Ma nägin üks öö unes A-d enda kõrval magamas. Ma ulatasin käe, et teda puudutada, kuid see ei olnud tema, keda ma puudutasin. Hoopis midagi karvast ja pehmet – tegelikkuses oli minu kaisukaru seal, kus tema mu unes oli. Ja nii ma ärkasingi üles…

Ma siin vaikselt  istun, pigem pikutan, ja mõtlen kas K ja M loevad veel mu blogi. K kirjutistel hoian ma küll regulaarselt silma peal. Kurb kuulda tema varbast, annan edasi oma kaastunded. M on aga blogimises lootusetu. Samas temalt on pärit geniaalne mõttetera “mida vähem kirjutad oma elust, seda rohkem jääb sulle aega su elu elada”. Või noh nii umbes see käis. Tegelikult on asi nii, et blogid on… vajalikud. Sest vaadake nüüd on gümnaasium läbi. Viimane etapp suht ju tegelikult. Siit edasi lähevad kõik oma teed. Ning blog- see on hea viis oma sõpradel ja sugulastel, nende eludel… kõigel… silma peal hoida. Et inimesed väga kaugeks ei jääks. Ohe. Põhimõtteliselt olen ma üüratult ääretult kurb.

Casanova hakkas. Ma ei tea miks aga A meenutab mulle natuke Casanovat. Või siis Hetut. Või ehk… mõlemat. Või ehk meenutavad kõik mulle A-d. Või ehk olen ma lihtsalt… lolliks minemas. Go figure.

Inglismaaga on asi nii kaugel, et homme sõidan Tallinna keeletesti jaoks igast asju sisse viima. 22. august on keeletest. See tehtud tuleb paar asja tõlkida… ja skännida… ja saata. Siis lennupiletid… ning suht koht kõik. Paar pisiasja siin seal..

Nii et kui see veel segadusetuks jääb, siis ma olen suht koht minemas. Alati on võimalus, et ma mõtlen viimasel hetkel ümber või midagi… kukun keeletesti läbi… Seega miski ei ole kindel, mitte kunagi. Aga jah, mõte minekust teeb mu sipa õnnetuks. 10nda klassi alguses ei olnud asi üldse hirmus. Ka siis oli millegi uue algus… aga siis ei kadunud kõik vana ja tuttav ja kallis. Ning Milano. Siis ma ka ei kartnud… sest ma pidin ju peagi kohe tagasi tulema. Aga Inglismaa… kõik on nii ähvardav ja rööviv. Kuid vaevalt te soovite lugeda sellest pisikese universumi suurusest paanikast minus.

Esmaspäeval  sõitsime A-ga Kiidjärvele. Kõigepealt võtsime annelinnast seakõrvad peale (jah, lugesite õigesti) ning ostsime ülejõe burksi. Seepeale algas sõit. Enne kohalejõudmist jalutasime Valgesoo õpperajal… vist oli nii. Pohli oli palju, mustikaid vähem, sisalike veel vähem, kuid paar tükki siiski. Üks eksinud valge koerake jälitas rattaga tädit. Viimane oli väga segaduses ega teadnud mida oma jälitajaga ette võtta. Suur suur jama… ei tea kuidas see lahenes.

Sealt edasi sõitsimegi maale ära. Kus selgus, et tuleb minna kivitehasesse kive ostma, et A saaks teed teha. 40 punast kivi 160 või oli see 60 halli kivi ja 12 äärekivi vist alustuseks. Kivitehas ise asus kuskil Põlvast edasi. Isegi mina aitasin kive autole laadida. äärekivid kaalusid 40 kilo. Seda oli nii palju, et ma isegi ei üritanud neid tõsta. A, kes on noh, tugevam kui mina… sai selle ülesandega koos oma onuga üpris hästi hakkama. Sealt tagasi maale. A hakkas kaevama, siis ma rehaga sorkisin ka tema kaevatud augus, et see ühtlaselt 20/21 cm oleks. Üüüüh, keeruline ülesanne. Hih. Õhtuks olime mõlemad suuht läbi. Ja uni tuli hea. Kuniks ma öösel ärkasin. Seekord siis nägin esialgu unes vihmausse ja A-d kes oli otsustanud neid voodisse tirida. Uuh rõve. Mulle teps mitte ei meeldi vihmaussid. Iuuu! Teises unenäos kummitasid mind aga vampiirid. Seega.. jamasti oli nende unenägudega.

