Just another day…

Nädal, ja kaks päeva on möödunud. Ning mina olen 19. Paratamatult. Soovimatult. Aga sellegi poolest…
Esmaspäeva õhtul üritasin mingisuguseid komme kooli leida. See mul ka õnnestus. Nii et ma ei pidanudki järgmine päev täiesti ettevalmistamata kooli minema.
Minu sünnipäev algas vaikselt. Eelmise õhtu mustad mõtted olid surutud minu aju kaugematesse soppidesse.
Ja ma üritasin olla hea pai armas sõbralik positiivne stiilselt vananev sünnipäeva, mitte enam nii väga laps, laps.
Ilmselgelt ei kandnud ma seda rolli väga hästi….
Aga. Siiski.
Teine tund, ajalugu. Ja 5 kallist klassvenda tulid klassi käes valge roos. Ning kaisa ei tea millest ta räägib ja mida ta nägi! Kui ta elada tahab…. Igastahes tõsteti mind tooli peal õhku. Liiga kõrgele, väga kõrgele. Ma kartsin, et löön oma pea lae vastu ära, kuid ei! Õnneks meie uuel koolimajal on kõrged laed või madalad põrandad. Kumb iganes enne tuleb.
Siis hakkame rühma tööd tegema. Minu ja Kaisa rühm oli väga põnev. Mitu korda peab ütlema, et see, kui keegi valmistub sõjaks ja keegi seda kedagit enne ründab, ei ole sõja põhjuseks. Ajend ehk jah, aga mitte põhjus.Aga see selleks… Õpetajat ei olnud klassis, olime kõik mitmekesi täitsa üksi. Väga kurb oli. Kuni äkki kõlas uksele koputus. Madli, kes istus uksele lähedal, piilus ukse vahelt piilujaid. Kellegi hääl kutsus nad sisse. Võis see minu oma olla? Ja siis tulid klassi kaks ahvipoiss. sabadega ja puha, nagu Kaisa seda ilustas. Ühel neist oli kitarrrrrrr. Mitte ainult, vaid ta oskas ka seda kasutada. Ulme, või mis. Teisel kastanjetid?? On see nii? Öeldakse seda nii??? Igastahes lauldi mulle sünnipäeva laulu, anti roos ja raffaellot. Mu varasem raffaello üledoos oli nagu tuulest viidud! Kaisal muidugi on kogu sündmusest video. Ma olen üpris kindel, et pildid, videod ja helisalvestised on minu klassis nüüdseks väga levinud…
Aga Jah Julius. Suur aitäh! Päeva parim üllatus!
Sven käis koolis, Jassu käis külas, Tõi enda toodud komme. Õhtul istusime Pleisis, jõime Õuna Martinit. Kerli liitus ka. Ilmselge Heaven. Õhtul kodus sain vanematelt nartsisse, mis kusjuures on suht koht mu lemmikud… imelik mäletsus nendega seotud… ning nüüd need õitsevad mu elutoa aknalaual. Nende kõrval on Kerli kingitud kollane lilleke kollases potis.
Nii et tegelt, ei olnudki.. päris… nii.. hull. Siiski olen ma vanem! Aga ma võin teeselda, et ma olen noor. Forever!
Hans sai ka 18. Kaks päeva sain ma temast kaks aastat vanem olla. Ha! Aga jah, nüüd ei saa ma teda enam narritada.. kuigi samas andis ta mulle hea norimisvõimaluse just a few days ago. No worries!
Reedel jõudsin kluppi. Teist korda vist selle aasta jooksul. Ma ju ei eksi selle arvuga, ega?
Järgmisel õhtul püsisin kodus, väikesel filmiõhtul. Ning pimeduse rüütel pole midagi nii pime. Ja Supermän on igati Bätmänist üle. Kuigi viimasel on see überkuul auto. No ma pole kunagi autode fänn olnud, kui Mini välja jätta. Now that’s hot!
Saatsin ära ka oma avaldused, nagu mu blog käskis. LLL sündroom on siiski teemas.
Esmaspäeva hommikul piinasime jassuga teineteist linnas. Tulemuseks olid roosal taustal supermäni kleepsud, piraadi müts ja kaks õlleklaasi. Viimaseid oli raske leida… kui aus olla!
Õhtu viis mind taaskord Trepimäele. Ha, aga telgita! Oli tore õhtu. Jalutasime isegi purdeni ja sealt edasi. Ehk siis kõmpasime peaaegu et üle Võrtsjärve. Noh umbes… aga ikkagi kõndisime!
Omad! Täitsa omad… oleme nüüd. Kummaline……….
Järgmine päev koju, seal magama. Voodist ajati mind sunniviisiliselt kell seitse üles, et ma poole tunni pärast kinos oleksin. Puhas kurjus oled Hans!
Kui ma aga koju jõudsin ja oma meiliboxi avasin. Midagi milleks ma valmistunud ei olnud.
Tuleb välja, et mõni ülikool seal Inglismaal tegutseb päris kiiresti ning… pmliselt kui ma täidan ära paar lisatingimust, mis puudutavad mu eksameid ja lõputunnistust… siis… mul on olemas koht Coventry ülikoolis Politics and History kursusel. Mul on ülikool! Mul on tulevikutee… täitsa olemas!
Viiest esimene on mulle vastanud. Heh. Esimene.. juba.
Olen ma väheke šokis või mis?

