They say… I’ve changed.
meist tõttab mööda tunni kannul tund,
et rutem järgmisele aset anda:
neid tõukab igaviku aja sund.
Vastsündinule paistab koidu sära,
ta roomab küpsusesse, end on see käes,
õel vari tumestab ta palge sära:
mis andnud aeg, on võtta aja väes.
Aeg lõikab noorusele märgid laupa
ja ihu näole näotuid jooni veab,
ta ahne vikati ees järgukaupa
kõik hinged loodus loovutama peab.
Ent üht ei või aeg oma julma käeba niita,
mu luul jääb kestma, et su üllust kiita.
-Leidsin kapi põhjast. Autor mulle teadmata.
Miks oleme nõnda innukad aksepteerima, et kõik inimesed on erinevad?
Kui me kõik nii erinevad oleme, siis mis meid ühendab?
Mis teeb meid inimesteks, inimese inimeseks?
Kas inimene on inimene ainult geenide ja bioloogia ja anatoomia pärast?
Ja kui me kõik nii erinevad oleme, siis mis on meil ühist?
Ja kui meil midagi ühist pole… siis kas me ei lõpeta depresiivselt üksikutena siin maailmas.???
Inimene vajab, tahab teist inimest. Vajab ligidust, hoolt, armastust, kaaslast… mitmel erineval tasandil. Inimesel on hirmud ja soovid ja unistused.
Lishtsalt selle pärast, et me ei saa öelda, et miski kõigile omane on, ei tähenda see, et miski kõigile ühine ei oleks.
Mõni lihtsalt ehk langetab valiku… või on siin mängus midagi, mida me ei mõista.. sellegipoolest.
Vaatleme asja matemaatilisest seisukohast. Mitte, et ma matat armastaks aga… kui meil on 100 inimest ja neist… nii 95 ei taha üksi olla… ja 3 tahavad kuid ei suuda (sest inimene on lõppudelõpuks sotsiaalne olend) ja 2 kes mingil määral isegi suudavad end ühiskonnast eraldada (kolides elama üksikule saarele)….
Kas 95% on piisavalt suur % väitmaks, et inimene ei taha üksi olla?
Või tuleb tõesti detailidesse laskuda?
Lisaks kui iga… em… 1 inimene 50mnest koliks üksikule saarele… palju meil neid üksikuid saari nüüd olekski???
Ning jah nüüd siinkohal võite te mulle väita.. et miks ma oletan et 95 inimest sajast ei taha üksi olla…
Aga küsige endalt, kui paljusid inimesi te teate, kes tahavad üksi olla? Ja kui ma ütlen üksi, siis ma mõtlen igasugune suhe.. not just i love you and want to spend the rest of my freaking life with you kinda crap?
Lisaks ma rõhutan sõna tahavad…
Kui paljud inimesed üldse valikisid elu üksinduses, kui neil oleks valida selle vastand?
Kujutage end nüüd valgete polsterdatud seintega tuppa… terveks oma eluajaks… või siis kasvõi kuuks, kaheks… Ilma ühegi elava hingeta peale teie. Ilma igasuguse kaaslaseta.
Mida te tunneksite, kogeksite? Mis teist selle aja lõppedes enam järele jääks?
Teevad meie ühised omadused, tunded, soovid, hirmud.. meid sarnasteks meie erinevustest hoolimata? Sama moodi nagu vesi, mis on võetud ookeanist, ja vesi, mis on pärit järvest, on mõlemad siiski vesi… Keemiline koostis võib olla pisut erinev, kuid siiski on tegemist veega.
Kui kõik inimesed niii erinevad on…. siis kes on inimene?
Selliselt mõeldes… kes on inimene… võttes arvesse idee, et iga inimene on erinev… jõuame me kuhu?
Selle järgi.. kes on inimene? Mis on inimene?
Kui inimene ei teaks, et ta on inimene, kes ta siis oleks?
Kas inimene, kes on kasvanud koletiste hulgas ning ei tea inglite olemasolust, saab ka olema koletis?
Isegi kui ta ei tea, et ta on koletis? Kas tal on muud võimalust?
Ja kui ei oleks ingleid, kes teaks et ta on koletis… oleks ta üldse koletis?
Kas me saame õppida midagi, mis on meile tundmatu, võõras? Mille olemasolust meil aimugi ei ole?
Kas me saame omistada inimesele midagi, mis pole inimesele omane?
Ning kui üks inimene on millekski võimeline. Kui üks inimene on võimeline julmusteks… kas on võimalik , et me kõik oleme.. kuid oma inimsuse ideedest lähtuvalt langetame valiku mitte võimelised olla…
Ja siinkohal ei räägi ma inimese füüsilistest ja vaimsetest võimetest… Kuigi ma usun, et neil pole piire, mida me ise ei loo. Usun, ehk aksepteerin võimalust, et ma võin eksida.
Ja kui meil on ettekujutus, inimesest. Kui me teame, kes on inimene, mis on inimene. Ja me teame, et meie oleme inimesed. Sa tead, et sina oled inimene.
Kas sul oleks valik olla keegi teine?
Kas sa võiksid olla miski, keski muu… inimese nahas?
Kas siis ükskõik mis iseloomu tunnus mis sul on… kuulub vaid sinule? Pole omistatav kellelegi teisele?
Mis ajast lõpetas inimene inimeseks olemise ja hakkas olema indiviid? Kordumatu, harukordne… kõigist teistest erinev ja eraldiseisev omaette liik?
Miks loobus inimene kõigest, mis teda inimeseks teeb, et olla enda arvates indiviid?
Ja miks inimene aru ei saa… et sellest lihstalt ei tule midagi välja.
Ükskõik kui väga me ka ei püüaks erinevad olla… teised inimesed on meile ikkagi sarnased.
Nad ei ole samad… aga samas, mis on maailmas üldse identne… kuid nad on sarnased.
Nad tunnevad mõtlevad… elavad.
Ehk siis nagu ma sada korda juba rõhutanud olen….
meie kõige parematest püüdlustest olenemata…
kõige sügavamatest soovidest ja illusioonidest eraldiseisvalt…
puht isiklikest motiividest eemaldatult vaadates…
Inimene on inimne. Ta on ka indiviid. kuid ta ei saa kuidagi olla indiviid enne, kui ta on inimene!
“Mis inimene on, kui ülim hüve on söök ja uni tal? Vaid loom, mis muud?” - Shakespeare (Hamlet)
Mitte et ma täna juba palju kirjutanud poleks.
-Charis.
