Kuna täna on reede õhtu, ning mul lihstalt pole mitte midagi paremat teha… mis on ilmselge vale, sest ma võiksin praegu olla M juures, kes on väga lähedalt seotud A-ga. Viimane on aga väga lähedalt seotud minu ja paljude teiste toredate inimestega… keda ma lihtsalt jumaldan. Nagu näha, ma ei ole. Nii et ma ajatäiteks mõtlesin, et kirjutan sips niuh midagi kokku. Mitte et sellisest kirjutamisest midagi tulemuslikku loota võiks. Mitte et ma üldse mäletaks, mida ma viimased 10 päeva olen teinud rohkem kui et iga õhtu olen ma magama läinud ning iga hommik üles tõusnud. Vahel ehk seda esimest alles varahommikul ning teist keskpäeval, kuid see ei muuda midagi. Jep nothing.

Miks Grey anatoomia nii kaua laeb? Müsteeeeeerium.

Kooli ja muidu stressirohkel ajal oli just mõte lõbutsemisest nädalavahetusel see, mis argipäevi üle aitas elada. Nüüd, kus kooli enam ei ole… aint eksamid… on elu üldiselt üks suur lust ja pillerkaar. Mitte et ma muidu suur pidutseja oleks. Kõigile ju teada, et ei ole. Aga nädalavahetused on ideaalne aeg tantsimiseks, sõpradega lauamängude mängimiseks ning vaikselt raamatute lugemiseks. Just time out.

Suudaks ma vaid oma riiulitest leida kasvõi ühe raamatu mida ma a) juba mitu korda lugenud poleks või b) sipakenegi lugeda tahaks siis veedaks ma sellega aega. Selle ja meeletu koguse teega. Ehk siis jah, viimane aeg külastada raamatukogu… sest ma lugesin just Noorkuu teist korda läbi. Ning see tõesti ei ole kirjanduslikult väärtuslik teos.

Samas on ilmselge loetavate raamatute puudus andnud mõnusa tõuke minu ajaloo eksamiks õpingutele. Õpikut lugedes ning olulisemast märkmeid tehes on kõik tuttav ja mulle teada. Eksamiraamatut sirvides tekib aga maailma lollim tunne. Nagu poleks viimased kolm aastat üldse ajalugu õppinud.

Kusjuures. Esmaspäevane ühiskonna eksam läks tõesti metsa. Ehk siis teil ei maksa tulevikus mu skoori küsidagi, sest ma ei ütle! Nii teismeline olengi. Inka eksam ka ei õnnestunud. Väljaarvatud suuline, mille skoor oli just perfect. Kirjand, mida ma kõige rohkem põdesin ning milleks ma kõige vähem valmistusin, kui jätta välja mu pikaldane “ma ei oska kirjutada” kogemus, oli ainuke eksam, mille ruumist välja astudes ei vallanud mind tõsine soov leida lähim sein, mille vastu oma pead taguda.

Aga noh pea on hetkel terve. Seda vaid tänu mõttele: “kui mul ajusid pole, ehk oleks välimuse säilitamine kasulik?” Nii et mu tuleviku väljavaated on hakata nunnaks (neil pole õnneks ka välimust vaja, kui jumal just ilusaid näolappe oma kummardajateks ei eelista), missiks või modelliks. Igaühel neist omad… plussid ja miinused ja nõudmised… igati tore.

Head nunna minust vist ei saaks. Vaevalt et neile kontsaga kingad lubatud on. Ning kas nad Härri Potterit võivad lugeda, sex ja linna vaadata? Suht piiblitõotused need ju, või mis? Kuidas on lood ilmaliku muusika kuulamise ning karjääriprospektidega? Ilmselgelt mitte tõenäoline ega soovitatav elukutse mulle.

Missindusega on lood nii, et tõmbame maha. Ei oska niiiiiii võlts olla. Natuke võlts oskan aga nii võlts. Väga nõudlik amet. Kõik see naeratamine ja lehvitamine ja “ma olen nii tore” ja “maailmarahu”… not me!

Leidsin külmikust just mustika kohupiima. Oh, täitsa hea teine.

Modellindus… tryed that, didn’t work!

Nii et mis mulle jääb?

36 päeva pärast on lõpetamine. Ehk siis 21. juuni Vanemuise Kontserdimaja kell 12.oo… ma arvan. Ärge roose tooge!

Ning jah, ma kavatsen lõpetada. Nii metsa eksamid ikka ei läinud… ega ju? Sest mul on kleit isegi olemas. Mis tuletab mulle meelde, et mul on kingi vaja. Kõrgeid, peenikese kontsaga, pronksjaid… haruldasi. Nõudlik mina. Minu muret jagab ka J. Kellel pole isegi kleiti, sest kõik ilusad kleidid on troppi wanna-be nahavärvi.

Nii et jah, elu ongi nii keeruline ja pealiskaudne. Go figure, go judge!

Charis.

Love Kills.