On a happy note.

Charis.
Wrong as K as K is not right!
No, not right!

Nii, võite igatsemise lõpetada. Ma siin, mitte et ma just ei oleks kirjutanud. Aga olukord on nüüd nii, et mu orkuti blog arvab taaskord, et mu creativity on 3% ja mina lihtsalt põhimõttest pean tõestama… et ta eksib. Isver. Ta? Mis ajast horoskoop ta on?

Esmaspäevaks on mul küll välja kujunenud raffaello üledoos, kui siuke asi võimalik üldse on. Kuigi samas, hetkel ei kurda. Isegi mitte natuke.

Seega naistepäev on ideaalne võimalus naistele meestelt igast asju välja pressida. Lisaks muidugi massiivsele hulgale tähelepanule ning hoolitsusele. Kes selle päeva välja leiutas oli ilmselgelt geenius. Las ma pakun… see oli mõni naine? Mis mees naisi vabatahtlikult oma alaguslikult ülistaks…?

Valimised on tulemas. üpis üpris ukse taga. Sotsid avaldasid oma nimekirja. Päris impressiv. Eesotsas muidugi mees kelle järel kaks naist. You go girls! Samas puudub Padaril igasugune europarlamendi kogemus. Mikkol ja Saksal on see aga olemas. Ehk siis kui mina läheks ja hääletaks Sotside poolt, siis esimesena saaks tänu nüüdsetele kinnistele nimekirjadele, eurosaadikuks Padar. Kui tema oma kvoodi täis saab, siis alles Saks ja siis Mikko. Kui ma asjadest õigesti aru olen saanud.
Ning Reformierakond jagab kenat freestuff, mis liikus reedel põnevaid teid. Kõigepealt jagas selle H-le tema tädi, kelle meelest tuleks seda väljas käies kaasas kanda. H andis selle aga oma suurest lahkusest ning ilmselgest murest A-le. Lõpetas see aga minu käekotis tänu A vaimukale suhtumisele. Hurraa.

Aga elust üleüldiselt.
Emajõe veetase on kuidagi kõrge, või on asi lihtsalt minus?
Igastahes ei jõua ma suve ära oodata (lisaks ei jõua ma ära oodata kuna mina ja mu maailm saab üle sõnast Igastahes)…
Tahaks päikest, mida praegu küll on, kuid see pole just väga soe. Pole päris päike. Aga noh vähemalt on mängupäike.
Tahaks randa. Ja mainiks ära, et lumisel rannal pole pooltki nii tore, kui kuumal liival. Ning kuigi emajõgi pole jääs on seda anne kanal ja ma vean kihla et mitmed teised veekogud. Kaasaarvatud need, mille ääres mulle mu suve veeta meeldib. Näiteks Verevi. Verevi on tore. Asi on vist nostalgias ja mälestustes. Pole ühtegi teist veekogu, kui ehk siis Pärnu laht välja jätta… mis üpris nii special oleks.
Pikad jalutuskäigud mööda emajõe kallast on ka suviti palju mõnusamad. Ja istumised paadisillal. Mitte et keegi mõtlev inimene seal talvel istub. (Aga olgem ausad Homo sapiens on üpris tihti lihtsalt homo ja sapiensi ei ole kuskil näha….)
… sest suvel on puudel rohelised lehed, mis vaikselt tuules sahisevad. Ning mööda jõge üles alla liiguvad paadid ja sõudjad. Ning minul ei ole jalas talvesaapad ning seljas, Zara oma küll, kuid siiski, mantlit. Ei selle asemel tatsax ma ringi kas oma mõnusates flippfloppides või kingapaaris. Seljas võimalikult vähe riideid. Mantel täiesti ununenud. Ohe. Ilusad ajad…
Üleüldse kipuvad minu parimad mälestused olema suvest. Kuidas on lood aga teiega?
Aga jah, meeldib see meile või mitte, suvi on veel kaugel. Kevadetki pole. Samas on aga eksamid lähedal. Kirjandini on näiteks esmaspäevast 40 päeva. Mis on kõigest 10 päeva rohkem kui kuu….
Eksamitest rääkides.
Eelmise nädalala neljapäeval toimus järjekordne proovikirjand. Meie klassi abituriendid on end küll tasapisi juba hulluks kirjutamas. Seekord siis otsustasin hoiduda Eesti teemast ja kirjutada õnne teemal. Väljakutse missugune…. aka jube kerge ja loll teema. Aga noh. Ehk läks hästi. Ning see reede on inka proovikas. Minuga on nüüd nii, et liiga hilja on õppima hakata. Seega… what’s gone is gone and stays gone.

