Lovebug.
Vaikselt üksi istudes tuleb igast mõtteid pähe. Täiesti tahtmatult ise tiirutavad kohale…. Kuidas mõõta armastust? Mis näitab armastust? Kuidas saada aru, et armastus tõesti on armastus, mitte midagi muud? Tegelikult ei olegi neile küsimustele ühtset vastust. Vast on ehk armastusega nii, et keegi ei saa sulle öelda, et sa eksid. Mida sa tunned, see ei ole armastus. Samas kui mõelda, siis raamatud nagu “twilight” ning filmid nagu “titanic”… ning palju palju muud… tekitavad meis kõigis teatud arusaama sellest, milline õige armastus olema peaks. Nii siis on nende maailmade armastus täiesti isetu, aateline. Mitte miski pole olulisem kui see armastatu. Mitte kui miski. Või ehk siis vahel… terve maailm. Aga ainult sellisel juhul kui tegemist on terve maailmaga. Ning tõeline armastus on igavene. Üllatav kui minimaalselt üks suhe ühes raamatus muutuda võib. Armutakse ja nii ka jäädakse. Erandina muidugi “uhkus ja eelarvamus” aga ega seal ka pärast selle päikseloojangulise (filmis) lõpu enam miskit ei muutunud. Või oli asi selles, et tegemist oli lõpuga? Aga keegi ei kirjuta suhte lagunemisest, armastuse hääbumisest, kire kadumisest… tunnete üleüldisest hääbumisest. Ei, tõeline armastus on igavene, muutumatu. Tõeline armastus saab üle igast mäest. Ükskõik mis ka ei juhtuks kui ikka tõsiselt armastatakse saab sellest üle. Bella sai üle faktist et tema armastatu on vampiir (hea või halb ei ole oluline), ka austeni romaanides sujub probleemidele vaatamata lõpuks ikkagi kõik. Tõeline armastus on sügav. Mees ei vaata kunagi ühelegi teisele naisele järgi… isegi siis kui to on pikk peenike rinnakas blond… või midagi muud “meeste ideaalsele naisele” vastavat. Ning naised ei mõtle ka kunagi teistest meestest. Maailmas on vaid kaks inimest.. ning nad moodustavad terviku. Üleüldse on need kaks armunut inimest lihtsalt nii ideaalsed teine teise jaoks… kokkuvõttes ehk see kõik teebki need filmid ja kirjatükid enamikele meist… suuremaltjaolt aga romantika järgi janunevatele naistele… nii kütkestavaks. Ning ehk seepärast paljud meist naistest, ei suuda oma reaalset suhet hinnata piisavalt kõrgelt… nagu see seda väärt on. Aga eks ole tegelt tihti nii, et meie inimesed üleüldiselt ei näe, mis meil on, enne kui see käest libisema hakkab.
Tegin endale just nuudlisuppi, nuudlisupipakist, mille oma kooli teisel loengute päeval zoloogia muuseumis mingilt naeratavalt tüübilt sain enne, kui ma trepist üles jooksma hakkasin, et jõuda oma sissejuhatus sotsiaalteadustesse loengusse. Sel hetkel käis mu iPodis PetShopBoys-Love etc, mul oli hea tuju ning ma naeratasin vastu. Hiljem ma mõtlesin, et ehk ta tahtis mulle a midgai rääkida a la miks ta nuudleid jagab või midagi seesugust aga ma lihtsalt jooksin tast mööda…
Panin supi sisse vorstiviile kah. Ülinämma supp sai.
Telekast käib Grey anatoomia. Izzy armastatu just suri… hooaeg hiljem on ta all in love sellesse ülbesse tüüpi. Kas nii need asjad pärismaailmas käivadki? Et sul on su hingesugulane, ta on kõik su jaoks, su kogu maailm ning sa plaanid koos temaga vananeda. Sa tahad saada temaga lapsi ning oleks nõus lükkama ta ratastooli ning ta eest hoolitsema, kui vajadus selle järele tekiks. Ning siis üks hetk sa kaotad oma hingesugulase. Kaotad selle inimese, kes kõike seda sulle tähendas. Aeg läheb mööda ja siis tuleb teine hingesugulane. “Vana” hingesugulane ei kao. Temast saab inimene, keda sa kunagi armastasid, kes kunagi oli midagi enamat, kui pelgalt minevik. Ning “uus” hingesugulane saab kõik “vanale” hingesugulasele omase- nüüd sa tahad temaga abielluda ning lapsi saada ja olla igavesti okseleajavalt õnnelik…. Kuidagi nõme ju või mis?
