Some things cost more than you think…
In came the light,
It swallowed me whole
Melted the tracks in the snow
To leave room for the new
To leave room for the new
In came the light
And we started to glow
It’s such a funny sensation to be
So happy that you wanna die
Minutes are longer when we are apart
Your presence’s more than I can handle
It’s come to the point where I wonder if I
Could ever be luckier..
Say that you love me, say that it’s true
I know that I want to believe you
But somehow silence speaks louder than words
Ma olen täiesti teadlik faktist, et ma peaksin tihedamini kirjutama. Aega mul põhimõtteliselt on… vajadust aga midagi öelda… suht vähe. Jama nii harva blogimise juures on see, et minu kalamälu ei ole alati 100% usaldusväärne ning võib igast põnevaid probleeme tekitada. Kõw, või mis?
Peale jaanipäeva tripi Illile sõitsime reedel juba L.i maale kuskil võrtsjärve ääres. Teate küll see järv Eesti kaardil mis näeb sipa välja nagu tagurpidi pööratud pisar või veepiisk. Me grillisime… taaskord… käisime saunas, mängisime kaate, korjasime ja sõime maasikaid. A, A ja L läksid isegi ujuma. Näkki siis. Wuh, minu arvamuse kohaselt oli vesi ilmselgelt liiga külm. Ja sääski oli ka palju. Viimased paljunevad kiiremini kui jänesed aga pole pooltki nii nunnud ja ühiskondlikult aksepteeritavad. Kaks meist lahkusid varakult, kaks meist läksid normaalsel ajal magama… ja magasid kaua… ning kolm meist leidsid kuskilt kapist midagi, mille avastamist nad kõik hommikul või ehk isegi paar tunnikest hiljem rängalt kahetsesid. Hommik iseenesest oli huvitav. Survekaga pesti autot. Kes oleks võinud arvata, et kui survekat sihtida kellegi seljale… siis see keegi saab haiget ja punase lataka? Mina kohe kindlasti mitte. Grillisime jälle. L tegi kurgi salatit. A ja L käisid jälle ujumas. Seekord ei vaevunud ma isegi kaasa minema. Ilmselgelt ei lähe vesi ööga soojemaks. Vaatasime simpsoneid… Ning mingi kell saime koju ka.
Vot edasi… on kuidagi tühi auk, et millega ma oma aega veetnud olen. Aga üritame midagi sellegi poolest…
Juuni lõpp ja juuli algus oli üpiski Ülikooli keskne. sooritasin akadeemilse testi… wuuh. See oli täielik ajude killer, mida ma loodan ma kunagi läbima ei pea. Üks kergemaid ülesandeid kõlas umbes nii “rägitakse et Pytagoras olevat vastanud küsimusele mitu õpilast tal on järgmiselt: pool mu õpilastest õpib matemaatikat, neljandik filosoofiat ja seitsmendik loogikat. ülejäänud kolm õpilast moodustavad tüdrukut. mitu õpilast oli pytagorasel kui iga õpilane õppis vaid ühte ainet.” Kusjuures see oli tõesti üks kergemaid… isegi ma sain selle vastuse. Millegi pärast jäi aga just see ül mulle meelde…. umbes nii ta käis.
Ükspäev käisime Saadjärve ääres. Vesi lõhnas seal imelikult. Enne seda muidugi trippisime emajõe paadisillal, mis meie kurvasdtuseks suhtkoht hõivatud oli. Sealt külastasime üht karjääri, kus ma lapsena ka vanematega ujumas käisin. Seal tuli päris palju kõndida ja ronida… seda eriti siis mäest üles. Me kõik olime üprisiki läbi selle jalutuskäigu peale. Oleks siis et me oleks seal kasvõi hetke peesitanud või ujunud aga ei. Ning sealt me suundusimegi Saadjärve äärde. Kus me ülejäänud päeva mõnusalt neljakesi peesitasime.
See kõik juhtus pärast L maal Võrtsul käimist.
