima, olles esimesed tantsupõrandal.

Täna on plaanis… plaanid ellu viia. Kuni punktini, mil nad muutuvad mulle vastuvõtmatuks. Ütleme lihstalt nii, et välja lähen.

Tulge veel ütlema, et ma kodus passin ja halliks lähen!

Ah jah, järgmine neljapäev Mart Reiniku Gümnaasimi Vana Maja alumises võimlas… kavade võistlus. Ma kellaaega veel ei tea, kuid uskuge mind, see on midagi, mida te maha magada ei taha. C’ya all there!

She said: “They all think they know him.”
Well she knew him better,
so he just gave her a smile.
And somewhere I think she knows,
something only she knows.

Charis,
It’s not about what I say,
It’s about what I don’t say.

Nii, uut House-i ei ole. Ilmselgelt tuleb oma lubadusest kinni pidada.

Aasta 2009.
13 ööd tagasi oli taevas kirev ja värviline. 13 ööd tagasi olin ma raekoja platsis, käes Martini Asti, ümbritsetuna inimestest. Ja kõige lähemal seisid kõige kallimad.
Aasta algus polnud üldse nagu eelmise oma. Siiski… oli sarnast. Aga see selleks, või mis? Kõik see juhtus ju 13 ööd tagasi…. kõigest 13 ööd.

Koolivaheaja viimasel päeval alustasin “Videviku” lugemist. 8 tundi hiljem lõpetasin.

3mas veerand algas närviliselt. Ajaloo Eksamitundi tuli kirjutada arutlused… üleüldse olin ma päeva lõpuks täiesti läbi omadega.
Kuid asjad hakkasid peagi ülesmäge liikuma, tuli vaid endale kinnitada, et ma saan hakkama. Mis on tõsi… ma saan alati hakkama. Come what may…
Teisipäeval tõmblesin terve keka tunni. Kõige pealt aeroobika ja siis kava. Uskumatu. Keka kodutöö!
Esimene peotansutund toimus neljapäeval. Valss, Viini valss, samba, rumba ja kaks tundi… Lõpuks olime kõik ikka täitsa läbi. Ma ei jõua balli ära oodata. Kooliballile minemises ma enam nii kindel ei ole aga 100 päeva omal tuleks küll oma nägu näidata. Isegi kleiti olen otsinud- ilmselgelt on see otsing minu käest peitu jooksnud. Hm, häiriv.
Saime kätte ka oma proovikirjandid. Mina olin väga väga tubli… kuni umbes pooleni kirjandist. Ja siis läks. Ma ei ole tänini julenud oma punkte kokku arvutada. See selleks, rohkem me sellest ei räägi… vot.
Reedene päev sai kiiresti läbi. Õhtul sai J juures suurem ja värvilisem seltskond kokku. Siiski lõpetasin mina oma õhtu varakult…
Laupäeval sai viimaks ka jää peal käidud. Iga suvi tuleb vihmas joosta ja iga talv jääl käia. Muidu oleks konkreetne aastaaeg üprski mannetu. Seega ei kurda, üldse…
Ja siis mul õnnestus oma näpud ajada “Noorkuu” taha. üllataval kombel veetsin ma tema seltsis tervelt 8 tundi oma pühapäevast, kuni ta mul, kaaned suletud, laual lebas.
Imelikult kombel haarab mind iga raamatuga, mis ma lõpetan, veider tunne. Lõpetatuse ja palju muu segu… igastahes jätavad raamatud maha pisut teistsuguses meeleseisundis minu.
Nüüd on mind haaranud tõsine lugemise hullustus. Ma ootan hetke, mil saan oma käte vahel hoida taaskordset teost. Kuid nagu kõigega siin maailmas, ma olen üpris nõudlik… Seega soovitusi?
2ne koolinädal on kohe kohe möödas. Selgroog on murtud. Meie kava tuleb aina paremini välja, see teeb tuju heaks.
Päeviku vahel on mõnus list asjadega, mis vajavad tegemist. Neid on täpselt13. Kahjuks ei lase ma neil ennast segada. Las nad olla, või mis?
Väike kurb uudis… vast. Mu oldschool päevik on asunud asendama mu blogi. See aasta olen temasse juba pühendanud 4 asjalikku postitust. Mis siis, kui mu blog tasapisi hajubki ära…?

