Just another day…

Oi. Pole siia ammu kirjutanud. Pmliselt ei mäleta ma ma teise blogi kasutajanime ega passwordi. Mu läpakas mäletab, ma ise… eih!!!
Üleüldse avastasin ma taas oma vanad postitused, mis on täitsa teistsugused sellest, mis ma praegu kirjutan. Mõni leiab, et ma elasin kunagi niiiii über põnevat elu - sellest ka erinevus. Mina ise leian, et ma olen häirivalt kasvanud ning sellega koos kaotanud igasuguse huumorimeele, mis mul kunagi olla võis. Võta näpust kellel nüüd õigus on.
Ülehomme on siis see suuuuuuuuuuuuuuuuuur päev. Minu kolm aastat kirjutamist ja kirjutamise nautimist leiab oma ametliku lõpu. Võibolla. Tegelikult… tulgu mis tuleb, mina jään ikkagi kirjutamist nautima. Nagu ma seda alti teinud olen.
Kui aus olla siis väike närv on ikka sees. On neid, kes arvavad, et ma olen hulluks minemas. Täna tulin välja ideega, et ma peaks homme hästi hästi palju ennast liigutama ja isegi sportima. Näiteks rulluisutama või rattaga sõitma. Väsitaks end ära, läheks varakult magama. Ärkaks normaasel ajal, sööks hommikuks putru. Viimane pidi hea olema eksami päeval. Panen oma koti liikslt tintekaid, pastakaid, salvakaid. Muretsen suuremates kogustes piparmündi täidisega šokolaadi, mingi hea gaasivaba joogi, mida liiga palju ei oleks, sest muidu võib asi halvasti lõppeda…. Panen juuksed korraliku patsi, et nad ette ei tuleks. Ja siis astun uksest välja, jõuan koolimajja, avastan, kas istun audikas või mul veab ja saan istuda klassis. Ah jah, peaks ÕSi saama.
Nägin üksöö unes, et kirjutasin LOOTUSE teemal. See oli hea teema. Sissejuhatus tuli päris põnev…
Olen praegu J juures. E on ka siin ja nad kaks õpivad matat. Ja mina hingan vabalt, sest minu jaoks on mata lõppenud. Jp. Kuigi….
Teisipäeval oli siis MRG 12mnendike titepäev. Esimesse tundi ma ei jõudnud, samas tli välja et see jäigi ära. Viimases Alliku tunnis mängisime ringmänge. Isegi allikul olid tutipatsid ja mingi imeik seljakott. Ja siis tuli mata. Mata, mata, mata. Meie viimane mata. Kus õpetaja osavalt kõigi titepäeva ära rikkus. Mitte et mõningad meist seda poleks ärateeninud…. Aga kohekindlasti mitte kõik ja mitte titepäeval ja mitte nii. Suht põrnitsesin teda oma tapva pilguga oma 45 minti. Ur! Järgmise tnni passisime niisama, siis viltisime kunstitunnis. Mina ja A tegime koos lille. Ehk siis tema oli materialiga varustaja, mina odavtööjõud. Aga lillekese sain endale. Kinkisin hiljem isegi edasi. Ja siis me sõime kartulit jhakklihakastet. Kõht sai jube kiiresti täis, aga niiiiii nämmu oli. Ah jah, koju saind autoga. Ei ole tihti kui Ale autot antakse, ta sellega kooli tuleb ja mind koju viitsib visata. Eriti titeriietes….
AGa kodus ma passida ei viitsinud. Päike paistis ja niiiii ilusat ilma polnud sajandeid olnud. Niii et õhtupolik kujunes põnevaks, veelgi põnevamas seltskonnas. Whuuuh. Vähemalt sain ma hakkama…
Aga K ja A tulid. ma teen pausi…………………

Nii kirjutasin ma kaks päeva enne kirjandit oma vanasse blogi.