Üü… pühapäeval on Russel telekas. Gladiaator. The General who became a Slave, a Slave wo became a Gladiator, A Gladiator who defined an Emperor. See, kes keisrit mängib, Phoenix… ta on üks mu lemmik näitlejaid… meesnäitlejaid. Mängis veel filmis “nagu noateral”.
Aga mis ma siin ikka niisama laterdan, te kõik tahate kindlasti lugeda hoopis mu koolist ja nii edasi. Onju? Eksju? Ja supp sai ka otsa….
Enne septembri algust oli august viimane nädal. Kolmapäeval käisin A-ga kalal ja telkimas. Suve viimane telkimine. Aga mis ma tagantjärgi ikka nutan. Tegime lõket, põles ja puha. Jüime teed ja kohvi… Sel ajal kui mina magasin püüdis A 5 kala. Latikas tatikas… vist. Kalalt natuks koju, sealt Kiidjärvele seenele ja kala suitsetama. Igast põnevate maitseainetega tuli kala nii hea, et isegi minule maitses. A püütud ja puha ikkagi ju. Igati tore suve viimane kolmapäev/neljapäev oli.
Reedel käisime klubis. Oi, ma polnud ammu klubis käinud. Vahva oli. Aga mu kingad olid ikka metsas tüütud.
Esmasp. uues anatoomikumis oli Riigiteaduste aktus. Kõik said ming kasutajanime ja parooli ning palju muud informatiivset. Istusime ringauditooriumis ning tõusime üksteisejärel püsti ja läksime ette oma asjadele järgi. Minu nime ei suutnud see onu laua taga öelda. I ja mina naersime, sest olime mõlemad mõelnud, et mis saab kui ta minu nimeni jõudsin. Ning me ei pidanud pettuma.
Kunagi hiljem toimus tutvustamine. Kõik olid enda arvates nii sõbralikud ja aktiivsed… Fun, Fun.
Esimene loeng oli teisipäeval. Taagepera. Kus olid alles valemid, valemid “kabinetide kestvuse kuupjuure seaduse” ja muu siukese toreda staffi kohta. Mina ja T, kuigi me istusime teises reas, ei saanud suht mõhkugi aru. Järgmine päev oli asi juba parem…
Üleüldiselt võib minu kahe koolinädala kohta öelda järgmist: enamus ajast on mul igav, vahel mängisin numbrimängu, loengust loengusse kõndides on kingad mu jalgu tapnud, T ja I on mu kursakaaslased rohkem mul seal kambas sõpru ei ole, püssis ma nendega ka käinud ei ole.
Teisipäevaks on esimene kodutöö. Uurimustöö teema, lehekülg metadoloogiat ja 10 eelretsenseeritud artiklit. Kokku on mul 7 erinevat loengut… Süsteemist ei saa ma ikka veel aru, ÕISi oskan kasutada. Ülikool, tülikool. Vot mis.
Eelmine reede käisime jälle klubis. Marileen või midagi seesugust oli ka kohal. Kuna see tekitas minus ja J okserefleksi, pidime lahkuma, kui ta lavale ronis.
Neljap. tähitasime mu isa juubelit. Sugulased tulid küll ja puha. Tõid pitsat ja kooki. Üüratult armas neist. Isa ütles ise ka hiljem, küsimuse peale kas ta on õnnelik, et on ju tore kui sul keegi on. Ning jah, on küll tore. Ilma väga ei saakski, kui sul mitte kedagi ei oleks.
Naljakas tegelt. Vanasti istusid telekamängude fänid pidevalt teleka ees ja muudkui vajutasid nuppe. Näpud said trenni samas kui ülejäänud keha rasvus. Aga tänapäeval on juba igast telekamänge mis võimaldavad füüsiliselt samal ajal aktiivne olla kui sa mängid… Nii et varsti saab telekaees jalkat mängida, selle asemel et sõpradega väljas päriselt jalkat mängida. Ei tea kuna saabub aeg, mil sõpru ja suhteid asendavad meie telekad, arvutid, mobiilid jne.
Eile käisime R külas, meie pesamuna oli teisipäeval ka 19 saanud. Mängisime Aliast, mina ja J kappasime ees…. nii nad ütlesid. Mängisime twisterit. Man that was fun. S puksis kõiki koguaeg pikali. Ja kokkuvõtes võiks T võitjaks kuulutada.
Enne sünnat käisime J ja S -iga pilti tegemas. Istusime kolmekesi selles pisikeses kabiinis mis teeb mustvalgeid pilte… Jube kenad pilid said. J nägu oli igal ühel neist poolik. Vane J.
Ah jah 25ndal sõidab J ära.
Ma peaks praegu õppima hakkama aga selleasemel ma parem lähen ja magan. Suht unine olen.
Charis.
Fan-freaking tastic!