Ühel reedel helistas mulle A kella 22 ajal. Tahtis linna minna, istuma Emajõe paadisillale… sest õhtu on ju nii ilus. Endalegi üllatuseks olin ma selle plaaniga täitsa in. Ja nii me siis suundusimegi siis linna, muidugi pärast seda, kui A oli suutnud oma võtmed viiiiiiiiimaks üles leida.:D Istusime siis sillal ning ei möödunud palju aega kui kõrvalolev kalamees pidas vajalikuks meie vestlust oma vestlusega segada. Pmliselt….”kas tulite sääski toitma? noh keegi ju peab… Tahate ma annan teile ka õnge saate ka kala püüda.” Ei tea miks me küll EI ütlesime. Ohe. Aga sääski oli jah üpris palju ning me läksime niisama linna jalutama. Esimese tiiruga tulid meile vastu E MEPilt… koos oma lennukolledžis õppiva ja mudellennukeid armastava sõbraga. Üllataval kombel kohtusime me nendega 5 minti hiljem jälle uuesti. Ja E nõudis äärmiselt tungivalt et nad meid autoni saaksid saata. Me muidugi unustasime mainida, et me pole just lõpetanud oma jalutuskäiku. Aga see selleks. Saatsidki siis meid autoni ja me sõitsime minema. Kaupsi parklasse, kust meie jalutuskäik suundus edasi Ülikooli Raamatukogu poole. Kohe kohe purskaevu juures kukkus meid sebima mingi tüüp ratta otsas. Kui ta paar sõpra tulid, libisesime me ettevaatlikult minema. Muidugi oil mul vaja ronida Purskaevu… mis oli tore. Selle äärel aga istudes ilmus see tropp tagasi ja kukkus käperdama. Mulle aitas juba selelst kui ta oma käe minu õlale pani. Uuuuh, mis õigusega. Ma flippisin suht korralikult. Tõsusin püsti, nõudsin, et mida ta õige endast arvab… Ei no tema selle peale, et tema mees ja peab naiste pärast hoolitsema jne… Te võite vaid ette kujutada kuidas siuke jutt mind keema ajab. Mismõttes võõras mees, pervertsete kalduvustega minu eest hoolitsema? Isegi kui ma sellega ise hakkama ei saaks on mul sada inimest etemad kui tema kes mu eest hoolitseksid. Ning nende puhul ei tähendaks see mu käperdamist… Nõnda pärast selle selgeks tegemist sellele onule otsustasime A-ga minekut teha. Aga ei tüübil oli julgust meile oma rattaga järgneda ning veel kord oma kavatsusi üritada ellu viia. Ning siis ma sain nii vihaseks et ma praktiliselt lükkasin ta rattalt maha ja virutasin talle päris korralikult. Tema selle peale “miks sa nii kuri oled” Tal vedas et ta eluga pääses…. grrrrr! Ma ei saa aru, mis sellistel inimestel viga on. Nagu K blog mulle juba varem tõestanud on, siis maailm on tõepoolest perverte täis. Perverte ja troppe… ning siis on need kõik teised. Igastahes läks mul korralikult aega, et maha rahuneda. Aga kaubahallli ees kiikumine ja jutustamine oli selleks ideaalne. Koju jõudsin suht hilja. Oma 1 läbi kindlasti….
Järgmisel päeval läksime A-ga A juurde. Istusime ja vaatasime telekat ja hängisime muidu. Mingi kell tuli S kes tõi endaga vessari, mis pandi siis rõdule, mis asus üpris kõrgel maapinnast. Seltskond kogunes rõdule ning ma ka, kuigi ma vessarit ei tee… kui siis vääääääääga vääääääääääääga harva. Istusin rõdu äärel ja vaatasin alla. Pärast kõike seda viskas Sven meid koju…. mis oli tore.
Pühapäeval polnud meil A.ga miskit teha. Nii et A otsustas vedada mu lennujaamale. Ning sundis mind autorooli taha, kus ma oma paar minutit kindlasti paanikat korraldasin. Ohe, pmliselt suutsin ma sirgel teel auto välja suretada kaks… kolm… neli korda. Ja käigu vahetamine on mu meelest ka võimatu ilma käigukangi poole vaatamata. Wuuh, igastahes… nüüd on see asi ka mu elus järele proovitud. Vähemalt.
Esmaspäeval ärkasin varakult et jõuda oma Riigiteaduste katsele. See toimus kohe kohe MRG vana hoone kõrval. Seal nägin Inxu Ja Taavit. Vahva neid üle nii pika aja näha. Inx üllatas meid mõlemaid. Tuli välja, et katsel oli nõutud ka sinu CVd. Mida meil kummagil ei olnud. Nii lükati meie vestlus homseks, mis mulle üldse ei sobinud. Katse ise läks minu meelest mul suht hästi, küsimused olid kerged… Mu meelest. Käisin võtsin vanast koolimajast lõpupildi ära. Ja siis sihvka koju, koostasin CV ja jooksin vestluse toimumise paika lootusega, et saan jaole. See ka juhtus. Nibin nabin olin seal oodanud kui üks inimene jättis kohale ilmumata ja ma sain tema aja. Oi nad küsisid mult keerulisi küsimusi. A la… mis sinu meelest on maailmas suurim probleem praegu? miks see nii on? kuidas sa seda parandaks? Oheeeee. Lõpus pidin Inglise keeles rääkima laulupeost. Vot selelst ruumist astusin ma küll välja mõeldes… et ma olen totally blond and failed… big time. Aga all is well that ends well ja ma sain eriala katsel 94 punti 100. Whi!
Samal päeval sõitsin A-ga maale Illile, mis on Elva lähedal. Seal veetsin ma oma järgmised kolm päeva. Värvisin aeda, aitasin mõõta ja looti panna, nühkisin terasharjaga katust… Ühesõnaga olin ülisuperhüpermega tubli ja üldse mitte minulik. Tubli olemine ei ole ju minulik, või mis?
