Just another day…

Sellegipoolest…
http://www.scholastic.com/harrypotter/challenge/index.htm
http://www.notdoppler.com/theimpossiblequiz.php
http://www.youtube.com/view_play_list?p=2CCB90A2A9168994&search_query=pride+and+prejudice+part+1

Charis.
Oh Hush! Not all of us can afford being romantic.

Ja me läksimegi Pärnusse. Esimene Pärnu tripp see aasta siis. Sõitma hakkasime suht hilja, läksime läbi Elva. Võrtsu alt… Midagi uut minu jaoks. Aga ilm oli ilus ja mõnus oli sõita ning raamatut lugeda. Pärnusse jõudses käisime korraks meregi ääres. A ja A läksid isegi ujuma. Nende sõnul oli vesi soe. Mina aga nautisin kaunist päikseloojangut. Seal edasi H suvilasse… mängisime Eestit. Girls vs. Boys. Pakkuge kes võitis… Ha tüdrukud. Vahel me olime ikka korralikult maas aga me suutsime järgi jõuda. Ja pähe teha.

Järgmisel päeval grillis A hommikusöögiks liha, mina eelistasin süüa kirse ja maasikaid. Peale hommikusööki külastasime Pärnu mingit ostukeskust, kus A ja A ja H ja L kõik endale midagi Croppist ostsid. Suht hilja, kuskil kahe paiku jõudsime Pärnu randa. Vasakule äärele siis. Esimene kord Pärnu linnarannas mulle käia. Aga meri oli soe ja mõnus. Ning kuigi ma vingusin meeletult inimeste massi ja pissise vee ja laste hulga… plus palju muu üle… polnud asi lõpuks nii kohutav ühtki. Väga hea ja tore oli Pärnus käia, ujuda ja päikest võtta. Isegi mööda randa sai jalutatud… väga väga pikk rand on kusjuures. Nii pikk et sain isegi päikesest mõned randid. Rannast tulles käisime poes, ostime grillkana.. mille me saime 25 krooni odavamalt tänu sellele, et A küsis partnerkaarti kelleltgi võõralt kes rivis meie taga seisis. Fun. Siis me grillisime ja tegime sauna. Mingi hetk aga muutus mu allergiline nohu nii talumatuks et suht paha oli olla. Nii ma siis läksingi magama….

Järgmisel päeval olime rannas varem. Küll aga oli tegemist mingi enam mitte linna rannaga. See oli pisut kivine ja vetikane rand ka. Aga iseenesest oleks väga mõnus olnud kui päike pisut rohkem paistnud oleks.Tartusse sõit oli tore. Päike paistis mõnusalt ja üleüldse oli kuidagi mõnna…

Sama nädala kolmapäeval oli siis selle kuu esimene püssis käik. Suur seltskond oli meid koos. Kohal olid ka, muidugi teises lauas, M oma sõprade ja tuttavatega. Ülitore oli teda üle väga pika aja näha ja uudiseid vahetada. Viimaseid paistis päris palju olevat…. tantsida sai ka palju:D Suurem osa seltskonnast suundus edasi CTsse… kus pidu läks edasi täiel hool. Ja mõne jaoks lõppes see peoke… noh kurjalt. hehee

Nädalavahetuse veetsin A-ga Illil. Kus tema ja R värvisid katust mina aga lugesin raamatut. Ega sisi koguaeg linnas ka kükitada saa, või mis.

Järgmisel kolmapäeval jälle püssi. M oli seal taaskord pidutsemas. Seekord rääkisime veel kauem. Vingusime uue HP filmi üle päris kõvasti… kahjuks ei jaganud keegi teine meie frustreeritust. Hm. Igastahes oli taaskord tore õhtu, mis lõppes CTtamisega….