Reede hommikul ärkasin šokiga, väike kõne K-le kinnitas mu hirmude õigsust. Seega veetsin ma päeva kodus tehes tasa oma mega suut blummerit, mille sarnast minu ajaloos veel nähtud ei ole! Oma patude lunastamise üritus lõpetatud suundusime A-ga metsa, värsket õhku hingama. Ma olevat liiga linnalaps. Mitte et mu maja taga suviti lehmad oleks aga ikkagi… Ah jah, ning mina oma ninnut autost välja ei pistnud. Turtsusin palju parema meelega, samaaegselt pahuralt tühjusesse vaadates. Kuna see metsa thing mulle ei sobinud tuli see ümber orgunnida. Ja nii ma rippusin päris mitu minutit oma telefoni otsas, kuna mõnel on lihstalt raskusi oma I-phoneile vastamisega. Hellik. No õnneks mu plaan läks läbi. Edasise õhtupooliku veetsime J pool. Mängides Eestit, süües õunastruudlit ning poiste eest Aliases haledalt ära kapates. Sest keegi ei seleta/arva sõnu nagu seda teeme mina ja J! Tase on lihtsalt liiga kõrge.
Reede kujunes niisiis mõnusaks õhtuks… tänu minu innovaatilisele mõtlemisele.

Eile külastasime ema ja õekesega Lõunakat. No mis õeke ta tegelt enam nii väga on. Kuu aja pärast 18 aastane volask teine. Klubid.. hoidke eest!
Soetasin endale uue küünelaki. Lillakas roosa… smthn smthn. Isa ütles selle kohta ja ma tsiteerin “imelik”. Ma tegelt ka ootasin midagi… a la “misasja sa nüüd tegid?” Pidin Pettuma. Vahel juhtub ka seda.
Uued lauvärvid ostsin ka. Või noh emps ostis… Tnx! (ma kujutan ette kui põnev seda kõike siin lugeda on. ise olen ka jube uhke).. igastahes on nende värvide nimi: Brown Temptation. Üritage mu silmadele nüüdsest vastu panna… ha! Ei tule ikka üldse välja.
Ja siis ma läksin pisukese hilinemisega Püssi naistepäeva kontsertit kuulama. Mõnus muusika oli. Eriti tänu sellele, et ma ei pidanud ei Lennat ega Kasearut vaatama. Ülejäänud õhtu oli rahulik.
Järjekordne nv möödus klubita. See aasta, nende kahe kuu jooksul ja sipa peale olen vaid korra kluppi sattunud. Noh see on juba midagi millega keksida.

Ning nüüd me olemegi naistepäeva juures, millest te saite eestpoolt lugeda. Ilus päev on. Väga hea as some might say.
Ning kuigi ma jõudsin koju suht hilja, ärkasin ma enne kümmet ning olin enne kahtteist lõpetanud oma motivatsiooni kirja. Praeguseks olen keetnud üle nelja kannutäie teed. Ma usun, et seda nimetatakse sõltuvuseks. Tervislikuks sõltuvuseks, sest musta teed ma ei joo.

