Just another day…

Oi. Pole siia ammu kirjutanud. Pmliselt ei mäleta ma ma teise blogi kasutajanime ega passwordi. Mu läpakas mäletab, ma ise… eih!!!
Üleüldse avastasin ma taas oma vanad postitused, mis on täitsa teistsugused sellest, mis ma praegu kirjutan. Mõni leiab, et ma elasin kunagi niiiii über põnevat elu - sellest ka erinevus. Mina ise leian, et ma olen häirivalt kasvanud ning sellega koos kaotanud igasuguse huumorimeele, mis mul kunagi olla võis. Võta näpust kellel nüüd õigus on.
Ülehomme on siis see suuuuuuuuuuuuuuuuuur päev. Minu kolm aastat kirjutamist ja kirjutamise nautimist leiab oma ametliku lõpu. Võibolla. Tegelikult… tulgu mis tuleb, mina jään ikkagi kirjutamist nautima. Nagu ma seda alti teinud olen.
Kui aus olla siis väike närv on ikka sees. On neid, kes arvavad, et ma olen hulluks minemas. Täna tulin välja ideega, et ma peaks homme hästi hästi palju ennast liigutama ja isegi sportima. Näiteks rulluisutama või rattaga sõitma. Väsitaks end ära, läheks varakult magama. Ärkaks normaasel ajal, sööks hommikuks putru. Viimane pidi hea olema eksami päeval. Panen oma koti liikslt tintekaid, pastakaid, salvakaid. Muretsen suuremates kogustes piparmündi täidisega šokolaadi, mingi hea gaasivaba joogi, mida liiga palju ei oleks, sest muidu võib asi halvasti lõppeda…. Panen juuksed korraliku patsi, et nad ette ei tuleks. Ja siis astun uksest välja, jõuan koolimajja, avastan, kas istun audikas või mul veab ja saan istuda klassis. Ah jah, peaks ÕSi saama.
Nägin üksöö unes, et kirjutasin LOOTUSE teemal. See oli hea teema. Sissejuhatus tuli päris põnev…
Olen praegu J juures. E on ka siin ja nad kaks õpivad matat. Ja mina hingan vabalt, sest minu jaoks on mata lõppenud. Jp. Kuigi….
Teisipäeval oli siis MRG 12mnendike titepäev. Esimesse tundi ma ei jõudnud, samas tli välja et see jäigi ära. Viimases Alliku tunnis mängisime ringmänge. Isegi allikul olid tutipatsid ja mingi imeik seljakott. Ja siis tuli mata. Mata, mata, mata. Meie viimane mata. Kus õpetaja osavalt kõigi titepäeva ära rikkus. Mitte et mõningad meist seda poleks ärateeninud…. Aga kohekindlasti mitte kõik ja mitte titepäeval ja mitte nii. Suht põrnitsesin teda oma tapva pilguga oma 45 minti. Ur! Järgmise tnni passisime niisama, siis viltisime kunstitunnis. Mina ja A tegime koos lille. Ehk siis tema oli materialiga varustaja, mina odavtööjõud. Aga lillekese sain endale. Kinkisin hiljem isegi edasi. Ja siis me sõime kartulit jhakklihakastet. Kõht sai jube kiiresti täis, aga niiiiii nämmu oli. Ah jah, koju saind autoga. Ei ole tihti kui Ale autot antakse, ta sellega kooli tuleb ja mind koju viitsib visata. Eriti titeriietes….
AGa kodus ma passida ei viitsinud. Päike paistis ja niiiii ilusat ilma polnud sajandeid olnud. Niii et õhtupolik kujunes põnevaks, veelgi põnevamas seltskonnas. Whuuuh. Vähemalt sain ma hakkama…
Aga K ja A tulid. ma teen pausi…………………

Nii kirjutasin ma kaks päeva enne kirjandit oma vanasse blogi.

