Immensly.
And ice cream castles in the air
And feather canyons everywhere
I’ve looked at clouds that way
Moons and Junes and ferries wheels
The dizzy dancing way you feel
As every fairy tale comes real
Dreams and schemes and circus crowds
I’ve looked at life that way
But now old friends are acting strange
They shake their heads, they say I’ve changed
Well somethings lost, but somethings gained
In living every day
I’ve looked at life from both sides now
From win and lose and still somehow
Its life’s illusions I recall
I really don’t know life at all.
Nii, uut House-i ei ole. Ilmselgelt tuleb oma lubadusest kinni pidada.
Aasta 2009.
13 ööd tagasi oli taevas kirev ja värviline. 13 ööd tagasi olin ma raekoja platsis, käes Martini Asti, ümbritsetuna inimestest. Ja kõige lähemal seisid kõige kallimad.
Aasta algus polnud üldse nagu eelmise oma. Siiski… oli sarnast. Aga see selleks, või mis? Kõik see juhtus ju 13 ööd tagasi…. kõigest 13 ööd.
Koolivaheaja viimasel päeval alustasin “Videviku” lugemist. 8 tundi hiljem lõpetasin.
3mas veerand algas närviliselt. Ajaloo Eksamitundi tuli kirjutada arutlused… üleüldse olin ma päeva lõpuks täiesti läbi omadega.
Kuid asjad hakkasid peagi ülesmäge liikuma, tuli vaid endale kinnitada, et ma saan hakkama. Mis on tõsi… ma saan alati hakkama. Come what may…
Teisipäeval tõmblesin terve keka tunni. Kõige pealt aeroobika ja siis kava. Uskumatu. Keka kodutöö!
Esimene peotansutund toimus neljapäeval. Valss, Viini valss, samba, rumba ja kaks tundi… Lõpuks olime kõik ikka täitsa läbi. Ma ei jõua balli ära oodata. Kooliballile minemises ma enam nii kindel ei ole aga 100 päeva omal tuleks küll oma nägu näidata. Isegi kleiti olen otsinud- ilmselgelt on see otsing minu käest peitu jooksnud. Hm, häiriv.
Saime kätte ka oma proovikirjandid. Mina olin väga väga tubli… kuni umbes pooleni kirjandist. Ja siis läks. Ma ei ole tänini julenud oma punkte kokku arvutada. See selleks, rohkem me sellest ei räägi… vot.
Reedene päev sai kiiresti läbi. Õhtul sai J juures suurem ja värvilisem seltskond kokku. Siiski lõpetasin mina oma õhtu varakult…
Laupäeval sai viimaks ka jää peal käidud. Iga suvi tuleb vihmas joosta ja iga talv jääl käia. Muidu oleks konkreetne aastaaeg üprski mannetu. Seega ei kurda, üldse…
Ja siis mul õnnestus oma näpud ajada “Noorkuu” taha. üllataval kombel veetsin ma tema seltsis tervelt 8 tundi oma pühapäevast, kuni ta mul, kaaned suletud, laual lebas.
Imelikult kombel haarab mind iga raamatuga, mis ma lõpetan, veider tunne. Lõpetatuse ja palju muu segu… igastahes jätavad raamatud maha pisut teistsuguses meeleseisundis minu.
Nüüd on mind haaranud tõsine lugemise hullustus. Ma ootan hetke, mil saan oma käte vahel hoida taaskordset teost. Kuid nagu kõigega siin maailmas, ma olen üpris nõudlik… Seega soovitusi?
2ne koolinädal on kohe kohe möödas. Selgroog on murtud. Meie kava tuleb aina paremini välja, see teeb tuju heaks.
Päeviku vahel on mõnus list asjadega, mis vajavad tegemist. Neid on täpselt13. Kahjuks ei lase ma neil ennast segada. Las nad olla, või mis?
Väike kurb uudis… vast. Mu oldschool päevik on asunud asendama mu blogi. See aasta olen temasse juba pühendanud 4 asjalikku postitust. Mis siis, kui mu blog tasapisi hajubki ära…?
He asked me to be patient
Well I failed
“Grow up!” I cried
And as, the smoke was clearing he said
“Give me one good reason why!”
Grumpy but Gorgeus.