Sünnipäeva list.Ehk siis kuigi ma saan 19 ja vihkan seda numbrit igati.. hetkel… otsustasin ma lõpetada oma sünna boikoteerimise. Mina pole ju süüdi et ma sündisin ja nüüd vananen. Et kõik vananevad. Lisaks, kingitused on tõsine pluss. Kui on üldse mingi põhjus miks kunagi sündida, siis selleks on see sünnipäeva kingituste komme.
19 and #%#%# Fabulous!
1. Iga naise unistus ma julgen väita -  Piiramatu limiidiga krediitkaart.
2. Suvi. Dream Big! Aga kevadest ka 10ndaks märtsiks nagu täitsa piisaks. Ma siis pean silmas päikest, kevadist briisi, linnulaulu, lummikellukesi… pushin’ it? Okei, teeme esimesed kolm siis!
3. Sims 2 ja kõik lisad (Vihje, mis minu meelest on üpris arusaadav!)
4. Täieliku edu eksamitel. Uu või siis saabuv U have been accepted bla bla kiri… Üldse ei oleks halb.
5. Tähelepanu. Sellest ei ütle ma kunagi ära. Ja kui te sellega juba tegelete siis ehitage mulle mu oma Taj Mahal ka.
6. Kingi, Kingi, Kingi, Kingi. Mis mõttes mul on liiga palju kingi?! Milleks mulle siukest asja üldse öelda? Ilmselge on ju fakt, et minu pea ei ole võimeline sellist infot töötlema. Eip! Sest see on võimatu! Siukest asja lihtsalt ei eksisteeri. Üritage vähemalt minust aru saada!
7. Kleite, käekotte, sukki, seelikuid, pluuse, kampsuneid, pesu, valgeid ja musti teksaseid, tuunikaid, kevade jakke (näiteks see punane PTA oma), pikki kaelakette, uusi kõrvarõngaid, kingi, kingi, kingi, salle…
8. Võimet alustada ja püsivust jätkata trennis käimist. Ilma vingumata that is!
9. Kuldkalakest.
… lõppkokkuvõttes leian ma, et ma ei taha üldse paljut. Suht tagasihoidlikud soovid on mul.

Charis.
Don’t rock the boat if you can’t swim!

” You don’t like people for who they are but how they make you feel.”
” But they make me feel the way they make me feel because of who they are…”
” I think it’s more like a combination of who they are and who you are. And since no human is quite the same each person makes you feel different because of who you are with that person and who that person is with you, You are the only judge. No-one else matters. You can’t see people through anyone else’s eyes but yourselfes. Whether you’d like to or not…”
… so maybe it’s true that Each time you love is the only time you Love. Because if you’ve loved somebody once. Someone who was someone. And you were someone different from yourself of now…
Than how can you love someone else just as you loved that somebody? Cause that somebody made you feel like that because of who he or she was and who you were. There’s no other that person. And you’ll never be the same again. Even though you might like it or even agree with it… people change, the world changes. Quite Fast.