Muidu ei olegi ma midgai erilist teinud. Vahel kinos käinud, vahel mõne sõbra pool niisama lobisemas. Ah jah, kalal käisin ka. Aga ega mina siis kala püüdmisega tegelenud. Ma niisama istusin lõkke ääres ja kuulasin kalamehe jutte. Kalu saada üritas rohkem A koos S-iga. Samas H ja S olid äärmiselt üllatunud et ka mina nendega kalal olin… Uskuge, ma olin samuti. Aga nende nootidega lõpetme… sest ma ei viitsi pikalt kirjutada. Ja üleüldse… on blogid üks rist ja viletsus ning iga sõna, mis sa kirjutad, võib kunagi tulla tagasi sind kummitama. Overdoing it? Hardly…

Charis
To the lies that bind.

In came the light,
It swallowed me whole
Melted the tracks in the snow
To leave room for the new
To leave room for the new
In came the light
And we started to glow

It’s such a funny sensation to be
So happy that you wanna die
Minutes are longer when we are apart
Your presence’s more than I can handle
It’s come to the point where I wonder if I
Could ever be luckier..
Say that you love me, say that it’s true
I know that I want to believe you
But somehow silence speaks louder than words

Ma olen täiesti teadlik faktist, et ma peaksin tihedamini kirjutama. Aega mul põhimõtteliselt on… vajadust aga midagi öelda… suht vähe. Jama nii harva blogimise juures on see, et minu kalamälu ei ole alati 100% usaldusväärne ning võib igast põnevaid probleeme tekitada. Kõw, või mis?

Peale jaanipäeva tripi Illile sõitsime reedel juba L.i maale kuskil võrtsjärve ääres. Teate küll see järv Eesti kaardil mis näeb sipa välja nagu tagurpidi pööratud pisar või veepiisk. Me grillisime… taaskord… käisime saunas, mängisime kaate, korjasime ja sõime maasikaid. A, A ja L läksid isegi ujuma. Näkki siis. Wuh, minu arvamuse kohaselt oli vesi ilmselgelt liiga külm. Ja sääski oli ka palju. Viimased paljunevad kiiremini kui jänesed aga pole pooltki nii nunnud ja ühiskondlikult aksepteeritavad. Kaks meist lahkusid varakult, kaks meist läksid normaalsel ajal magama… ja magasid kaua… ning kolm meist leidsid kuskilt kapist midagi, mille avastamist nad kõik hommikul või ehk isegi paar tunnikest hiljem rängalt kahetsesid. Hommik iseenesest oli huvitav. Survekaga pesti autot. Kes oleks võinud arvata, et kui survekat sihtida kellegi seljale… siis see keegi saab haiget ja punase lataka? Mina kohe kindlasti mitte. Grillisime jälle. L tegi kurgi salatit. A ja L käisid jälle ujumas. Seekord ei vaevunud ma isegi kaasa minema. Ilmselgelt ei lähe vesi ööga soojemaks. Vaatasime simpsoneid… Ning mingi kell saime koju ka.

Vot edasi… on kuidagi tühi auk, et millega ma oma aega veetnud olen. Aga üritame midagi sellegi poolest…

Juuni lõpp ja juuli algus oli üpiski Ülikooli keskne. sooritasin akadeemilse testi… wuuh. See oli täielik ajude killer, mida ma loodan ma kunagi läbima ei pea. Üks kergemaid ülesandeid kõlas umbes  nii “rägitakse et Pytagoras olevat vastanud küsimusele mitu õpilast tal on järgmiselt: pool mu õpilastest õpib matemaatikat, neljandik filosoofiat ja seitsmendik loogikat. ülejäänud kolm õpilast moodustavad tüdrukut. mitu õpilast oli pytagorasel kui iga õpilane õppis vaid ühte ainet.” Kusjuures see oli tõesti üks kergemaid… isegi ma sain selle vastuse. Millegi pärast jäi aga just see ül mulle meelde…. umbes nii ta käis.

