Just another day…

Liisu istub lauapeal ja närib A kingitud lillede lehti. Ma ei tea mis lilled need on aga ilusad on nad igaljuhul. Okei ma ajasin ta nüüd minema… A kingitud lilled ikkagi. Aga Liisu kappas kohe liiljaid närima.

Igastahes, ma tean jah, et ma olen pisut kadunud olnud.. viimasel ajal. Go figure. Võtame siis midagi lühidalt kokku ja olulisematel hetkedel peatume ehk isegi pikemalt. Vastuväiteid? Pole..? Väga hea!

Vahepeal siis… eksamitulemused avaldati. Meeletult meeldiv kogemus mu elus kusjuures. Never again.

Ilmad läksid koledaks peale viimast elvas käiku. Võrku mängiti. Ja ma olin elusaks lõunasöögiks sääskedele. Terve oma keha katmine käterätikutega on üpris keeruline ülesanne. Vähemalt sai nende eest pääsu järve vees… ja hüpata kõrgelt kõrgelt sain kah… Tüüpiline mina, või mis. Ah jah, jala tegin ka katki. Veelgi tüüpilisem.

Paar korda käisime ja istusime M juures. Poksikott ripus laest ja teleris käis Dexter… not the boy genius but just a genius serialkiller….

S kutsus meid ka lõpetamise puhul endale külla. Sellist seltskonda pole ammu koos olnud. Ning T sai isegi pinksis mult pähe. Mis on üllatav… või noh oleks kui ma oleks vähekenegi normaalselt mänginud. Ilmselgelt on mul vääääääääga kiire pall millele ma ise ka pihta ei saaks.

Halbade ilmade tõttu… kuigi nad väidavad et pole sellista ajsa nagu halb ilm, on vaid vale riietus… otsustasin ma teha midagi mõnusat ja tubast. Kuna väljas oli külm ja märg ning muidu toas passida on igav… Hakkasin ma mängima tribal warsi. Tegevusel endal on vast tegelt vähem pistmist mängimsiega kui arvata võib. Põhiline tegevus oli ikkagi suhtlemine… such fun people are. Asi kujunes juba üpriski sõltuvuseks ning ma otsustasin lõpetada. Imelik, kui hästi see mul välja tuli. Paugust.

Liisu närib jälle mu liiljaid.

Kätte jõudis lõpetamine. Enne seda sai muidugi J ja T lõpetamisele lilli viia. Isegi mamps lõpetas see asta oma bakalaurusega…

Pühapäeval oli siis varajane ärkamine, kleit juuksur, lilled jne. Aktus ise oli armsalt lühike. Üks asi millega MRG võib keksida nii HTG, MHG kui ka KMG ees… Ha, in your faces you losers! Pmliselt ei midagi erilist. Sellegipoolest tänud kõigile mu kallitele sõpradele ja sugulastele, kes mulle õnne soovima tulid ning seeläbi mu lillede koormat täiendasid ning varustasid Liisut söömisvaraga pikemaks ajaks. Tegelt ka, ma mõtlen seda tõsiselt. Suured tänud, et hoolite…. ja olemas olete.

Jaanipäev oli üpris rahulik. Igast nalja sai. Olime kuskil elva lähedal, koht nimega lilli smthn smthn. Grillisime, õlut jõime, lõket vahtisime… paar poissi käisid isegi jaaniussi otsimas. Leidsid ka kusjuures. Sellest sai kingitus mulle, kuni see mult tagasi nõuti. Kuri muri. Igastahes oli lõbus ja tore ja hea. Hommikul tõestasid poisid aga taaskordselt oma igasugust oskamatust. Nimelt kukutati telk, milles ma magasin tuimalt kokku, kui ma veel plaanisin mõnusalt magada. Ning siis hakati seda kokku panema. Selle peale kuulutasin ma, et nad kõik tuleks üles puua ja ronisin tusaselt telgist välja. Sellega lõpetasid poisid telgi kokku panemise. Edasi pidin mina neid suskima ja torkima et nad midagi teeks… Pärast pikemat poiste kallal norimist sai viimaks kõik kokku ning mina ja kaks Ad suundusime linna.

Eilse päeva veetsin põõnates, küll kodus, küll rahingel. Vesi oli külm ning ma kastsin end ka vaid korra.

Näete kui lühidalt olen ma võimeline kokku võtma pea terve kuu oma elus. Makes one think I don’t have a life. But I do…

Charis.
Me oleme perekond… ju.

On raske mõista neid, kes sinust väga erinevad on.
Nende käitumist, mõtteid ja tundeid-
Sest nad ei ole sina.

Põhimõtteliselt.
We have all made a promise of somekind.
Not just to others but to ouselves.
This… is mine.

Me istusime ja mina nutisn. Nutsin tugevamalt kui ma seda eales teinud olin.Iga viimanegi rakk mu kehas vappus ja ümbritsevat vaikust lõhkusid meeleheite helid.