Pärast K ja A tulekut istusime kõik koos põrandale ja arutasima oma läbiloetud raamatuid ning muud kirjandiga seotut. Täitsa kasulik oli kusjuures.
Pärast tegime pelmeene. Mmmm. Ja siis sõitsime A ja J-ga kuskile metsatukka, või oli see park??? Eniveis… läksime Eesti mängu mängima.
Kui ma nüüd päevi sassi ei ajanud.
Igastahes. Ma kaotasin. Aga taevas oli sinine, sinine, sinine. Kuni pimedaks läks. Ja siis oli metsas pime ja jube. täitsa õudukastaff kohe. Ootasime, et iga hetk kuskilt mõni kirvega mutant või kurionu välja hüppaks. Mõned kartsid, mõned mitte. Auto sõitis kuidagi imelikult… asi läks aina hirmutavamaks. Kuni SEE lõpuks seisma jäi. Ha, bensiin sai otsa. Vot!? Mina ja J jalutasime üritades samal ajal välja mõelda võimalikult andekat pealkirja meie õudukatele. Et siis Bloody Road? Road games of blood!?
Okei, nats liiga palju mõtlemist meile. Vähemalt sai kõik korda.
Järgmisel päeval sõitsin rattaga. Sõitsime palju ja kaugele. Sõime jäätist, võtsime päikest. Väike hiireke, keda me nägime, seadis korda oma pesakest… nunnu või mis? Noh jah, eesmärk täidetud ja ma olin õhtuks väsinud. Ehk siis järgneva päeva väljakutsest olenemata magasin ma täitsa hästi.
Ja siis kirjand. Nad panid kella otsa minu laua ette. Suur suur kell, mis vaikselt tiksus mööda sekundeid ja minuteid ja tunde, mis mul olid kirjandi lõpetamiseks.
Tegelikult polnudki asi nii hull. Suur hulk šokolaadi, vett ja muud… Kirjand läks nobedalt. vaid korra pidin väljas käima. Ja ma lõpetasin peaaegu tund varem, kui ettenähtud. Ah jah teema… Pikk tee iseendani.
Lõbus? Not?
Mõnus. Gümaansimu alustades ma mõtlesin alati, et seda on liiga palju. Kuidas ma küll hakkama saan? See on nii keeruline. Aga tegelikult polnud see üldse nii hull.
Ja kuis ee kõik läbi sai… läksime J juurde, grillisime. Pidasime maha oma suve alguse peo… Aprillis! Ise oleme ka uhked. Ja sealt CTsse. Palju palju… tuttavaid oli. Jälle tuttavad!?! Noh mina siiski tantsisin.
Dance! Nothing else for me to do… but dance!
Hommikul oli jube palav. Täitsa suve ilmad kohe. Kusjuures.
Kodusõidul kogesime väikest kokkupuudet politseiga. See oli põõõõõõõõnev! Vähemalt mina ja H arvasime nii. Või siis ehk ainult mina?
Päeva veetsin trampuliinil päikest võttes. Ronisin jälle liiga kõrgele ja liiga kaugele maapinnast. Aga iluuuus oli. Oli tore päev.
It’s a wonderful, wonderful life!
Esmaspäeval Ühiskond ja öölaulupidu ja K uus auto, teisipäeval Ühiskond. Pärast seda käisin K-ga kaupsis. (Viimase telefon praktiliselt plahvatas ta käes. Well well. Minu kaastunded!) Päevitasin emajõe ääres, pidasin pikniku emajõe ääres.
Eile võtsin päikest, tegin natuke kooki, jalutasin koju, vaatasin Lepitust, sõin jäätist, käisin kinos, sõin kooki, magasin.
Täna võtsin veel rohkem päikest, lugesin Härrit… mis ma vahepeal kartsin, et on nüüdseks mulle igavaks muutunud aga võta näpust…. sõin jäätist, sõin maasikaid, vaatan telekat, kirjutan blogi…
Täna on Volbriöö. Ja väljas läks just äsja külmaks.
Laupäeval on inka eksam. Ja ma olen õppimist edasi lükanud. No vast homme jõuab!?

Charis!
Parem ninasõõre on füsioloogiliselt suurem kui vasak!