Ükspäev käisime Saadjärve ääres. Vesi lõhnas seal imelikult. Enne seda muidugi trippisime emajõe paadisillal, mis meie kurvasdtuseks suhtkoht hõivatud oli. Sealt külastasime üht karjääri, kus ma lapsena ka vanematega ujumas käisin. Seal tuli päris palju kõndida ja ronida… seda eriti siis mäest üles. Me kõik olime üprisiki läbi selle jalutuskäigu peale. Oleks siis et me oleks seal kasvõi hetke peesitanud või ujunud aga ei. Ning sealt me suundusimegi Saadjärve äärde. Kus me ülejäänud päeva mõnusalt neljakesi peesitasime.

See kõik juhtus pärast L maal Võrtsul käimist.

Ühel reedel helistas mulle A kella 22 ajal. Tahtis linna minna, istuma Emajõe paadisillale… sest õhtu on ju nii ilus. Endalegi üllatuseks olin ma selle plaaniga täitsa in. Ja nii me siis suundusimegi siis linna, muidugi pärast seda, kui A oli suutnud oma võtmed viiiiiiiiimaks üles leida.:D Istusime siis sillal ning ei möödunud palju aega kui kõrvalolev kalamees pidas vajalikuks meie vestlust oma vestlusega segada. Pmliselt….”kas tulite sääski toitma? noh keegi ju peab… Tahate ma annan teile ka õnge saate ka kala püüda.” Ei tea miks me küll EI ütlesime. Ohe. Aga sääski oli jah üpris palju ning me läksime niisama linna jalutama. Esimese tiiruga tulid meile vastu E MEPilt… koos oma lennukolledžis õppiva ja mudellennukeid armastava sõbraga. Üllataval kombel kohtusime me nendega 5 minti hiljem jälle uuesti. Ja E  nõudis äärmiselt tungivalt et nad meid autoni saaksid saata. Me muidugi unustasime mainida, et me pole just lõpetanud oma jalutuskäiku. Aga see selleks. Saatsidki siis meid autoni ja me sõitsime minema. Kaupsi parklasse, kust meie jalutuskäik suundus edasi Ülikooli Raamatukogu poole. Kohe kohe purskaevu juures kukkus meid sebima mingi tüüp ratta otsas. Kui ta paar sõpra tulid, libisesime me ettevaatlikult minema. Muidugi oil mul vaja ronida Purskaevu… mis oli tore. Selle äärel aga istudes ilmus see tropp tagasi ja kukkus käperdama. Mulle aitas juba selelst kui ta oma käe minu õlale pani. Uuuuh, mis õigusega. Ma flippisin suht korralikult. Tõsusin püsti, nõudsin, et mida ta õige endast arvab… Ei no tema selle peale, et tema mees ja peab naiste pärast hoolitsema jne…  Te võite vaid ette kujutada kuidas siuke jutt mind keema ajab. Mismõttes võõras mees, pervertsete kalduvustega minu eest hoolitsema? Isegi kui ma sellega ise hakkama ei saaks on mul sada inimest etemad kui tema kes mu eest hoolitseksid. Ning nende puhul ei tähendaks see mu käperdamist… Nõnda pärast selle selgeks tegemist sellele onule otsustasime A-ga minekut teha. Aga ei tüübil oli julgust meile oma rattaga järgneda ning veel kord oma kavatsusi üritada ellu viia. Ning siis ma sain nii vihaseks et ma praktiliselt lükkasin ta rattalt maha ja virutasin talle päris korralikult. Tema selle peale “miks sa nii kuri oled”  Tal vedas et ta eluga pääses…. grrrrr! Ma ei saa aru, mis sellistel inimestel viga on. Nagu K blog mulle juba varem tõestanud on, siis maailm on tõepoolest perverte täis. Perverte ja troppe… ning siis on need kõik teised. Igastahes läks mul korralikult aega, et maha rahuneda. Aga kaubahallli ees kiikumine ja jutustamine oli selleks ideaalne. Koju jõudsin suht hilja. Oma 1 läbi kindlasti….

Järgmisel päeval läksime A-ga A juurde. Istusime ja vaatasime telekat ja hängisime muidu. Mingi kell tuli S kes tõi endaga vessari, mis pandi siis rõdule, mis asus üpris kõrgel maapinnast. Seltskond kogunes rõdule ning ma ka, kuigi ma vessarit ei tee… kui siis vääääääääga vääääääääääääga harva. Istusin rõdu äärel ja vaatasin alla. Pärast kõike seda viskas Sven meid koju…. mis oli tore.