Pärast K ja A tulekut istusime kõik koos põrandale ja arutasima oma läbiloetud raamatuid ning muud kirjandiga seotut. Täitsa kasulik oli kusjuures.
Pärast tegime pelmeene. Mmmm. Ja siis sõitsime A ja J-ga kuskile metsatukka, või oli see park??? Eniveis… läksime Eesti mängu mängima.
Kui ma nüüd päevi sassi ei ajanud.
Igastahes. Ma kaotasin. Aga taevas oli sinine, sinine, sinine. Kuni pimedaks läks. Ja siis oli metsas pime ja jube. täitsa õudukastaff kohe. Ootasime, et iga hetk kuskilt mõni kirvega mutant või kurionu välja hüppaks. Mõned kartsid, mõned mitte. Auto sõitis kuidagi imelikult… asi läks aina hirmutavamaks. Kuni SEE lõpuks seisma jäi. Ha, bensiin sai otsa. Vot!? Mina ja J jalutasime üritades samal ajal välja mõelda võimalikult andekat pealkirja meie õudukatele. Et siis Bloody Road? Road games of blood!?
Okei, nats liiga palju mõtlemist meile. Vähemalt sai kõik korda.
Järgmisel päeval sõitsin rattaga. Sõitsime palju ja kaugele. Sõime jäätist, võtsime päikest. Väike hiireke, keda me nägime, seadis korda oma pesakest… nunnu või mis? Noh jah, eesmärk täidetud ja ma olin õhtuks väsinud. Ehk siis järgneva päeva väljakutsest olenemata magasin ma täitsa hästi.
Ja siis kirjand. Nad panid kella otsa minu laua ette. Suur suur kell, mis vaikselt tiksus mööda sekundeid ja minuteid ja tunde, mis mul olid kirjandi lõpetamiseks.
Tegelikult polnudki asi nii hull. Suur hulk šokolaadi, vett ja muud… Kirjand läks nobedalt. vaid korra pidin väljas käima. Ja ma lõpetasin peaaegu tund varem, kui ettenähtud. Ah jah teema… Pikk tee iseendani.
Lõbus? Not?
Mõnus. Gümaansimu alustades ma mõtlesin alati, et seda on liiga palju. Kuidas ma küll hakkama saan? See on nii keeruline. Aga tegelikult polnud see üldse nii hull.
Ja kuis ee kõik läbi sai… läksime J juurde, grillisime. Pidasime maha oma suve alguse peo… Aprillis! Ise oleme ka uhked. Ja sealt CTsse. Palju palju… tuttavaid oli. Jälle tuttavad!?! Noh mina siiski tantsisin.
Dance! Nothing else for me to do… but dance!
Hommikul oli jube palav. Täitsa suve ilmad kohe. Kusjuures.
Kodusõidul kogesime väikest kokkupuudet politseiga. See oli põõõõõõõõnev! Vähemalt mina ja H arvasime nii. Või siis ehk ainult mina?
Päeva veetsin trampuliinil päikest võttes. Ronisin jälle liiga kõrgele ja liiga kaugele maapinnast. Aga iluuuus oli. Oli tore päev.
It’s a wonderful, wonderful life!
Esmaspäeval Ühiskond ja öölaulupidu ja K uus auto, teisipäeval Ühiskond. Pärast seda käisin K-ga kaupsis. (Viimase telefon praktiliselt plahvatas ta käes. Well well. Minu kaastunded!) Päevitasin emajõe ääres, pidasin pikniku emajõe ääres.
Eile võtsin päikest, tegin natuke kooki, jalutasin koju, vaatasin Lepitust, sõin jäätist, käisin kinos, sõin kooki, magasin.
Täna võtsin veel rohkem päikest, lugesin Härrit… mis ma vahepeal kartsin, et on nüüdseks mulle igavaks muutunud aga võta näpust…. sõin jäätist, sõin maasikaid, vaatan telekat, kirjutan blogi…
Täna on Volbriöö. Ja väljas läks just äsja külmaks.
Laupäeval on inka eksam. Ja ma olen õppimist edasi lükanud. No vast homme jõuab!?

