Monday, February 23, 2009

Wishes, Fishes.

I used to buy my faith in worship,
But then my chance to get to Heaven sli-i-pped
I used to worry about the future
But then I threw my caution to the wind.
I had no reason to be care free
No no no, until I took a trip to the other side of town
Yeah yeah yeah, you know I heard that boogie rhythm
Hey- I had no choice but to get down down down down.

Dance, nothing left for me to do but dance,
All these bad times I’m going through just dance
Got canned heat in my heels tonight baby

Dance…yeah, hey!
Nothing left for me to do but
DANCE
!!!!


Ei ma ei hiili oma ülesannetest kõrvale. Ma täitsa tean, et ma peaksin praegu kirjutama oma motivatsiooni kirja. Kui aus olla siis ma isegi tegin seda. Kuni mul see teist korda ära õnnestus nullida. Ohe. Õnneks ei olnud ma mega kaugel. Sellegipoolest keeldusin ma kolmandat korda ootama jäämast. Seadus või mitte.
Niisiis….
Uskumatul kombel on möödunud kaks nädalat. KAKS NÄDALAT, ma ütlen! If u know what I mean. Midagi on minuga vist viga, et ma enam nii aktiivne blogija ei ole. Ehk ma taipasin viimaks, et kedagi ei huvita ning kui ma kunagi ise vanaks jään siis arvatavasti seda lugedes ei tunne ma mitte õnne, et oi ma kunagi elasin vaid pigem kibestumust, et oi kuuuuuuuuunagi ma elasin. Nii ta läheb….
Aga tõmbame siis möödunud aja kiirelt ja lühidalt kokku, et ma saaks uuesti oma motivatsiooni kirja jurude piinlema asuda. Te ju teate küll, kuidas mulle meeldib end selle haamriga taguda…
Vahepeal on igast põnevaid KTsid toimunud. Need on meid kõiki hullux ajanud. Mind eesotsas. Proovikirjand oli ka. Selle kättesaamine ka. Uu kohutav hetk. Ma ei liialda öeldes, et mõni öö ärkan ma värisedes selle mälestuse peale. Ehk siis ei läinud hästi. Noh vähemalt olen ma üpris osav oma vigadest õppija…. kui just mu vead kohutavalt mu meele järgi ei ole. Ilmselgelt nad vahel on. Mussas “laulsime” hümni. Ehk siis mina ei laulnud. Urr. Ühiskonna olümpiaad oli. Ma olen nii uhke, et oskan valida selliseid mõnusaid mind piinavaid tegevusi endale. Noh mis teha, kui mulle see haamer ikka väga meeldib.
Aga Kerli sai 19! Selle puhul käisime tal külas, elevant tuli ka. Nii et esimene meist on 19. Aasta veel ja me saame endale 2 ette… 2 ja 0. Lovely. No, not really.
Ning siin ma lõpetan oma loetelu. Vähemalt sai see tehtud. Nii…. näeme kunagi!

Charis…
… metsas seenel kollaste kummikute ja korviga.

Posted by Charis at 15:05:41 | Permalink | Comments (1) »

Monday, February 9, 2009

Sometimes… well It hurts to think.

Theres a man whos been out sailing
In a decade full of dreams
And he takes her to a schooner
And he treats her like a queen
Bearing beads from california
With their amber stones and green
He has called her from the harbor
He has kissed her with his freedom
He has heard her off to starboard
In the breaking and the breathing
Of the water weeds
While she was busy being free

Theres a man whos climbed a mountain
And hes calling out her name
And he hopes her heart can hear three thousand miles
He calls again
He can think her there beside him
He can miss her just the same
He has missed her in the forest
While he showed her all the flowers
And the branches sang the chorus
As he climbed the scaley towers
Of a forest tree
While she was somewhere being free

Theres a man whos sent a letter
And hes waiting for reply
He has asked her of her travels
Since the day they said goodbye
He writes wish you were beside me
We can make it if we try
He has seen her at the office
With her name on all his papers
Thru the sharing of the profits
He will find it hard to shake her
From his memory
And shes so busy being free

Theres a lady in the city
And she thinks she loves them all
Theres the one whos thinking of her
Theres the one who sometimes calls
Theres the one who writes her letters
With his facts and figures scrawl
She has brought them to her senses
They have laughed inside her laughter
Now she rallies her defenses
For she fears that one will ask her
For eternity
And shes so busy being free

