Just another day…

Wham – Wake me up before you go go

Minu viimatises unenäos olin ma lageda tähistaeva all kuskil metsases eraldatud kohas. Ka selles unes oli A minuga. Me lihtsalt vaatasime taevasse ja vaatasime endi ümber… kui üks hetk… täiesti ootamatult ilmus puude vahelt välja karu… Ning see karu ründas mind. Esimesel korral ta taganes hetkeks. Aga siis ta tuli tagasi. Kuskilt õhust ilmus A kätte püss. Ta pani selle meie vahele öeldes et püss on seal ja ma seda kasutaks. Kuid karu juba ründas ning tiris mind eemale. Ning ma ei osanud püssi kasutada ka. See püss jäi A kõrvale. Samal ajal tiris see karu mind kaugemale ja kaugemale. Ning sel ajal kui ma temaga võidelda üritasin… sest ma üritasin tõesti suure karuga võidelda… mõtlesin ma miks A mind ei aita. Miks A ei võta seda püssi ega tulista. Hetk hiljem ärkasin ma samade mõtetega. Ning ma ütlesin A-le, et ma nägin just õudusunenägu. Mind ründas karu… ning tema ei aidanud.

Ema kurnab köögis seeni. Metsad olevat seenerikkad. Ema sõnul polevat tema metsas eal varem nii palju erinevaid seeneliike näinud. Seega on seenil käimine üpriski keeruline kõigi seenetundmatute jaoks. Ehk siis ka minu. Kuigi ega ma pole see aasta seenele tükkinudki. Marju pidavat ka palju olema. Seda olen ise tunnistanud. Empski tõi paar pohlaoksa koju… nosimiseks.

ETV pealt käib miss Marple. Tegin endale just kannutäie teed. Kell on nelja minuti pärast südaöö… Ning nii suur teekogus on mu neerudele halb. Iseloomult olen ma ekstrovert-intuitiivne-mõtleja-otsustaja. Enda arendamiseks peaksin arendama oskust tunnustada teiste ideid ja vaateid ning avaldada kiitust. Vältida tuleks enesepiitsutamist.

Kolmapäeval käisime A-ga väga lolli filmi vaatamas. Sektor 9 smthn smthn. Tavaliselt olen ma alati olnud tõsine tulnukate fänn.. üleüldse igast lolluste fänn… mida kreisim seda parem… aga see film… oli igav. A leidis selle lõpu olevat isegi huvitava ning üldjoontes kiitis ta kogetut päris kõvasti. Mina ei saa mitte nõustuda.

Peale filmi pidi olema klubi õhtu. Selle algus pidi olema püssis. Kui aga sinna jõudsime oli püss suht saki. Kõigepealt… seal vaadati kergejõudtiku. Kanter this and Kanter that. Kui tüüp kolmandaks jäi (ta ju jäi kolmandaks onju) siis ma vean kihla et kõik need inimesed kahetsesid et nad polnud seda aega mõistlikumalt tantsides veetnud. Noh ja siis me läksime kuuma tassi niisama istuma. Minu peotuju oli samas kadunud… täiega. Ka kuumas tassis tuli kergejõustikut. Nunuh. Kõik läks paremaks alles siis kui A ja H mind lõbustama asusid. Hea on, kui sul on midagi, mida need kaks meeletult meeletult tahavad. Like you were a god or smthn. Sellegipoolest ei suundunud ma teistega Illukasse… lühidalt öeldes Illukas sakib. Hiljem kuulsin et pool mu MRG klassi oli koahl olnud… sheesh kui kahju et ma selle maha magasin… ning J arvates ei olnud pidu midagi nii kõw.

Neljapäev oli riiiiigipüha. Ohe. Ma ei olndu üldse kuupäevadel silma peal hoidnud. Nii ma ärkasingi hommikul imestades miks mu mõlemad vanemad kodus on…  Ja siis tuligi välja et oi oi 20. august. Ajaloo eksaminandina ma tean mida see kuupäev tähendab. Aga hommikul esimese asjana… ma seda ei teadnud. Igastahes Juhuu go eesti!

Kui A viimaks töölt vabanes läksime koos R-iga Lõunakasse kinki otsima. Viimaks valisime Martini Asti ja Kalevi kommid ning kapsalille. Sealt suundusime Kiidjärvele kus M oma 20mnendat sünnipäeva tähistas. Teel viskas A auto arusaamatult vedru välja.. meile tulgi järgi ja auto veati teise auto taga kohale. Seal aga hakkas auto jälle imepäraselt tööle. Opel… või mis. Ma mäletan kuidas kunagi paar pisikest poissi vanas MRG hoones minu ees kõndisid sööklasse ja Opeli nalju tegid. Üks neist oli: “tead mida opel tähendab?… Odav Peldik Eesti Lollidele. Mina sain küll naerda. Niisama olukorra koomika üle. Ning A ära võta isiklikult:D Sünnipäev ise oli toreeee… väga lähedalt aga seda ei lahka. Vot nii.

Tee hakkab otsa saama. Mõrvar pole veel käes… ning kell on kuue minuti pärast pool üks öösel.

Reedel jälle Kiidjärvele. Ilm oli ilus. A läks kalale. Pole varem tundnud kedagi peale oma vanaise, kes kalal käib. Ning temagi pole vist väga ammu enam kalal käinud…

Kui ma veel pisike olin käis vanaisa maal tihti kalal. Vahel käisin minagi koos temaga. Ma jumaldasin, jumaldan ikka veel seda varahommikust õhku, kus maa on kastmega kaetud ja kõikjal on õrn udu. Seda juhtub aegajalt vara vara suvehommikuti. Enam pole seda ammu kogenud. Vanaisa õpetas mindki kala konku otsast ära võtma ning õnge vette heitma…Vahel püüdis vanaisa ka päeval kala. Siis ma istusin temaga sest ega mul muud targemat teha polnud. Kui aeg oli õige meisterdas ta mulle midagi pajust. Lubas kunagi isegi mulle pajuvile teha… Ta ei püüdnu dkunagi suuri kalu. Tema püütud kalad olid üpris pisikesed. Vanaema praadis need alati muna ja jahuga. Need mahtusid pannile ilusti. Mina aga ei söönud juba siis kala…

Reede öösel ma nägin oma… karu-und.

Laupäeva hommik. Kell 8.45 – äratus. Kohvi ja võileib ja sõit. Läksime A-ga otepääle. Külastasime sealset susatorni vaateplatvormi. Sain taaskord veenduda, et ma ikka tõesti kardan kõrgust. Hirmus oli… ronida sinna. Sealt edasi otepää kaubanduskeskusesse- wäo it was so big! Ostsime jäätist ja kummikommi. Sealt Puka. A ja teised ehitasid silda. Mina pildistasin parte. Viimased olid väga inimeste sõbralikud. Varastasid mult saia… väikesed kavalpead. Õnged olid ka vees. Sai oli konksu otsas. Kala väga ei olnud.

Tee on otsa saamas. kuritegu lahendatud. Und ei ole… kell on 0.41…

Samal õhtul käisime Vanemuise Balletigalal. Päris ilus etendus oli. A ja R aga ei suutnud seda väga hästi taluda. Õhtu külmuse vastu aitas suur kogus teed ning suur roosa/valge karvane tekk.

Nädal koolini.Sots teaduskonna avaakus 31.august kell 17.00. Nunuh.

Charis.
Head und.