The invisble woman.
On raske mõista neid, kes sinust väga erinevad on.
Nende käitumist, mõtteid ja tundeid-
Sest nad ei ole sina.
Põhimõtteliselt.
We have all made a promise of somekind.
Not just to others but to ouselves.
This… is mine.
Me istusime ja mina nutisn. Nutsin tugevamalt kui ma seda eales teinud olin.Iga viimanegi rakk mu kehas vappus ja ümbritsevat vaikust lõhkusid meeleheite helid.
“Ära haletse ennast!” Kostust õhust mu kõrvu.
Kui ma poleks tundnud ära häält, mis neid sõnu lausus, oleksin ma enda ümber vaadanud, üritades leida nende lähet. See tuli mulle üllatusena, et tema on võimeline midagi sellist ütlema. Et tema suudab näha tõtt, kohas. kus mina ise eelistasin näha valet, ning omab julgust seda ka mulle näidata.
“See ei ole haletsus,” turtsusin ma, ise vaevalt võimeline õhku oma kopsudesse tõmbama. “Ma olen vihane, vihane enda peale!”
Ma lihtsalt pidin vastama, alati pean ma vastama, kuigi need sõnad kõlasid võõralt. Mu enda hääl kõlas võõralt, kosmiliselt, kaugelt, võltsilt. Tema öeldu haavas mind ja mu eneseväärikust. Ma tajusin selles tõtt, kuid see, mis ma ise endale ütlesin oli palju parem. Viha oli palju parem ja puhtam ja õigustatum. Ma ei lubaks endal iial end haletseda, kuid ma ei keelaks end vihata. Vihata selle pärast, mis oli juhtunud, mida ma olin teinud.
Ja ma kartsin, ma kartsin homset, kartsin ärgata ja olla ärkvel. Kartsin inimesi ja elu. Asju, mida ma ei saanud vältida.
Oli veider istuda seal ja nutta, halada oma enda õnnetuse üle, teades tõtt, kuid ajades kõik viha kaela. Ma keeldusin tõtt vastu võtmast. Mis tähtsust tõel praeguses hetkes on. Vale on sama, tunne on sama ja väljund on sama. Ja nüüd olin ma vihane ka tema peale, pidades tema tõtt valeks, kuna see ei sobinud mulle. Teisisõnu vale oli minu jaoks tõde.
Ma lonkisin tempokalt läbi aia ukseni ja astusin lifti. Kõigest paar tundi tagasi olin ma selles samas liftis alla sõitnud naerdes, sirge seljaga oma kõrgetes kontsades ja mustas kleidis. Ilma ühegi mureta maailmas. Ja nüüd, nüüd tundus, et homset enam ei tule, et kõigel pole enam tähtsust. Ma ei tahtnud, et homne tuleks. Ma astusin liftis välja ja avasin ukse pimedusse, sulgesin aga äsja juhtunule. Kerge mõttega, et uste, akende ja seinte taga ei näe minu enesehaletsust enam keegi. Ma olen vaba ja võin anduda pisaratele.
Tuld põlema panemata leidsin ma oma toa, viskasin koti maha ja kingad jalast. Ma oleks nii tahtnud istuda lihtsalt niisama oma voodi äärele, panna pea oma kätele ja nutta aga mul oli teine plaan. Plaan, mis oli koostatud juba ammu enne, kui ma ukse avasin ja sulgesin.
Niisiis läksin ma vannituppa. Tüdinedes pimedusest ja janunedes valguse järele panin ma põlema peegli kohal oleva lambi. See oli piisav. Kummardusin vanni kohale ja lasin vee voolama. Sooja langeva vee malbed helid täitsid mu kõrvu. Meenutasid mulle mu endi pisaraid, mis ikka veel mu silmi ja põski niisutasid. Kiiresti maandus mu kleit pesukorvile ja langesid mu juuksed õlgadele ning peagi olin ma kadunud vannivee sügavustesse.
Charis.