Charis!
Parem ninasõõre on füsioloogiliselt suurem kui vasak!

Oi oi oi. Oiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii.
Halb olen olnud.
Oma vaese blogi vastu.
Et siis siit see tuleb.
Minu igav… elulugu… või siis täpsemalt viimase kuu.
KUU!??! Kas see on mu mingisugune rekord?
I bet it is.
18 märts oli vaheaja kolmapäev. Mille ma üpris kindlalt veetsin haigelt. Nagu ka neljapäeva ja reede. Laupäeval otsustasin viiiiimaks end kätte võtta ja terveks saada. Ehk siis…
A lõpuetendus. Seda kogunes vaatama päris põnev seltskond. JCJ ja kuskil oli see tsikk ka, kes juba viiendat aastat kannab koledaid teksaseid. Aga see selleks…
Peab ütlema, et ma… me kõik… ei saaks ta üle uhkemad olla. Päris mitmeid pisaraid oli mängus. Sealt edasi suundusime J juurde. Meil oli ilus idee teha Ale kook, kuid meil ei olnud retsepti. Nii me siis ostime suvalise koguse šokolaadi Feenoksist. Keerasime sellele hulka suvalise koguse jahu, suhkrut, muna, võid, soodat… ja tulemus oli imehea. Mida kõik kiitsid, kui me hiljem seda kooki jagasime M juures. Mmmmm chocolaty…
Ja siis sai vaheaeg läbi. üpris lõbusalt. Uuh. Järgmisest nädalast mul ei olegi väga palju mälestusi. Igastahes on kooliga nii, et see lämmatab mu igasuguse muu elu. Kui ma leian vaba aega, siis ma eelistan seda veeta tehes muud, kui näiteks blogi kirjutades. See ei tähenda aga, et mulle ei meeldiks blogida. Lihtsalt on asju, mille tegemine mulle rohkem meeeeeeeeeldib. Siit ka see kohutav viivitus.
Uskumatu mõelda, et juba on aprill. Aeg on lennates läinud. Tänaseks olen ma päris mitmes ülikoolis sees…. neist hetkel valik Essexi kasuks. Kuid seda teemat ei tohix puudutada. Mhm. Vähemalt on ilm ilus. Kevad on kindlasti kohale jõudnud. A sünna on kuu lõpus. Whii. Eks näis, mis ta korraldab.
Siis saabus minu NOLIFE nädal. Kolm Alliku KTd, proovikirjand, mata. Ma arvasin mingi hetk, et ma ei ole võimeline seda üle elama. Nüüd näen, et elasin. Ilmselgelt. Proovikirjand nr.3 läks mul ka halvasti. Sama moodi nagu K sain ka mina selle eest kõige rohkem punne siiani. Hm? Kui proovikirjandid millekski head olid, siis taktika väljakujundamiseks. Mul nüüd on taktika, kas kuulete? Taktika on juba midgai plaani sarnast. Ja plaanid on kindlustunne! Ha! Go figure how that works.
Järgmisel päeval läksime Jga kluppi. Mingid olid veel. J sõpsid. Aga ma klubis neid väga ei näinudki… kui just kuskil draamat ei olnud… Sest mina ja J käime klubis tantsimas. Mitte tuttavaid otsimas. Ülilõbus oli. Eriti mõnus oli see, et meie “järelvalve” meid koju sõidutas…. Aw!
Ning saigi nädal läbi. Algas järgimine. Lõbusam nädal. Teisipäeval käisin ainult kolmes tunnis seitsmest. Pluss kaks kekat. Ehk siis ÕEs on tore! Päeval tulid tulevased gümnasistid ehk praegused 9ndikud kooli vaatama. Neid oli kohutavalt palju ning meil kõigil olid nendega käed jalad tööd täis. Minagi sain siis oma klassitäie noorukeid, keda mööda koolimaja ringi vedada. Söökla, võimla, ujula, rahutuba, klassid, WC, plasmatelekad, arvutid, klassid, puhketoad, vel WCsi, Mällo… Viimasega sai nalja. Ma mokaotsaga mainisin, et ta valiti aasta seksikaimaks meesõpetajaks, tiitel missugune, ning omab tatokat.  Millegipärast keeldus ta oma toolilt püsti tõusmast ja turistidele keerutamast. Ma palusin ju niiiii ilusasti. Tema lihtsalt vastas, et “Mändre, meil on veel kolm tundi jäänud!” Ei tea, miks ta turtsuma hakkas. Müsteerium.