He asked me to be patient
Well I failed
“Grow up!” I cried
And as, the smoke was clearing he said
“Give me one good reason why!”

Charis.
Grumpy but Gorgeus.

Minu eelmine postitus tekitas oma jagu draamatikat. Vot seda ma ei osanud oodata. Küll aga valmistusin ma ebameeldivateks küsimusteks. Need jäid tulemata…  üllatav. Õrnalt. Igastahes oli kisa ja kära rohkem kui asi seda väärt oli.
Et tulevikus kõigile selge oleks, siis ma sean asja puust ja punasega ette kõigile neile, kes just kõige taibukamad pole.
Esiteks vastan ma põhjalikult viimastele kommentaaridele:
* Oma blogis ma räägingi enda eest, avaldan enda arvamust. Mitte kuskilt ei tule välja, et ma räägiks kõigi maailma inimeste eest. Sellisel juhul oleksin ma üpris kindlasti kasutanud lauseid a la “kindlasti nõustuvad kõik minuga”, ” ma usun, et ma räägin kõigi inimeste eest, väites bla bla”. Niisiis. Mida ma tegin? Seda nimetatakse üldistamiseks kallike. Ja üldistamine iseenesest ei ole väär. Küsimärgi alla võib seada selle, kui meeldiv ta on.
* Nüüd neile, kes tulevad oma jutuga sellest, et iga inimene on erinev jne. Noh ma nõustun… kuni teatud piirini. Vaadake kui iga inimene oleks erinev, siis meil ei oleks ühtegi sarnasust peale bioloogiliste sarnasuste. Ehk ei oleks neidki, kui nüüd sõnasõnalt võtta.. nagu mu kallis kommenteerija seda tegi minu teksti puhul tegi. “Kuigi ma ma nõustun, et inimesed on erinevad, on nad siiski sarnased. Oma põhiolemuselt siis. Me oleme kõik oma eraldi seisva isiksusega indiviidid.. ei väidagi vastupidist. Kuid kui kõik inimesed nii erinevad on, siis kuidas saavad töötada seesugused asjad nagu psühholoogia jne. Isegi massimeedia. Maailm ei ole üles ehitatud inimeste erinevustele vaid pigem just nende sarnasustele. sest just need ühendavad meid kõiki.. noh inimesteks. Seega oma põhiolemuselt oleme me kõik sarnased, sarnaste vajaduste, hirmude ja palju muuga.”
* Mina üldistasin inimest samamoodi nagu rääkides raamatudest peetakse üldjuhul silmis kaante ja lehtetega kirjatükke. Noh nagu me teame, siis kõik raamatud ei ole sellised. Esimesed raamatud polnud isegi mitte kirjutatud paberile.
Ma rääkisin inimestest täpselt samamoodi nagu räägiks psühholoog oma raamatus. Mainiks siinkohal ära, et vähemalt pooli asju, mida viimased kirja panevad ja õigeks peavad ei ole võimalik ei tõestada ega omistada IGALE INDIVIIDILE siin maamunal.
Ma rääkisin inimestest täpselt samamoodi nagu räägitaks koertest, huntidest, hobustest… nende käitumisest.

