I feel it in the air…
TV3 hakkas näitama a-rühma. See oli mu lapsepõlve lemmik sari. See, mäkaiver ja knigth rider. Tadataaatatataaaa tatatataaa. Umbes nii see tunnusmeelodia ju käib. “I love it when a plan comes together”
Eile läksin A-ga botaanika aeda jalutama. Kell oli tasapisi kuus saamas, päike paistis ja tuul sasis puude latvu. Viimasel ajal on üpris tugev tuul olnud. Me sisenesime Emajõe poolsest väravast. Tuli välja, et A pole kunagi kainelt botaanikaaias käinud. Küll aga ronis ta kord purjus peaga üle selle väravate ja jäi vahele. Ma kahjuks ei mäleta, kas asi lõppes politseiga või mitte. Kõigepealt vaatasime mingeid ronivaid lilli. Istusime toolil ja nautisime päikest. Või noh mina nautisin. A leidis botaanika aia olevat liiga huvitava paigal püsimiseks. Nii ta läkski oma rida ajama. Mina aga suundusin roose imetlema ja nuusutama. Kuigi viimased on nii… tüüpilised everyday lilled… lõhnavad nad küll üpriski imeliselt ning mu üleüldine vastumeelsus nende suhtes vähenes tunduvalt. Igastahes üksi edasi jalutades hakkasin ma mõtlema…
Lilled mu ümber olid enamuses närtsimas ning oma ilu kaotamas. Pihlakad olid oranžid, isegi õrna punaka kumaga. Kõik suvine ilu paistis olevat hääbumas. Botaanikaaed oli igati kaunis ning ilm ideaalne, kuid sellegipoolest ei saanud ma endalt raputada teatud kurbi mõtteid. Varem ei häirinud mind sügise saabumine üldse. Esimene september paistis olevat midegi minu jaoks ebatähtsat. Päev nagu iga teine. Nüüd aga… Varem ma vaatlesin sügise saabumist kui fakti mida ma siin läbi elama ei pea. See oli midagi sellist mis juhtub, kuid ei mõjuta enam otseselt mind. Sest mind ei ole eestis. Ning jah ma tean et Inglismaal vahetuvad ka aastaajad. Aga lihtsalt, seal oleks teisiti olnud. Seal poleks ju suve minu jaoks olnud. Aga nüüd on… Nüüd ma pean jälgima taaskordset sügise saabumist.
Aastaaegade vaheldumine on peaaegu sama kurb kui vananemine. Eks see ole ka mingil määral vananemine. Kevadel loodus sünnib… talveks sureb… Kuid erinevalt loodusest, kui inimene kord vana on siis selleks ta ka jääb. Loodus käib ringiratast. Iga aasta me jälgime, kuidas puudel pungad kasvama hakkavad, esimesed kevadlilled ja murututid tärkavad. Kuid enne kui me selleks valmis oleme hakkavad need samad õied vaikselt oma ilu kaotama ning närbuma. Puude alles ju nii noored lehed on tõmbumas kollakaks ja oranžikaks. Kõik on muutumas. Looduses ongi kõik pidevas muutuses.
Kui me mõtleme aga oma elule. Kui mina mõtlen oma elule… siis see on tegelikult samamoodi sujuv kui loodus. Äkilisust ja ootamatust on vähe. Kõik liigub teatud seaduspärasuste ja harjumuste järgi. Muutused looduses ja ajas tunduvad äkilisemad… kuid seda vast seetõttu, et ühte ellu mahub enamasti, kui veab, mitmeid aastaid ja aastaaegade vaheldumisi.
Üleüldiselt on ju igas aastaajas oma võlu. Isiklikult on mu lemmikuks kevad. Siis on mu sünnipäev. Siis hakkvad õitsema nartsissid, tulbid, kellukesed… seda kahjuks mitte mu sünna ajaks. Nii et oma lemmiklilli saan ma vaid teistele kinkida. Aga ka nii on hea. Lumi sulab ja päike soojendab maad ning õhku. Tasapisi võib hakata välja ronima oma saabastest ja karvakasukatest ning vahetada need kingade ja lühikeste käiste vastu. Mis siis et kevadine ilm salakaval on…
Suvi on üleüldiselt kõigi lemmik. Päike paistab, vesi on soe, puud rohelised, linnud laulavad, kõik on pruunid…
Sügis on üleüldiselt mingit aega ilus oma värvidega ja meeldiv kui õunad ja muu valmib. Põhimõtteliselt käib ta aga mulle pinda oma venimisega. Tihti on detsembrini nii, et maa on kole- pruun ja porine. Sajab vihma mitte lund. Kõigi teiste aastaaegadega on mul mitmeid kauneid mälestusi. Sügis on kesine… Mitte et kooli algusel ja muul sellel jamal oma võlu ei oleks.
Talv on imeline siis kui ta on keskmiselt soe, mõnusalt lumine, üldse mitte lörtsine ning muutub ilma pikema venimiseta kevadeks. Eelmisest talvest on mul tegelt palju häid mälestusi… Kelgutamine ja suured lumehanged ning märjad jalad… jah isegi märjad jalad. Veeremine mäest alla põlvini lume sees. Kõigele sellele mõeldes tekib minus igati soe tunne. Kuigi talv pole midagi nii soe.