Igastahes leidis K, et mällo on nagu nunnu naeratava näoga kaisukaru. Ükskõik, kui palju sa teda peksad, ta vaatab ikka sulle nende suurte silmadega otsa ja naeratab. Või siis nagu jonnipunn, peksa palju tahad, natuke kõigub aga raisk tõuseb jälle püsti. Ilusti sõnastatud.
Neljapäeval õppisin tegema lipsusõlme. Enne ei osanud jah. Isal pole ühtegi lipsu, venda pole ka. Pole kedagi kellele lipsusõlme siduda….Aga nüüd, kui muidu ei saa, hakkan iseendale siduma. Mitte et mul lips oleks… Igasthaes ühe ja kahekorde lipsu sõlmimise oskaja. Ütleks, et isegi meister… olen ma nüüd.
Sel päeval sai ka koolinädal otsa ning ma sain juba neljapäeval kluppi minna. Palju tuttavaid… kuigi ega ma tuttavaid klubis väga fänna. Samas pole mul üldjoontes midagi nende vastu kah. Väga põnev seltskond oli, ütleme nii. Enne istusime Pleissssis. Apple Martini Baby! Nothing more for me to do, but dance, all these bad times, I’m going though! Got canned heat in my heals!
Laupäeval oleks pidanud olema Vanemuise laval mingitel jõnglastel kätt kinni hoidmas Liikumispeol. Sinna ma ei jõudnud. Selle asemel veetsin põeva värskes õhus, jalutasin, ronisin kõrge torni tippi, kus ma muud teha ei suutnud, kui katuse tugitalast kõõõõõõõõõõõõvasti kinni hoida. Oi, maaaaaaa oli niiiiii kaugel. Ja mets ei lõppenud ka. Mängisin koeraga ka. Või mängis koer minuga? I forget. I’m confused. Igastahes Sensatsioon among puppies. At least.
Selle nädala kolmapäeval sai mu õde 18. Ta ka nüüd täisealine. Me and my sis. All grown up. Otsisn just ükspäev pilte kooli viimiseks. Vanu pilte läbi sirvides… oh, kuidas elu möödub. Ajad ja asjad ja inimesed. Kunagi oli kõik olevik, nüüd on minevik. See, mis on praegu, saab peagi olema minevik ja isegi see, mis on hetkel vaid tulevik, on kunagi kellegi minevik. Ning ei K, sa oled asjast täiesti valesti aru saanud. Ma ei karda vananeda. Mul on hoopis teine hirm…
Ükspäev tuli telekast mingi põnev Jaapani multikas. Mulle jäi natuke meelde üks mõte… midagi selle sarnast… kui inimene ei sure, siis ta ka ei ela. I bet you don’t get it.
No õde sai siis 18. Kolmapäeva õhtu on, mina laman oma toa põrandal ja õpin ajalugu ning tema sätib end kluppi minema. Kõik see oli kuidagi veider.
Järgmisel päeval koolis. A. Arrak tuli loengut pidama. Isegi mina, kes ma oleks pidanud ajalugu kordama, kuulasin. Arrak ikkagi ju. Intelligentne mees, kes teab millest ta räägib. Sellest olenemata ei saa ma kõige öelduga nõustuda.
Reedel käisime peale kooli õpetajale kingitust ostmas. Leidsime ka. Ei tea kaugel TiTi kõigega on. Õhtu oli ka omaette põnevus. Tore. Jup.
Iseloomustustega tegelesin laupäeva hommikul. Mega kaua aega läks. Peaksin need tegelt laiali jagama… nüüd. Oh fun.
Nüüd ongi nii, et lõpp on silmaga paista. Vähem kui nädal lõpukirjandini. Esmaspäeval kirjutan ühiskonna arutlust, viimane koolitöö. Teisipäeval on tutipäev, kolmapäeval tutiaktus ja Ööpiku tund. Ja siis…. on kõik… ning ma ei näe kõiki oma klassikaaslasi korraga samas kohas enne lõpukirjandit ja seal edadi enne lõpuaktust.
Vähemalt on meil nüüd sõrmused. Minu oma aga määrib mu sõrme. Veider. Ma ei usu, et see seda tegema peaks.

