Charis.
TTFN.
Räägitakse et noorus on parim aeg vigade tegemiseks. Mida varem tehtud seda varem saab sellest ka õppida. Läbi oma vigade me õpime paremini tundma nii iseenast kui ka maailma meie ümber. Üleüldiselt on meie õppetükkide põhieesmärk meile selgeks teha, et miski pole eales nii hull kui ta paistab. Isegi kui tundub et ei seekord ikkagi on. Kui ma mõtlen oma muredele aasta tagasi või enam… mulle ei tule need enamuses meelde. Ning kui tulevad siis mõttega et ma elasin need üle. Kõik mis oli… see kõigest oli. Ning jah kui see kõik oli siis oli rakse ja valus ja kohutav olla. Aga nüüd enam ei ole. Ning seeläbi… kõik mis praegu on, on tulevikus vaid kunagi oli. Nii et minu teadustöö aluste peavalu valmistav kodutöö on nädala pärast vaid tühi koht. Samas käib see asi kahte pidi. Kõik hea mis sul praegu on võib kunagi haitunud olla. Sinu väärtushinnangud isegi võivad muutunud olla. See mis sulle kunagi tähtis ja oluline ja kallis oli… see on nüüd kuidagi vana ja kulunud ning… kadunud. Ning vahel sa ehk tõesti vaatad tagasi ja mõtled et kuhu see ja see sõber kadunud on, kuidas see armastus lihtsalt haitus…. aga ega sa suurt midagi muuta saa. Ning vaevalt et sa seda tahad ka. Sest asjad on ju muutunud. See vana sõber või armastus on asendunud uuega. Parem/halvem võrdlust vast teha ei saa. Asjad lihtsalt muutuvad. See on kõik. Täpselt nagu suvest saab sügis ja kevadest suvi. See on paratamatu. Ning vahel me isegi võime mõelda, et me suudame mingi hetke igavikuks säilitada. Kuid seda ei juhtu eales. See kõik jääb pelgaks sooviks. And all shall one day be gone with the wind.
Do You Remember The Time
When We Fell In Love
Do You Remember The Time
When We First Met
-MJ
Ma vihkan A uut autot. Ma ei ole seda veel näinudki kuid ma juba vihkan seda nii nagu ma vihkasin ka oma uut ratast mis mulle nii aasta tagasi, ehk isegi kauem, soetati ilma erilise minu poolse involvementita. Ja tegelt on see haiglane. Fain, see on BMW ning sellel on nahk sisu ning kui mina kunagi eales endale auto muretseksin (seda muidugi peale seda kui ma endale kunagi üldse juhiload saan hangitud) siis poleks see kohe kindlasti BMW (olgu nad siis vastupidavad sakslased või mitte) ning nahksisu poleks ka (olgugi et mõned arvavad et see on luksuslik). Aga sellegipoolest pole ju tegemist minu autoga. Ma olen lihtsalt imelik. Ja ma tean seda. Suure tõenäosusega, kui ma siin oma vaimse probleemi peale mõtlen, kaldun ma selle põhjuseks pidama “meie” fakti. Aga meie ei tähenda ju veel “mina” eksistentsi lõppemist… isegi peale… noh päris piisavalt pikka aega. Lohutuseks võib aga öelda, et enam ma oma ratast ei vihka. Hoopis vastupidi, kui isa teatas mingi aeg tagasi, et ta tahaks ratast maha müüa oli minu reaktsioon: Meil on majas (mis tegelt on üpris pisike korter ju) kolm ratast, neist kaks on sinu omad ning üks minu (üldkasutatav aga pmliselt pole sellega keegi peale minu ja isa sõitnud) ja sa tahad maha müüa just seda mida ka mina võin kasutada? Pmliselt oli minu punane ratas parim viis J juurde saamiseks. Nüüd kus J pole, tekib küsimus, et milleks mulle tõesti see ratas. Harvad on muud korrad mil olen seda kasutanud. Aga teate… kui ma pikka aega pole oma rattaga sõitnud ja siis jälle sõidan… siuke mõnus tunne tekib. Tuul ja puha… nagu vabadus kohe.
Aga nüüd blogi kohasema jutu juurde.