See tehtud rõhutaks ma, et need kommentaarid olid üpriski ründavad. Ja halvasti läbimõeldud. Üleüldse, miks nii vihaselt??? Edaspidi ma ootaks inimestelt julgust oma arvamust avaldada oma nime all.
Lisaks, kuna tegemist on minu blogiga, siis mul on õigus siin avaldada kõike… peaaegu. Kui ma just sallimatu, vaenu õhutav jne ei ole. Et oleks arusaadav. Minu blog on minu ideed, minu arvamused, minu igapäev jne. Ma ei räägi mitte kellegi eest, ei avalda kellegi teise arvamust… (kui ma just vastupidist ei väida).
Ning mu kallid vähesd lugejad. Teil on täielik õigus minuga mitte nõustuda. Te ei meeldiks mulle üldse, kui te kõigega nõustuksite. Mis mõtlevad inimesed te siis oleksite? Kuid siiski ma ootan teilt tsiviliseeritust oma arvamuse avaldamisel.
Mina ei suru oma blogis arvamusi peale, vaid avaldan ja lahkan neid. Ärge palun plõksige nende kommentaaridega nii vägivaldselt.

Charis.
Ning jah, sellele postitusele oskan ma juba oodata vastaseisu.
Bring It On!

Elu filmis on palju kergem. Teate, seal on draamat ja igast keerulisi seise, millest üle saada. Kuid sellest hoolimata. Kõik käib neil nii lihtsalt. Inimesed armuvad, tuleb mingi raskus, pingutavad ja kadunud see ongi. Ning siis saabub filmi lõpp, millest me  kõik eeldame, et tegelased elavad õnnelikult edasi elu lõpuni.
Armastus on filmides lihtsalt ebareaalselt lihtne. Täiesti ilma millegita armutakse. Seda kas esimesest silmapilgust või paarist väikesest romantilisest hetkest või saab armastus alguse mõnest kurja eesmärgiga mängust… põhimõtteliselt saate te pointile pihta.
Ja siiis veel need seriaalid. Okei aga elu nüüd nii keeruline ka ei ole. Või vähemalt ei ole seda vaja nii keeruliseks ajada.
Reaalsus jääb kuskile nende kahe vahele… või nii ma arvan.
Perekonna õpetuses seisab õpetaja klassi ees. Mitte nii tähelepanelikult kuulava 12nda klassi ees kusjuures. Ta räägib neile igast põnevatest asjadest. Tihti isegi teemadest, mille kohta nad isegi midagi küsida ei oskaks. Kõige sagedamini puudutab ta just suhteid ja tundeid. Ta seletab erinevatest suhete tüüpidest, millised on petmise piirid, kuidas keegi neid näeb ja siis vahel puudutab ka armastust. Kuidas on võimalik armastada jne…
Nagu üleüldse seda maailma oleks võimalik lahti seletada. Inimeste üks suurimaid vigu ongi see, et nad üritavad kõike mõista, aruga haarata, kõigest aru saada. Kõike peab oskama defineerida, kõik peab alluma loogikale, mingitele loodusseadustele…. jõuate vast jälgida? Ja kui see ei lähe plaani päraselt, kui inimene kohtub millegi tundmatu ja haaramatuga… mis saab edasi?
Nõrk olevus nagu inimne seda on hirmub. Teadmatus täidab iga raku inimesest kartusega. Inimene soovib teada kõike, et paista võimalikult tugev, et olla valmis kõigeks.
Iga hirmunud olevus käitub aga hirmutava objekti suhtes sarnaselt- hirmunult. See võib aga väljenduda erinevalt.
Mõni põgeneb nii kaugele kui jalad vähegi võtavad. Mõni ehitab sekundiga kaitsva lossi, varjab end vallikraavi ja müüride vahele. Mõni tõstab pea ja valmistub salvama nagu kobra, pidades rünnakut parimaks kaitseks. Mõni üritab maksku mis maksab hirmutav hävitada, üritamatagi mõista ja aru saada. Teised aga on paindlikumad. Nad teevad kõik oma võimuses, et olla üle sellest, mis neid hirmuga täidab. Nad avavad oma meeled ja mõistuse… ning nad mõtlevad. Lõpuks avastavad nad, et see, mida nad kardsid, ei olnudki… nii hirmus.

Charis.
Mis mõttes mu creativity 3% on?