Charis.
Games, changes and fears….
Where will they go from here?
When will they stop?

Nii nagu lained ulgumerel randa,
meist tõttab mööda tunni kannul tund,
et rutem järgmisele aset anda:
neid tõukab igaviku aja sund.
Vastsündinule paistab koidu sära,
ta roomab küpsusesse, end on see käes,
õel vari tumestab ta palge sära:
mis andnud aeg, on võtta aja väes.
Aeg lõikab noorusele märgid laupa
ja ihu näole näotuid jooni veab,
ta ahne vikati ees järgukaupa
kõik hinged loodus loovutama peab.
      Ent üht ei või aeg oma julma käeba niita,
      mu luul jääb kestma, et su üllust kiita.

-Leidsin kapi põhjast. Autor mulle teadmata.

Miks oleme nõnda innukad aksepteerima, et kõik inimesed on erinevad?
Kui me kõik nii erinevad oleme, siis mis meid ühendab?
Mis teeb meid inimesteks, inimese inimeseks?
Kas inimene on inimene ainult geenide ja bioloogia ja anatoomia pärast?
Ja kui me kõik nii erinevad oleme, siis mis on meil ühist?
Ja kui meil midagi ühist pole… siis kas me ei lõpeta depresiivselt üksikutena siin maailmas.???

Inimene vajab, tahab teist inimest. Vajab ligidust, hoolt, armastust, kaaslast… mitmel erineval tasandil. Inimesel on hirmud ja soovid ja unistused.

Lishtsalt selle pärast, et me ei saa öelda, et miski kõigile omane on, ei tähenda see, et miski kõigile ühine ei oleks.
Mõni lihtsalt ehk langetab valiku… või on siin mängus midagi, mida me ei mõista.. sellegipoolest.

Vaatleme asja matemaatilisest seisukohast. Mitte, et ma matat armastaks aga… kui meil on 100 inimest ja neist… nii 95 ei taha üksi olla… ja 3 tahavad kuid ei suuda (sest inimene on lõppudelõpuks sotsiaalne olend) ja 2 kes mingil määral isegi suudavad end ühiskonnast eraldada (kolides elama üksikule saarele)….
Kas 95% on piisavalt suur % väitmaks, et inimene ei taha üksi olla?
Või tuleb tõesti detailidesse laskuda?
Lisaks kui iga… em… 1 inimene 50mnest koliks üksikule saarele… palju meil neid üksikuid saari nüüd olekski???
Ning jah nüüd siinkohal võite te mulle väita.. et miks ma oletan et 95 inimest sajast ei taha üksi olla…
Aga küsige endalt, kui paljusid inimesi te teate, kes tahavad üksi olla? Ja kui ma ütlen üksi, siis ma mõtlen igasugune suhe.. not just i love you and want to spend the rest of my freaking life with you kinda crap?
Lisaks ma rõhutan sõna tahavad…
Kui paljud inimesed üldse valikisid elu üksinduses, kui neil oleks valida selle vastand?