Mida vanemaks me saame seda kiiremini aeg möödub. Selle mõtte pani mulle aastaid tagasi pähe mu ema. Esialgu ei leidnud ma selles mõttes erilist sügavust, kuid juba eelmisel aastal avastasin ma end eksamiperioodil mõtlemas, et äsja ju 12mnes klass algas. Kuidas ma küll juba siin olen. Ning siis ma vaatasingi tagasi eelnevatele rutiinsetele aastatele ning märkasin, et emal on õigus. 8ndas klassis venis kooliaasta kohutavalt. Iga päev oli kui sajand… Nüüd aga saab päev enne läbi kui ma ärgata jõuan ning aasta enne kui ma end kätte jõuan võtta. Ehk on asi vaid minus. Kuid ma ei usu.
Vaevalt et ma ainuke olen, kellele ema on kurtnud midagi a la ” alles see oli, kui sa esimest korda Emme ütlesid… alles see oli kui sa ….jne”. Sellistel hetkedel vaevalt et keegi meist oma kalli vanemaga kaasa ohkab ning oma esimesi sõnu meenutada üritab. Kuid mõningate aastate pärast… kes varem, kes hiljem… avastab enamik meist vast mõtlemas samu mõteid oma võsukeste kohta. Ning siis oleme meie need kes ohates tagasi vaatavad ning küsivad “kuhu küll see aeg läinud on… kui kiiresti see aeg ikka möödub”.
“graatsiliselt vananeda”- oleme vast kõik seda mõisted kuulnud. Praktikas näeb seda aga üpris harva. Kes juhtub kunagi Opraht vaatama märkab ehk et USAs pole 60ne aastane naine, kes ei näe välja 60ne aastane, just eriline haruldus. Minu jaoks on see veider. Eestis on vana inimene ikka vast vana inimene. Mitte et ma väga karm kellegi vastu olla tahaks. Vananemine on paratamatus. Kuid minu meelest ei ole graatsilise vananemise juures mõeldud mitte välimust vaid pigem inimese sisemist ilu. Kurb oleks veeta oma kuldse ea olles kibestunud ning oma naabreid piiludes koos oma mitme kassi ning ühe koeraga, kes pakub sulle seda nii vajalikku aegajalist füüsilist liigutamist. Tegelikkuses ei kujuta ma vist üldse reaalselt ette milline vanadus on… olla võiks.
Vananemise… nagu kõige muuga siin ilmas on nii: ” the glass is either half empty or half full”. Vahepealset ei ole.
Enne botaanikaaeda käisime kinos… Pärast aga läksin J juurde. Kus A üritas meeleheitlikult mingit tüüpi orksist leida. Tema kohta on teada nii palju: hip-hop stiilis riided, sirged keskmise pikkusega juuksed, tukas blond triip, einestas korra Suudlevates, tatoveering vasakul käel, oldschool rattaga sõidab, sõbral on mersu… Kui keegi tundis vastava inimese antud kirjelduse järgi ära, andke teada. A on meeleheitel.
K saabudes läksime alla. Tehti vesikat. A oli just uue vessari saanud 150 eeku eest. Pisike ja roheline. Ise oli ta suht õnnelik. Mina hoidsin end aga ohutus kauguses. Lõpuks muutusin aga väga uniseks.
Põhimõtteliselt hakkab üks meist tegelema tantsuga kas eestis või inglismaal, üks läheb lapsehoidjaks, ühest saab arvutitehnik, ühes saab finantsjuht/raamatupidaja/kontoriinimene, ühest mööblirestauraator, ühest matemaatiline statistik ja siis jään veel mina… Igast põnevaid asju juhtub inimestega ikka pärast gümnaasiumi lõppu.
Reedel käisid A ja J minu poole. Enne Põlvasse sõitu. Viimane pidi esimesele ja veel mõnedele kainekaks olema. Nii palju kui mina kuulsin… oli pidu misssssugunue.
Laupäeva õhtul olin raekoja platsis. Nagu ülejäänud linngi. Vaatamas rentslimiljonäri. J ja A olid mõlemad seda aga näinud. Iseenesest oli küll jah hea film. Aga mul oli külm, isegi siis kui tekikott ümber oli. Ning tee sai kah otsa… ja kuigi me olime pool tundi varem kohal istusime me niiii taga. Esikohad olid mu vanadel klassikaaslastel. Intrigeeriv…
Pühapäeval käisin J külas. Oli ka viimane aeg. Ammu polnud korralikult rääkinud. Tuleb välja, et J kogub nüüd surnud putukaid. Muidugi ei olnud ta ise sellest teadlik… enne kui mina tema tähelepanu sellele juhtisin. Sõime musti marju, mis ei olnud muideks mustikad:D Aga väljas oli väga tuuline…
See NV on kaks sünnipäeva. Tahaks kokku saada selle riigiteadusi õppiva tüübiga kellest J mulle rääkis, registreeruda kursustele…
Sügis on tõesti nurgataga.
Charis
Big city life - I try to get by.