Theres a man who sends her medals
He is bleeding from the war
Theres a jouster and a jester and a man who owns a store
Theres a drummer and a dreamer
And you know there may be more
She will love them when she sees them
They will lose her if they follow
And she only means to please them
And her heart is full and hollow
Like a cactus tree
While shes so busy being free

Like a cactus tree

Veider, kuidas mõni asi kõlab sinu peas hoopis teistmoodi. Nii pea, kui ta su peast väljub… täiesti teine tera. Siis ei ole asjas enam mingit loogikat.
Veider, kuidas enne kirjutamist, joonistamist maalimist… enne kõike.. on mul peas ettekujutus, milline tulemus olema peaks. Millegi pärast ei vasta tulemus aga kunagi minu esialgsele nägemusele.
Ja alati olen ma selles süüdistanud enda võimeid… nii joonistaja, maalija, kirjutajana… Alati olen arvanud, et ma lihtsalt ei oska. Kordagi pole mulle pähe turgatanud, et ehk asi ei olegi tulemuses, vaid minu ootustes.
Suure tõenäosusega on tegelikult paigast ära minu standardid, minu ettekujutused, minu ideaalid….
Veider, et mul läks peaaegu 19 aastat, et sellisele järeldusele jõuda.

Minu eelmine nädalavahetud oli kohutavalt rahulik. Mitte et see halb asi oleks, kuid ma olen üpris kindel, et ma ei saanud kordagi kodust välja. Ning teate… ma ei mäleta, et ma midagi tarka oleks teinud. Või oota….laupäevani ma lugesin. Pühapäeval ma… em. Okei jätame selle.
Esmaspäeval käisin pärast kooli raamatukogus. Laenutasin Meistri ja Margarita. Uuuh. Imelik… ma ju ei plaaninudki seda läbi lugeda. Pärast seda läksin ema tööjuurde, sealt anne kanalile. Kusjuures, sinna on uisuväljak tekkinud. Oh, seda ei juhtu tihti kui ma soovin, et mul oleksid oma uisud. Ja mitet rulluisud. Need mul on. Kuskil…
Teisipäeval jäid kehalised ära. Niuts. Nii kurb. Ah jah Bioõps on kah haige. Ei tahaks kuri olla aga see uudis really made my day.
Kolmapäeval oli meil Mata töö. Tunne on siuke, et läks üllavatalt hästi. Kui jätta välja see pisiasi, et ma unustasin 3.5 kuupi võtta. Aga samas me kõik teame kuidas nende tunnetega on. Jup Jup.
Järgmisel päeval kirjutasin kirjandi teemal “Looja saatus”. Ning ei, seekord ma ei rääkinud jumalast. Bulgakovist rääkisin. Ja Meistrist. Ja Heaminways. Ja Wolfist. Taaskord oli sees siuke tunne nagu… pagana hästi läks.
Seega… minu see nädal oli kas üliedukas või megalt metsas. Vahepealsed võimalused puuduvad.
Ah jah reede. Raamatukogu, aforismide varamud… bööh. Õhtul mängisime neljakesi jassu juures Eestit. Heh, tegime Jassuga poistele pähe. Pika puuga. Muidugi nemad vaidlesid vastu ja leidsid et:
1. meil olid kerged küsimused
2. nende vanemad olid neile õpetanud, et tüdrukutel tulebki lasta võita
Veider, sest mulle on just õpetatud, et poistele ei meeldi, kui nad tüdrukutelt pähe saavad. Ma ei tea küll, mida ma selle teadmisega pihta oleksin pidanud hakkama. Aga jah nii mulle õpetati…
Nädalavahetuse teisel päeval, nädala parimal päeval ärkasin, et mängida arvutiga Härri Potterit. Näete, ma polegi normaalne. Kusjuures… lõbus mäng oli. On.
Hiljem käisin kinos. Benjamin Buttonit ja tema imelist elu kaemas. Jeah, imeline on sündida vanana ja kasvada nooremaks,
” The soul is born old but grows young. That is the comedy of life. The body is born young but grows old. That is life’s tragedy.” Oscar Wilde.
Kinost edasi Mihkli poole. Tal rippus laest poksikott nii et poisid said kõik end ja oma “võimeid” näidata. Küll neil oli tore. Vaene poksikott…
Iseenesest tore õhtu… Jah, jätame selle nii. Kes see ikka vana asja meelde tuletab?
Pühapäeval Kirjutasingi Tsitaate:D Über, onju? Ma ei uskunud, et ma mõtetelt tegudeni jõuan. Aga nali. Jõudsin.
Hiljem avastasin, kui pagana märg ikka väljas on. Märg ja libe. Sula, nii nad vist seda kutsuvad. Niuts.
Täna oli, on esmaspäev. Mussaõpsi pillati lapsena vist kõvast peapeale. Ta elab siiamaani illusioonis, et õpilasi on täietsi tervislik ja normaalne klassiette üksi laulma panna. See on jube mõttekas ja positiivne tegevus. Muidugi võivad nad seda teha selg klassipoole ning nad ei pea viisi pidama… Kõik see on neile jube kasulik!
Houston, we have a problem.
Ilmselgelt ei kavatsegi ma laulda. Tal veab kui ma klassiette seda üldse isegi lugema lähen. Ma põhimõtteliselt ei kavatse laulda. Ning jah, ma fännan ka oma põhimõtteid. Üpris loogilised ja puha….
Milleks end ja teisi piinata, onju, eksju? Vaadake, kui ma oskaks laulda, siis ma oleks ammu Superstaari saates hiilanud. Kuna aga mind lauluvõimega ei ole õnnistatud, siis ma ei näe mingit põhjust… kõigeks selleks sunniviisiliseks laulmiseks. Mida ma sellest saama peaksin?
Ning nagu te tähelepanite, siis ma olen ikka üpris häirtud sellest rumalast, väljakannatamatust ideest. Ja ma ei peida seda… isegi õpetaja eest mitte. Poleks see kõik nii rumal, siis mul oleks tast kahju. Aga mul ei ole. Üldse. Nope. Not At All.
Liigume edasi… aga kuhu?
Jap. Kevad on õhus. Õrnalt. Venku õps küsis mult kunagi, kas mul on kevad südames, kui ma kooli ilma kampsunita läksin. Mina vastasin rõõmsalt muidugi, et ja ja, mul kevad alati südames. Hiljem tuli välja, et see pidi mingi metafoor või midagi olema. Ehk siis pmliselt pidi see tähendama “armunud olemist”. Ups.
Taevas on ikka veel sinine. Ainult tänavad on nii libedad, et mul on raskusi püstipüsimisega. Kõndimisega ka kui aus olla. Aga olgem veel ausam… Ega libistada end ongi palju lõbusam!
Ah, mis me ikka jamame. Lõpetame, tõmbame nöörid kokku.