Teisipäeveval käis kaevamine uue jõuga. A onu suitsutas notsukõrvu. Vaesed surnud notsud… isegi kõrvad võetakse neil peast ära. Kive toodi ka juurde. Õhtu lõpuks olid äärekivid pandud, natuke ka tavalisi kive. A-d on väga põnev tööd tegemas jälgida. Mitmetel mitmetel põhjustel.

Kolmapäeval oli meid õige suur seltskond. A sai tee tehtud. Käisime korra Ahja jõel jalutamas. Ilm oli nõme nii et kanuutamine jäi ära. Lootsime, et ehk õnnestub asi paremini homme. Õhtul vaatasime Eesti-Brasiilia mängu. Mulle päris meeldis. Hea et kõik Brasiiliased ikka terveks jäid…  Aga tegelikult minu meelest, kui ma nüüd aus olen, olid Eesti jalgpallurid küll Brasiilia omadest kenamad. Mitte et ma neid väga vaadanud oleks. Või üldse selle pilguga… Ma lihtsalt väga… üldse ei mõista, mis neid naisi nende tõmmude juuksegeeli libedike poole tõmbab.

TV6 hakkas uuesti SG-1 näitama. Mitte et kedagi huvitaks.

Ja neljapäeval magasime poole päevani. Mängisime R-iga arvutimängu, vaatasime TV6elt mingit vin Diseli filmi ja sõitsime vihmas koju…

Täna pidin Tallinna minema. Aga see kukkus kahjuks ära… Eks kunagi hiljem.

Naljakas kui palju asjad võivad paari tunniga muutuda. Ma tean, mis M selle peale ütleb, ja ma tean, mis ma talle selle peale, mis ta ütles, püssis kostsin, kuid ega tegelikult need asjad nii lihtsad ikka ei ole. Põhimõtteliselt ma väga ei taha enam Inglismaale. E küll tuletas mulle just meelde, et see on ju mu driiiim number üks juba sajandeid, kuid…  Ma lihtsalt ei usu et praegu oleks selleks õige aeg. Kui ma läheks, kas ma üldse enam kunagi tagasi tuleks rohkemaks kui et jõulud ja uusaasta… Kui ma läheks, siis saaks mu elu olema seal. Ma ei taha, et mu elu kuskil mujal oleks, kui et siin. Jah, olen kuulnud, et Eesti asuvat mingi soone peal, kust kõik inimesed tahavad ära saada. Ning jah tean, et mujal on palgad suuremad ning inimesi rohkem ja nii edasi ja edasi. Aga tegelt olen ma õnnelik siin. Alati olen olnud. Muidugi ma tahan ka vahel ära. Tahan tuttavast puhkust… kuid selleks Egiptus, muud rõvedalt palavad kohad ja üleüldine reisimine ju leiutatud ongi. Mu elu peaks ikka Eestis ju olema. Ning mul on aega maa ja ilm… ma loodan…

Ma ei taha elada, nagu ma kunagi ei sureks… nagu kõigele sellele ei tuleks ealses lõppu ning kõigeks kõigeks on kunagi ikka aega. Aga ma ei saa ka terve oma elu veeta mõttega, et homme võib kõik läbi olla. Kas see oleks siis täisväärtuslik elu? Mõni intelligentsem inimene saab ehk aru, mida ma nende kahe mõttega öelda tahan. Kes ei saa… ma selgitan.

Ma ei taha mõelda, et ah küll mul on aega Inglismaale minna. Ma võin ju magistri Inglismaal teha. Ma olen ju nii noor, mul on aega maailma näha jne.

Samas aga kui ma elaksin mõeldes et iga hetk võib elu oma otsa leida… siis sellisel juhul… kui ma üldse nii elada suudaks… ei läheks ma üldse ülikooli. Ma ei tea, mis ma teeks, aga see ei oleks kohe kindlasti enda harimine ning üleüldine tulevikuks valmistumine. Mul on alati olnud tunne, et kuigi ma elan, valmistun ma pigem tulevikuks. Käin koolis, õpin eksamiteks et veel koolis käia… jne. Käin veel koolis, et head tööd saada. Käin tööl, ronin karjääriredelil et paremat palka saada ning seeläbi paremini oma pere eest hoolitseda… Läbi selle kõige… Kuna ma elama hakkan? Kuna saab kõik see ettevalmistus läbi ja ma lõpuks saan oma  kogutut kasutada? Aga ehk see  ongi õige elamine… Diiiiiiip.

I guess in the end it all comes down to what makes a person happy… What makes me happy….

Charis
All love is true in different ways.