Pühapäeval polnud meil A.ga miskit teha. Nii et A otsustas vedada mu lennujaamale. Ning sundis mind autorooli taha, kus ma oma paar minutit kindlasti paanikat korraldasin. Ohe, pmliselt suutsin ma sirgel teel auto välja suretada kaks… kolm… neli korda. Ja käigu vahetamine on mu meelest ka võimatu ilma käigukangi poole vaatamata. Wuuh, igastahes… nüüd on see asi ka mu elus järele proovitud. Vähemalt.

Esmaspäeval ärkasin varakult et jõuda oma Riigiteaduste katsele. See toimus kohe kohe MRG vana hoone kõrval. Seal nägin Inxu Ja Taavit. Vahva neid üle nii pika aja näha. Inx üllatas meid mõlemaid. Tuli välja, et katsel oli nõutud ka sinu CVd. Mida meil kummagil ei olnud. Nii lükati meie vestlus homseks, mis mulle üldse ei sobinud. Katse ise läks minu meelest mul suht hästi, küsimused olid kerged… Mu meelest. Käisin võtsin vanast koolimajast lõpupildi ära. Ja siis sihvka koju, koostasin CV ja jooksin vestluse toimumise paika lootusega, et saan jaole. See ka juhtus. Nibin nabin olin seal oodanud kui üks inimene jättis kohale ilmumata ja ma sain tema aja. Oi nad küsisid mult keerulisi küsimusi. A la… mis sinu meelest on maailmas suurim probleem praegu? miks see nii on? kuidas sa seda parandaks? Oheeeee. Lõpus pidin Inglise keeles rääkima laulupeost. Vot selelst ruumist astusin ma küll välja mõeldes… et ma olen totally blond and failed… big time. Aga all is well that ends well ja ma sain eriala katsel 94 punti 100. Whi!

Samal päeval sõitsin A-ga maale Illile, mis on Elva lähedal. Seal veetsin ma oma järgmised kolm päeva. Värvisin aeda, aitasin mõõta ja looti panna, nühkisin terasharjaga katust… Ühesõnaga olin ülisuperhüpermega tubli ja üldse mitte minulik. Tubli olemine ei ole ju minulik, või mis?

Neljapäeval tagasi Tartus. Sealt õhtul teatrisse J-ga. Alatskivile Vihurimäed vaatama. Ei oskagi täpselt midagi öelda. Näitlejad olid head…. seda nüüd küll. Ja muidu oli ka tore, sest vihma ei sadanud, ainult alguses tibutas sipa. Aga seenevihm teeb pikemaks. That’s what they say.

Järgmisel päeval käisin empsiga mööda poode. Sain suures koguses uusi küünelakke aga muidu ei midagi suurt… Maasikaid ka. Maasikad on põhiteema. Olen neid söönud ja puhatsanud nii, et paha hakkab. Külmik on neid juba täis. Igastahes sealt edasi Anne kanali äärde, kus mõned mängisid võrku. Pmliselt hilinesin ma mängu algusele oma viis tundi. Minu tulekuga leidis mäng oma kiire lõpu ja mindi laiali. Mina, A ja J läksime kaupsi ning ostsime mulle juuksevärvi. J pool tegi J siis mulle blondid triibud. Näen suht suvine välja. Minu uus välimus on saanud mitmeid erinevaid reaktsioone. Oleks siis et tegemist oleks millegi väga uue ja erilisega… drastilisega. Aga ei! No sellegipoolest…

Laupäeval külastasin Valgejärve. Teel sinna peaaegu et eksisime ära. Aga pole lugu. Mina vette ei sattunudki, kuidagi kurb ilm oli. Mõni teine ujus aga seeeest näkki… tal oli kindlasti lõbus. Istusime siis seal nats. Sõitsime koju… käisime Brünot vaatamas. Wuh, see on mega loll film. Mulle ei meeldinud, ning see ei tohiks nüüd küll kellelegi üllatusena tulla.