Crown and anchor me
Or let me sail away
An empty space to fill in
Well there are so many sinking now
You’ve got to keep thinking
You can make it through these waves

Charis.
What do you call a bad man?
A man who admires innocence.
Posted by Charis at 19:36:08 | Permalink | Comments (1) »

Sunday, February 8, 2009

Gone in the well.

Some nights I dream. This was one of them.
It was all black. I was surrounded by darkness and silence. I was scared. A light was shining above me. Everything else was black and there I was, in the only little spot of light. So I could see myself and the stony ground beneath my feet, but nothing else.
I was afraid. The darkness was pressing itself around me. More and more, every second that passed felt like an eternity. My legs felt numb and I grumbled to the ground, feeling the stones and pebbles with my full body. I looked up and saw the darkness. No vision of the causer of the light I was in. Everything but me and the ground was black.
Out of nowhere a red brick appeared. I reached for it, and as I touched it, another brick appeared. Even before I could reach for it, dozens of bricks popped out all around me almost burying me. Automatically I rose up to a sitting position. Curled my knees as close to my body as I could and started moving the bricks around.
I placed them in a circle around my body. When that was done and the bricks still kept on coming and coming I panicked. There were so many of them. I saw no other solution but to pile the bricks on top of one another. And I kept piling and piling, one brick after another.
… until there was no more room left for me to move. I was trapped.
The bricks still kept coming. But now I didn’t have to touch them at all. They popped right to their place, forming one circles above my head. The wall I’d created and built around myself kept rising towards the heights. The darkness was gone. All I could see now was the red brick wall. And as I threw my glance above it came. The feeling of being trapped. The sight I saw looked as if I was stuck in a well.  An endless, waterless well. Unable to move. And the wall just kept on rising….

Charis.

Posted by Charis at 10:53:30 | Permalink | Comments (1) »