The case of lost identity.
you gotta celebrate your moments,
look into your soul,
you gotta give it a go.
I wanna move you,
I wanna move you around.
I wanna move you
I wanna move you around.
I wanna kick off your boots,
give up the fight,
summon the night,
sick and tired of super light.
You gotta kick off your boots,
give up the fight,
summon the night,
sick and tired of super light.
It’s all out, all out on me,
it’s all out, all out on me,
yeah, it’s real,
yeah yeah, it’s real.
Üllatavalt ja mulle täitsa ootamatult oli tänases õhus tunda õrna kevadet. Või siis oli asi minu kujutusvõimes…
Igastahes astusin ma koolist välja ja tundsin värskust. Lisaks muidugi teatavale lörtsile mu jalge all. Aga taevas oli küll hele hele heeeeeele sinine. Päikegi paistis ja peegeldus tagasi lumelt…
Nii võimas minu kujutusvõime ka ei ole. Seega mieps It’s not all in my head.
Täna oli iseenesest huvitav päev. Kaisa sai oma Bio vihikusse tervelt kaks risti teha. Üks sest tüüp minu ees mõtles- see pole talle omane- ja teine, sest mina punastasin. Üpris kindlasti esimest korda oma elus. Ning punased põsed tekitatud külma poolt ei lähe arvesse. Tore avastada, et miski, milleks ma arvasin, et pole võimeline…. noh ma eksisin. Mis see ongi mida nad erandite kohta ütlevad…?
Ah jah… mu punastamise põhjustas ei keegi teine kui Biuka õps.
Pole vast kõige targem öelda :” Tead Kaisa, ma olen avastanud, et meeste mälu on suht null.” nii, et mõni mees seda kuuleb. Muidugi kuna selleks meheks osutus Bio õps parandasin ma end kiiresti: “Muidugi erandina teie näol.”
Bio tunnid on lõbusad. (Eriti nüüd, kus ma eksamit ei tee)
Muidugi veetis Mihkel pool tunnist kutsika nägu peas, vesistel silmadel ja ninnu-nännu häälel üritades mind moosida klassiga mingile värgile tulema pärast lõpetamist. Ikka, ikka. Põhimõtteliselt kõik teavad, et kutsikad mulle ei müü.
Kolmas Jaanuari koolinädal on möödunud üpris tantsukava keskselt. Ostsime riide ära. Jagasime laiali. 14 meetrit sinist riiet, 2 meetrit punast, 14 meetrit kummi ja paelu. Osavad olime. Vot.
Kavaga läheb iseenesest enamvähem hästi. Ma olen rahul. Näpud pihku, et teema Akatele ära.
Eeline reede sai kõvasti pokkerit mängitud. Ei, riided püsisid seljas. Ning mina jagasin kaarte, mis tõid lõpuks Hansule võidu. Hurraa.
Kuna mul ei õnnestunud uut Mayeri raamatut saada, siis pidin laenutama Dan Browni “Seception Point-i”. Kahjuks aga ei liigu see nii kiiresti edasi. Pole päris seda sorti raamat…
Kolmapäeval käisin püssis. Viimane kord oli üpris ammu tagasi… Taaskord panime Jaanikaga peo käima, olles esimesed tantsupõrandal.
Täna on plaanis… plaanid ellu viia. Kuni punktini, mil nad muutuvad mulle vastuvõtmatuks. Ütleme lihstalt nii, et välja lähen.
Tulge veel ütlema, et ma kodus passin ja halliks lähen!
Ah jah, järgmine neljapäev Mart Reiniku Gümnaasimi Vana Maja alumises võimlas… kavade võistlus. Ma kellaaega veel ei tea, kuid uskuge mind, see on midagi, mida te maha magada ei taha. C’ya all there!
She said: “They all think they know him.”
Well she knew him better,
so he just gave her a smile.
And somewhere I think she knows,
something only she knows.
Charis,
It’s not about what I say,
It’s about what I don’t say.