Pühapäeval käisin empsiga maal, saadjärve ääres, turul… Emps läks edasi seenele/marjule, sest seeni sai ta vähe. Mina aga suundusin T, J, A ja S-iga T sugulaste maale kuskile kuningjärve kandis. Igati vahva oli. Korjasime sipa metsmaasikaid kuni T mingied taimi mürgitas. Siis läksime ujuma, vesi oli suht jahe… Ülejäänud ajast istusime aga paadis, S sõudis… vahel ka T. Kõigil oli mõnus vidrike tunne. Nii me siis hulpisime ja naljatasime ja tundsime end üleüldse hästi ning noorte ja ilusatena. Sealt edasi sain korraks koju. Asjatasin sipa ja juba tuldi mulle järgi ning sama seltskond läks T poole, majja mida ta housesittib. Sõime kooki ja pirukat. Jõime teed. Üritasime teha popkorni ilma mikrolainetete. Ahjus ei kukkunud just hästi välja aga pannil… täitsa vanade indiaanlaste tunne tuli kohe. Vaatsime kolm filmi isegi ära. Esimene lovestory “sleeping Dictionary”, teine õudukas “mägedel on silmad 2″ ja kolmas komöödia “pohmell”. Viimast olin ma juba näinud ning unine mina jäigi magama… Njäu! Kolme paiku ajati mind üles, kamandati auto peale ning ma sain koju… Kus ma jätkasin oma magamist.

Eile õhtul hellas T kellel oli suht koht igav ning kutsus enda poole Age of the Empiresit mängima… nii kolmekesi ühte mängu. Ma ei tunne neid termineid. Nii siis suundus igavlev mina koos Aga kõigepealt Anne kanali juurde kus S, A, H ja J meid juba ootasid. Tehti vessarit ja muidu nalja kuni seltskond enne kümmet lagnues. Me S-iga suundusimegi siis T juurde, kus me mängisime kella kaheni öösel… arvutimängu. Väga tore oli kusjuures. Ma polnud varem seda mängu just mänginud ning esimesel mängul jäin mõlematele poistele alla ega pääsenud isegi sõtta sest nad hävitasid vastased enne juba ära… aga teises mängus hävis S… millegi pärast. Kõkkuvõttes igati tore.

Täna öösel nägin unes zombisid. Palju palju zombisid, kes olid väga väga näljased. Nad tuli tappa aga meile ei olnud relva ja me lasime mõne neist õhku pannes alkoholi põlema jne…. suht hirmus unenägu tegelt.

To dream that you are attacked by zombies, indicates that you are feeling overwhelmed by forces beyond your control. You are under tremendous stress in your waking life.

Aga praegu sõin ära just suure hulga maasika toormoosi, sain hakkama oma Blogi postitusega… valmistun vaikselt koristamiseks ja mõtlen pakkimise peale…

… Sest reedel on plaanis sõita PÄRNUSSE!

Charis.
Shake, Shake, Shaaaaaake It!

Liisu istub lauapeal ja närib A kingitud lillede lehti. Ma ei tea mis lilled need on aga ilusad on nad igaljuhul. Okei ma ajasin ta nüüd minema… A kingitud lilled ikkagi. Aga Liisu kappas kohe liiljaid närima.

Igastahes, ma tean jah, et ma olen pisut kadunud olnud.. viimasel ajal. Go figure. Võtame siis midagi lühidalt kokku ja olulisematel hetkedel peatume ehk isegi pikemalt. Vastuväiteid? Pole..? Väga hea!

Vahepeal siis… eksamitulemused avaldati. Meeletult meeldiv kogemus mu elus kusjuures. Never again.

Ilmad läksid koledaks peale viimast elvas käiku. Võrku mängiti. Ja ma olin elusaks lõunasöögiks sääskedele. Terve oma keha katmine käterätikutega on üpris keeruline ülesanne. Vähemalt sai nende eest pääsu järve vees… ja hüpata kõrgelt kõrgelt sain kah… Tüüpiline mina, või mis. Ah jah, jala tegin ka katki. Veelgi tüüpilisem.