Kujutage end nüüd valgete polsterdatud seintega tuppa… terveks oma eluajaks… või siis kasvõi kuuks, kaheks… Ilma ühegi elava hingeta peale teie. Ilma igasuguse kaaslaseta.
Mida te tunneksite, kogeksite? Mis teist selle aja lõppedes enam järele jääks?
Teevad meie ühised omadused, tunded, soovid, hirmud.. meid sarnasteks meie erinevustest hoolimata? Sama moodi nagu vesi, mis on võetud ookeanist, ja vesi, mis on pärit järvest, on mõlemad siiski vesi… Keemiline koostis võib olla pisut erinev, kuid siiski on tegemist veega.
Kui kõik inimesed niii erinevad on…. siis kes on inimene?
Selliselt mõeldes… kes on inimene… võttes arvesse idee, et iga inimene on erinev… jõuame me kuhu?
Selle järgi.. kes on inimene? Mis on inimene?

Kui inimene ei teaks, et ta on inimene, kes ta siis oleks?
Kas inimene, kes on kasvanud koletiste hulgas ning ei tea inglite olemasolust, saab ka olema koletis?
Isegi kui ta ei tea, et ta on koletis?  Kas tal on muud võimalust?
Ja kui ei oleks ingleid, kes teaks et ta on koletis… oleks ta üldse koletis?
Kas me saame õppida midagi, mis on meile tundmatu, võõras? Mille olemasolust meil aimugi ei ole?
Kas me saame omistada inimesele midagi, mis pole inimesele omane?
Ning kui üks inimene on millekski võimeline. Kui üks inimene on võimeline julmusteks… kas on võimalik , et me kõik oleme.. kuid oma inimsuse ideedest lähtuvalt langetame valiku mitte võimelised olla…
Ja siinkohal ei räägi ma inimese füüsilistest ja vaimsetest võimetest… Kuigi ma usun, et neil pole piire, mida me ise ei loo. Usun, ehk aksepteerin võimalust, et ma võin eksida.
Ja kui meil on ettekujutus, inimesest. Kui me teame, kes on inimene, mis on inimene. Ja me teame, et meie oleme inimesed. Sa tead, et sina oled inimene.
Kas sul oleks valik olla keegi teine?
Kas sa võiksid olla miski, keski muu… inimese nahas?
Kas siis ükskõik mis iseloomu tunnus mis sul on… kuulub vaid sinule? Pole omistatav kellelegi teisele?

Mis ajast lõpetas inimene inimeseks olemise ja hakkas olema indiviid? Kordumatu, harukordne… kõigist teistest erinev ja eraldiseisev omaette liik?
Miks loobus inimene kõigest, mis teda inimeseks teeb, et olla enda arvates indiviid?
Ja miks inimene aru ei saa… et sellest lihstalt ei tule midagi välja.
Ükskõik kui väga me ka ei püüaks erinevad olla… teised inimesed on meile ikkagi sarnased.
Nad ei ole samad… aga samas, mis on maailmas üldse identne… kuid nad on sarnased.
Nad tunnevad mõtlevad… elavad.
Ehk siis nagu ma sada korda juba rõhutanud olen….
meie kõige parematest püüdlustest olenemata…
kõige sügavamatest soovidest ja illusioonidest eraldiseisvalt…
puht isiklikest motiividest eemaldatult vaadates…
Inimene on inimne. Ta on ka indiviid. kuid ta ei saa kuidagi olla indiviid enne, kui ta on inimene!

“Mis inimene on, kui ülim hüve on söök ja uni tal? Vaid loom, mis muud?” - Shakespeare (Hamlet)

Mitte et ma täna juba palju kirjutanud poleks.

-Charis.