Neljapäeval tagasi Tartus. Sealt õhtul teatrisse J-ga. Alatskivile Vihurimäed vaatama. Ei oskagi täpselt midagi öelda. Näitlejad olid head…. seda nüüd küll. Ja muidu oli ka tore, sest vihma ei sadanud, ainult alguses tibutas sipa. Aga seenevihm teeb pikemaks. That’s what they say.
Järgmisel päeval käisin empsiga mööda poode. Sain suures koguses uusi küünelakke aga muidu ei midagi suurt… Maasikaid ka. Maasikad on põhiteema. Olen neid söönud ja puhatsanud nii, et paha hakkab. Külmik on neid juba täis. Igastahes sealt edasi Anne kanali äärde, kus mõned mängisid võrku. Pmliselt hilinesin ma mängu algusele oma viis tundi. Minu tulekuga leidis mäng oma kiire lõpu ja mindi laiali. Mina, A ja J läksime kaupsi ning ostsime mulle juuksevärvi. J pool tegi J siis mulle blondid triibud. Näen suht suvine välja. Minu uus välimus on saanud mitmeid erinevaid reaktsioone. Oleks siis et tegemist oleks millegi väga uue ja erilisega… drastilisega. Aga ei! No sellegipoolest…
Laupäeval külastasin Valgejärve. Teel sinna peaaegu et eksisime ära. Aga pole lugu. Mina vette ei sattunudki, kuidagi kurb ilm oli. Mõni teine ujus aga seeeest näkki… tal oli kindlasti lõbus. Istusime siis seal nats. Sõitsime koju… käisime Brünot vaatamas. Wuh, see on mega loll film. Mulle ei meeldinud, ning see ei tohiks nüüd küll kellelegi üllatusena tulla.
Pühapäeval käisin empsiga maal, saadjärve ääres, turul… Emps läks edasi seenele/marjule, sest seeni sai ta vähe. Mina aga suundusin T, J, A ja S-iga T sugulaste maale kuskile kuningjärve kandis. Igati vahva oli. Korjasime sipa metsmaasikaid kuni T mingied taimi mürgitas. Siis läksime ujuma, vesi oli suht jahe… Ülejäänud ajast istusime aga paadis, S sõudis… vahel ka T. Kõigil oli mõnus vidrike tunne. Nii me siis hulpisime ja naljatasime ja tundsime end üleüldse hästi ning noorte ja ilusatena. Sealt edasi sain korraks koju. Asjatasin sipa ja juba tuldi mulle järgi ning sama seltskond läks T poole, majja mida ta housesittib. Sõime kooki ja pirukat. Jõime teed. Üritasime teha popkorni ilma mikrolainetete. Ahjus ei kukkunud just hästi välja aga pannil… täitsa vanade indiaanlaste tunne tuli kohe. Vaatsime kolm filmi isegi ära. Esimene lovestory “sleeping Dictionary”, teine õudukas “mägedel on silmad 2″ ja kolmas komöödia “pohmell”. Viimast olin ma juba näinud ning unine mina jäigi magama… Njäu! Kolme paiku ajati mind üles, kamandati auto peale ning ma sain koju… Kus ma jätkasin oma magamist.
Eile õhtul hellas T kellel oli suht koht igav ning kutsus enda poole Age of the Empiresit mängima… nii kolmekesi ühte mängu. Ma ei tunne neid termineid. Nii siis suundus igavlev mina koos Aga kõigepealt Anne kanali juurde kus S, A, H ja J meid juba ootasid. Tehti vessarit ja muidu nalja kuni seltskond enne kümmet lagnues. Me S-iga suundusimegi siis T juurde, kus me mängisime kella kaheni öösel… arvutimängu. Väga tore oli kusjuures. Ma polnud varem seda mängu just mänginud ning esimesel mängul jäin mõlematele poistele alla ega pääsenud isegi sõtta sest nad hävitasid vastased enne juba ära… aga teises mängus hävis S… millegi pärast. Kõkkuvõttes igati tore.
Täna öösel nägin unes zombisid. Palju palju zombisid, kes olid väga väga näljased. Nad tuli tappa aga meile ei olnud relva ja me lasime mõne neist õhku pannes alkoholi põlema jne…. suht hirmus unenägu tegelt.
To dream that you are attacked by zombies, indicates that you are feeling overwhelmed by forces beyond your control. You are under tremendous stress in your waking life.
Aga praegu sõin ära just suure hulga maasika toormoosi, sain hakkama oma Blogi postitusega… valmistun vaikselt koristamiseks ja mõtlen pakkimise peale…
… Sest reedel on plaanis sõita PÄRNUSSE!
Charis.
Shake, Shake, Shaaaaaake It!