“Ära haletse ennast!” Kostust õhust mu kõrvu.

Kui ma poleks tundnud ära häält, mis neid sõnu lausus, oleksin ma enda ümber vaadanud, üritades leida nende lähet. See tuli mulle üllatusena, et tema on võimeline midagi sellist ütlema. Et tema suudab näha tõtt, kohas. kus mina ise eelistasin näha valet, ning omab julgust seda ka mulle näidata.

“See ei ole haletsus,” turtsusin ma, ise vaevalt võimeline õhku oma kopsudesse tõmbama. “Ma olen vihane, vihane enda peale!”

Ma lihtsalt pidin vastama, alati pean ma vastama, kuigi need sõnad kõlasid võõralt. Mu enda hääl kõlas võõralt, kosmiliselt, kaugelt, võltsilt. Tema öeldu haavas mind ja mu eneseväärikust. Ma tajusin selles tõtt, kuid see, mis ma ise endale ütlesin oli palju parem. Viha oli palju parem ja puhtam ja õigustatum. Ma ei lubaks endal iial end haletseda, kuid ma ei keelaks end vihata. Vihata selle pärast, mis oli juhtunud, mida ma olin teinud.

Ja ma kartsin, ma kartsin homset, kartsin ärgata ja olla ärkvel. Kartsin inimesi ja elu. Asju, mida ma ei saanud vältida.

Oli veider istuda seal ja nutta, halada oma enda õnnetuse üle, teades tõtt, kuid ajades kõik viha kaela. Ma keeldusin tõtt vastu võtmast. Mis tähtsust tõel praeguses hetkes on. Vale on sama, tunne on sama ja väljund on sama. Ja nüüd olin ma vihane ka tema peale, pidades tema tõtt valeks, kuna see ei sobinud mulle. Teisisõnu vale oli minu jaoks tõde.

Ma lonkisin tempokalt läbi aia ukseni ja astusin lifti. Kõigest paar tundi tagasi olin ma selles samas liftis alla sõitnud naerdes, sirge seljaga oma kõrgetes kontsades ja mustas kleidis. Ilma ühegi mureta maailmas. Ja nüüd, nüüd tundus, et homset enam ei tule, et kõigel pole enam tähtsust. Ma ei tahtnud, et homne tuleks. Ma astusin liftis välja ja avasin ukse pimedusse, sulgesin aga äsja juhtunule. Kerge mõttega, et uste, akende ja seinte taga ei näe minu enesehaletsust enam keegi. Ma olen vaba ja võin anduda pisaratele.

Tuld põlema panemata leidsin ma oma toa, viskasin koti maha ja kingad jalast. Ma oleks nii tahtnud istuda lihtsalt niisama oma voodi äärele, panna pea oma kätele ja nutta aga mul oli teine plaan. Plaan, mis oli koostatud juba ammu enne, kui ma ukse avasin ja sulgesin.

Niisiis läksin ma vannituppa. Tüdinedes pimedusest ja janunedes valguse järele panin ma põlema peegli kohal oleva lambi. See oli piisav. Kummardusin vanni kohale ja lasin vee voolama. Sooja langeva vee malbed helid täitsid mu kõrvu. Meenutasid mulle mu endi pisaraid, mis ikka veel mu silmi ja põski niisutasid. Kiiresti maandus mu kleit pesukorvile ja langesid mu juuksed õlgadele ning peagi olin ma kadunud vannivee sügavustesse.

Charis.

To the ties that bind…

Uskuge või mitte aga mu vasaku jala suurel varbal on viis sääsehammustust. Kõik sügelevad kohutavalt. Ning kui asi vaid sellega piirduks aga oh ei… Igastahes on sääskedega see aasta asjad halvasti. Meie inimeste jaoks siis, mitte nende jaoks. Aga samas mida rohkem neid on seda rohkem neid surma saab. Mwuuuaaaahaaa! Tapsin eile üle 10mne sääse ikka… Ilmselgelt olen tagasihoidlik.

Üleüldiselt võib täiesti süümekateta väita, et suvi on oma alguse saanud. Nii vormis kui teos. Kui ma pidasin Kirjandi õhtut ja selle grillikat klubi külastust oma suve alguse peoks, siis ma ei tea kuidas seda laupäeva nimetada. Aga kõigest täpsemalt hiljem. Alustame ikka algusest, nagu mul kombeks on. Või mis?

Juuni on täie tambiga käes. Ning isegi päikeselised ilmad on olemas. Vesi kah…

Eelmine nädalavahetus möödus linnast väljas. Kuigi ma olen endiselt jäigal seisukohal, et ma praktiliselt maal elangi. Sest et lehmad on endiselt alles. Või siis lehm. Sööb maja taga võililli. No maal on ka täitsa huvitav. Nüüd tean, mida tuntud maainimene M igapäevaselt kogeb.  Kusjuures ilmad polnud üldse nii head nagu praegu. Ei üldsegi mitte. Isegi rahet tuli. Ja vihma… ning vihmausse. Viimased muidugi ei sadanud taevast alla kuigi mu õde 5 aastasena arvas, et just see ongi nende päritolu koht.