Tegin endale just suure kannu teed. Nagu ma ei saaks muud moodi kirjutadagi… aga tegelikult. Meil hakati just kütma. Oli ka viimane aeg varsti pidavat lumi maha tulema. Whi või mis. Naq talv poleks piisavalt pikk. Igastahes oli enne kodus nii külm et ma käisin ringi jalas mitu paari pükse, seljas mitu kampsunit. Aga isegi minu vannitoa põrand on soojem kui radikad…
Meil oli kursa esimene tutvumispidu ära. Enne seda oli muidugi igast väiksemaid ja privaatsemaid istumisi, kuhu muidugi mina ei olnud oma nägu näidanud. T-gi ütles et ma olen naq mingi erak. Igastahes toimus see pidu veetornis. Seal samas kus 11nendas klassis toimus rebaste pidu ja kus ma esimest korda politsei autos istuda sain. Ilusad mälestused või mis. Igastahes oli üpris raju, mindi isegi edasi kluppi. Aga ma ei ole eriline… illuka fänn. Politsei käis ka kohal, hirmutas noored minema. Muuska oli suht nõrk. Aga mängud olid omamoodi vahvad. Igastahes… see kolmapäev on nüüdseks minevik. Või vähemalt ideaalis peaks seda olema.
Siis me läksime S-ile külla. Päris suure seltskonnaga kusjuures. Tegime pinksi, tegime vessarit, tegime pitsat. Mängisime pinksi, mina ja A saime pähe… üllatus missugune. Heh. Igastahes polnud nii tore olnud üle pika aja. Selline hubane ja sõbralik olemine. Nii et näpud risti, et me S-ile liiga suureks tülinaks ei olnud ning ta kusub meid kunagi peagi taas.
Siis tuli muidugi J ärasaatmispidu. Kohe peale kooli läksin sinna ja aitasin teda sushiga. J pani riisi, mina panin kurki ja kala ning rullisin kõik kokku. E lõikas… kohutavalt aeglases tempos enamuse ajast. Hiljem tegime pirukat ka. Õhtul tuli kohale üüratult suur seltskond. Miinakad ja siis “meie”. Nalja sai, draamat sai, pisaraid sai. Kõike siis üldiselt… Sealt edasi läksime kluppi. Kõigepealt CT ja siis Illukas. Üldiselt öeldes oli tore pidu. See kõik juhutus kolmapäeval.
Järgmisel päeval läksime korraks J külla. Suht kurb oli. Viimane kord kui ma teda nüüd päris mitu kuud näha sain. Aga mul on tegelikult tema pärast tõsiselt hea meel. Eriti nüüd kus ma tean et tal seal inglismaal kõik korras ja hästi. Ma loodan et ta on õnnelik. See on ju kõige olulisem või mis? Igastahes, kui mul veab siis ta tuleb ehk minu sünna paiku tagasi. Mingit oma süsti saama:D kõlab veidralt onju? Ning meibi saab ta jõuludeks ka koju… vot seda ei tea.
Esmaspäeval hellas S ja kutsus meid T-le külla. Jah saite õigesti aru. Nii me siis läksimegi T-d tüütama. Ma tegin isegi õunakoogi jne. Jõime teed, tehti vessarit… nalja sai. Mõnus oli. Mina olen igastahes õnnelik, seega tnx S.
Aga nüüd koolist. Kus ma veedan kuskil 16 tundi nädalas. Seda on vähe… ja see on hea, ma arvan.
Enne oma äraminekut käis J ka minuga ühes loengus. Tegemist oli ühega vähestest huvitavatest loengutest. Üldiselt on kool igav, inimesed võõrad ja kauged. Ainult kodutööd on rasked. Teadustöö alused on suht nõme asi. Saaks ometi läbi. Hullem kui pagana vene keel. Või mata. Teisip. on mul selles KT mis moodstab 30% lõpuhindest. Feil. Pean pähe õppima kuidas viidata jne. Suht surm, lükkan seda õppimist võimalikult kaua edasi.
Kolmap. oli esimene KT politoloogias, mul vedas rämedalt, sain kõige kergema eksemplari. Vähemalt võreldes küsimusi T ja I-ga. Eile oli aga esimene seminar. Suht BS aga mitte nii BS kui ma esialgselt arvasin. Onju on kurb kui lapsed ei saa head haridust ega arstiabi? Ning onju see on adekvaatne argument? ülejärgmine nädal on esimene sotsiaalteaduste KT. Mis saab ulme olema. Õppida on üldiselt vähe, aga kui õppida on siis ühekorraga palju. Väga palju, nii et matab kohe. Ning mina loll laisk ja lohakas naq ma olen lükkan õppimist iga võimaliku meetodiga edasi. Nt praegugi peaksin ma õppima aga blogimine ja tee joomine ja MJ kuulamine on lihtsalt palju… meeldivam ja eelistatum.
Üleüldiselt on mul probleeme oluliste asjade edasi lükkamisega. Ma peaks sellega tegelema. Jah eks ma tegele. Asun kohe selle kallale. Soovige mulle edu. Ma tean et mul läheb seda vaja.
Charis.
Hey pretty baby with the high heels on…