Oi taaskordne nädal on möödunud. Seitse päeva… ei vähem.. ja ma saan 19. Sheesh. Miks ma end nii vanana tunnen… kui ma tean, et ma olen noor? Aga kas olen? Sest nüüd ma pean eksamid sooritama. Ja ülikooli astuma ja kodust välja kolima ja töö leidma… Ei saa enam 18 olla. Ning ega need mõtted mind rahule jäta. Üpris tihedad külalised teised…
Pingviinide mars oli. Ma oleks vaadanud kui nad kõndimise ajal oleksid laulnud “pingviinike, pingviinike… olen väike pingviinike….” Aga ilmselgelt, minu pettumuseks nad seda ei teinud. Darn. Ja Ilves ei teinud ka ühtegi lõbustavat viga a la “soovin teile õnne võidupüha puhul…” Ning jah, ma tean et praegu jääb mulje nagu ma oleks marsi ajal ikkagi kõvasti aktiivsem vaataja olnud, kuid ärge laske end petta… Ma istusin arvutis. Või lugesin raamatut… või vahtisin lakke… Lõbus oli!
… ning see, et ma pingviinide marssi ei vaadanud, ega fänna…. ei tee minust halba eestlast. Ei ma olen kohutavalt petriootlik. Kuigi ma mõistan venelaste seisukohta ja olukorda… ma olen ikkagi hea eestlane. Ja eestluse fänn jne. Puhtaks tõestuseks on mu kirjandid, mis viimasel ajal ainult eestist ja eestlastest räägivadki. Ning mida ma kellelegi lugeda ei anna… like never!
Ah jah. Seda punase vaiba presidendi vastuvõttu ma ka ei vaadanud. Seega kellel oli ja kellel polnud ilus(etiketile vastav kleit… mind üldse ei huvita. Kuigi ilveseproua kleit mulle ei meeldinud. Samas ei meeldi mulle ka tema soeng. Nii et sobib! Vähemalt on ta sportlik. Aga mulle ei meeldi sport kah… go figure. Noh tema abikaasa vastu pole mul midagi.. vähemalt presidendina.
Aga jah kuhu ma jäingi. Hm. Kool…. pärast… nii viit päeva puhust tuli jälle end kooli vedada. Kas maailm on ebaõiglane või mis!? Vähemalt ei olnud see päris mõrvaaktsioon.
Ning Svenu sai 19. Mis tähendas, et pärast ülinõmedat kirjandit teemal “”Eestlane olla on uhke ja hää…”- Kas alati?” läksin viisin sünnipäevalapsele Kittykomme kus pole enam Kittyt peal. Mis Kitty kommid need enam on? Siuke pettumus suuremale ringile.
Õhtul sain kätte oma olevatava plaanitatava ballikleidi. Jup. Ärme seda parem mainime. Sellest tulevnevalt veetsin ma oma reede pärastlõuna ballikleiti shopates. Guess what… heade shoppamise geenide tõttu… ma selle ka leidsin! Ise olin ka üllatunud. Aga see oli pikk ja volangidega ja must. Ja tegi mu õnnelikuks. TikTak. Õhtupoolikul käisin poistega Svenile kinki ostmas. Oi. Elevant. Ilmselgelt on tegemist 2009nda aasta loomaga. Kes julgeb vastpidist väita valmistugu minuga kohtuma pimedal tänaval. Mul saab elevant kaasas olema. Selline roosa ja täpiline…. Õhtul olime siis külalisteks. Jõime veini. Punast, valget, roosat. Unustasin midagi. Vaatasime filmi. The Ruins. Ei no… lihasöövad taimed mis teevad mobiilihäält. Häo kuul is tät? Tahaks ka endale sellist… nagu niiiiii väga! Aliases rokkisime alluga täiega. PiiksPiiks! Ning Merineitsi ja merileib on tõesti üks sõna! Aga ärgem muretsegem….!
Ja siis kojusõit. Avastasime tiimitöö võimet. Ning mina ikka üldse ei oska… vahel nalja mitte teha. Miks mu huumorimeel välja lööb ainult siis kui asi ei ole naljakas? Ah jah. Õigus… seda ei kutsuta huumorimeeleks.  Noh mis seal ikka. Life’s a bitch!
Laupäev. Ballipäev. Wäo. It’s the “i waited so long for you” day! Ja siis kell seitse olingi ma Vanemuise kontsertimajas. Ja mul oli seljas mu must peaaegu maani volangidega kleit. Jalas Zara kingad, mille ma kunagi Itaaliast ise ostsin oma teenitud raha eest. Juustes pärlid ja näol naeratus. Õhtu algas küll sips turtsuvalt. Aga balli lõpp oli mega. Pea terve balli ma tantsisin. Isegi siis kui ma ei osanud. Kuigi ega ma nii halb ka ei olnud… mis mis? Ja üllatusesineja… margus or smthn… wäo. Mu jalad olid valusad. Väga valusad. Aga ma tantsisin. Elu parim ball. Elu ainus ball.. aga see ei loe! Väga hea oli. Pärast seda sai jalga keerutatud ka klubis, kus lasti kuidagi palju Pokkerinägu. Lõbus oli ikka.
Pühapäeval sai Madli 19!
Esmaspäev… ärkasin kaelavaluga. Mis on siiani täitsa olemas minu vasakus kaela pooles. Tnx. Käisin hambaarsti juures. Ilmselgelt oli pool päeva mu suu vildakas ja klassivennad said naerda. Ohe. Aga hammud on korras nagu norras. Näete, pesemine aitab. Oh, ma tean kedagi, kes teab kedagi, kes ei ole oma hambaid kolm aastat pesnud.  Ilus või mis? Ma kujutan et tegemist on väga…. meeldiva hingeõhuga inimesega. Nagu lilleke. Ja õhtul õppisin aiku tööks. Mis sellest olenemata läks halvasi. Halvemini kui eales varem. Ning EI, ma ei taha sellest rääkida. Ning õlga ei ole mul ka vaja!
Täna aga. Oligi siis see nõme aikutöö. Roosinupukesel oli sünna. Ning ei ma ei tea vanaks ta sai. Vanemaks kui mina ma oletan. Poisid viisid talle kooki. Pugejad. TsTsTs. Inkas üritasin motivatsioonkirja kirjutada. Noh ma ei tea mis see tulemus oli aga kõlas küll rohkem nagu… igav elulugu. Sheesh. Pean enda kallal töötama. Või enda elu? Või enda motivatsiooni? EI teagi enam…
Õhtul käisin vaatasin filmi “He’s just not that into you…” Ning mulle väga meeldis… sest maybe he is? And maybe some people can be happy? And some are doomed for an eternity of loneliness? Sweet! Seega suht loto.
Ning ma jooksin vale bussi peale. Pidin oma 3. märtsi hiilgehetke ka ära mainima.

Charis.
A part of where I’m going, is knowing where I’m coming from.