Aga jah väske piparmünt- sellest saab hea tee.

Väike paus kirjutamises. kell on 16.03 ning ma lähen Verevi äärde.

Ja jälle jõudis uus päev kätte enne kui ma koju jõudsin. Kell on 12.40 ning ma jätkan kirjutamist. Katse II.

Esmaspäeval pidas T oma sünnat. Istusime aias, sõime ja jututasime nagu alati. Kui liiga jahedaks läks istusime ümber tuppa. Mängisime eestit, nautisime kooki. T-l on alati parimad koogid. Päris pikk õhtu oli.

Pärast maal veedetud nädalavahetust sai alguse ajalooga veedetud nädal. Peaaegu iga päev olin koolis ja omandasin teadmisi. Kasulike teadmisi kusjuures. Siis õhtud veetsin sipake korrates ja kolmapäev neljapäev õppisin ka päeval. Lugesin läbi terveid ajaloo õpikuid ja muud tarka. Ning siis õhtul oli brainstorm koos A-ga. Vot ajalugu võib olla lõbus! Ajalugu tegelt ongi lõbus. Minu jaoks…

Kõik see kulmineerus reedese eksamiga. Ja eksam oli ka lõbus ning tore… Eks näis kas läks hästi. Pahat iiveldavat tunnet küll ei ole. Nagu peale ühiskonda. See läbi istusin jassu juures sipa ning vaatasin “House of wax”-i. Teate küll, see on see film, kus Paris sureb. Kui ma ei eksi siis mingi piiiiiik lendab läbi tea pea. Lisaks jääb üks naine ilma oma sõrmest, ühel liimitakse huuled kokku superliimiga, üks tööp saab oraga talla alla ning ühel lõigatakse hüppeliiges läbi. Vot, kõige “hirmsamad” kohad ette kantud.

Peale seda istusin sipa toomel ja tsättisin inimestega. Kas pole veider, et mujal maailmas käivad inimesed seesugustes parkides raamatuid lugemas. palli mängimas jne. Samas kui meie käime joomas. Kusjuues J teatas mulle, et Piro on ainust avalik koht eestis kus joomine on lubatud. Go figure. Ülikooli linn… kas ehk midagi muud ka?

Laupäeva õhtul istusime J aias. Jõime tekiilat ja tegime nalja. Viis tüdrukut ja üks poiss. Sealt suundusime Illukasse, kus oli üllatavalt vähe rahvast. Soovisime lugi, ei saanud. Otsustasime minna Ct-sse. Mõldud, tehtud. Valusad valusad jalad. Ai kui valusad jalad. Nii me siis tantsisime ilma oma kontsadeta. Südaöö saabudes sai J 19! Õnnesoovid talle ka mu blogis. Isegi kluppi toodi talle lilli. Ülihea pidu oli.

Pärast klubi kõndisime neljakesi koju. Kolm meist olid paljajalu. Kolm meist külastasid suudlevate purskaevu. Üks meist libastus pisut. J juurde jõudes oli väljas juba täitsa valge. Vot, see ongi suvi!

Hommikul saabus J juurde suuuuuur seltskond inimesi. Lillede ja õnnesoovidega. Kallis J sa oled armastatud. Nii et on paljut, mille üle väga väga õnnelik olla. Seda muidugi J oligi. Pool päeva käis ringi või noh istus, sest tema jalad on ka katki, veider naeratus näol.

Aga praeguseks on mu jalad sääskede poolt täitsa ära söödud ning kingade poolt katki hõõrutud. Uskuge või mitte aga ühel mu villil oli isegi vill. See on  nüüdseks katki. Sellegipoolest ei saa ma kanda muid jalanõusid kui oma eelmine aasta ostetud ning väga kulunud kollaseid plätusid. Mis on just perfect lõikega ning ei tee kuskilt haiget.

Pühapäeval, pärast J juurest tulemist sõistin A ja A-ga Rahingele. Vesi oli soe, päike leegitses. Igati tore ja mõnus väike olemine. Ainult oma raamatut ei saa ma kuidagi läbi loetud.

Eile, nagu taiplikumad teie seast juba aru said, käisin ma siis Verevi ääres. Võtsin päikest, hüppasin tornist… kõige kõrgemalt muidugi. Vesi oli soe, õhk oli palav. Jep, jep… Verevi ääres on tore. Õhtul võitlesime sääskedega üritades samal ajal Eestit mängida. Meie, tüdrukud, võitsime muidugi.

Ja täna… vist jälle Verevi äärde. Kuigi miski pole kunagi kindel.

Charis.
Elagem tubakata!