Paar korda käisime ja istusime M juures. Poksikott ripus laest ja teleris käis Dexter… not the boy genius but just a genius serialkiller….

S kutsus meid ka lõpetamise puhul endale külla. Sellist seltskonda pole ammu koos olnud. Ning T sai isegi pinksis mult pähe. Mis on üllatav… või noh oleks kui ma oleks vähekenegi normaalselt mänginud. Ilmselgelt on mul vääääääääga kiire pall millele ma ise ka pihta ei saaks.

Halbade ilmade tõttu… kuigi nad väidavad et pole sellista ajsa nagu halb ilm, on vaid vale riietus… otsustasin ma teha midagi mõnusat ja tubast. Kuna väljas oli külm ja märg ning muidu toas passida on igav… Hakkasin ma mängima tribal warsi. Tegevusel endal on vast tegelt vähem pistmist mängimsiega kui arvata võib. Põhiline tegevus oli ikkagi suhtlemine… such fun people are. Asi kujunes juba üpriski sõltuvuseks ning ma otsustasin lõpetada. Imelik, kui hästi see mul välja tuli. Paugust.

Liisu närib jälle mu liiljaid.

Kätte jõudis lõpetamine. Enne seda sai muidugi J ja T lõpetamisele lilli viia. Isegi mamps lõpetas see asta oma bakalaurusega…

Pühapäeval oli siis varajane ärkamine, kleit juuksur, lilled jne. Aktus ise oli armsalt lühike. Üks asi millega MRG võib keksida nii HTG, MHG kui ka KMG ees… Ha, in your faces you losers! Pmliselt ei midagi erilist. Sellegipoolest tänud kõigile mu kallitele sõpradele ja sugulastele, kes mulle õnne soovima tulid ning seeläbi mu lillede koormat täiendasid ning varustasid Liisut söömisvaraga pikemaks ajaks. Tegelt ka, ma mõtlen seda tõsiselt. Suured tänud, et hoolite…. ja olemas olete.

Jaanipäev oli üpris rahulik. Igast nalja sai. Olime kuskil elva lähedal, koht nimega lilli smthn smthn. Grillisime, õlut jõime, lõket vahtisime… paar poissi käisid isegi jaaniussi otsimas. Leidsid ka kusjuures. Sellest sai kingitus mulle, kuni see mult tagasi nõuti. Kuri muri. Igastahes oli lõbus ja tore ja hea. Hommikul tõestasid poisid aga taaskordselt oma igasugust oskamatust. Nimelt kukutati telk, milles ma magasin tuimalt kokku, kui ma veel plaanisin mõnusalt magada. Ning siis hakati seda kokku panema. Selle peale kuulutasin ma, et nad kõik tuleks üles puua ja ronisin tusaselt telgist välja. Sellega lõpetasid poisid telgi kokku panemise. Edasi pidin mina neid suskima ja torkima et nad midagi teeks… Pärast pikemat poiste kallal norimist sai viimaks kõik kokku ning mina ja kaks Ad suundusime linna.

Eilse päeva veetsin põõnates, küll kodus, küll rahingel. Vesi oli külm ning ma kastsin end ka vaid korra.

Näete kui lühidalt olen ma võimeline kokku võtma pea terve kuu oma elus. Makes one think I don’t have a life. But I do…

Charis.
Me oleme perekond… ju.

On raske mõista neid, kes sinust väga erinevad on.
Nende käitumist, mõtteid ja tundeid-
Sest nad ei ole sina.

Põhimõtteliselt.
We have all made a promise of somekind.
Not just to others but to ouselves.
This… is mine.

Me istusime ja mina nutisn. Nutsin tugevamalt kui ma seda eales teinud olin.Iga viimanegi rakk mu kehas vappus ja ümbritsevat vaikust lõhkusid meeleheite helid.

“Ära haletse ennast!” Kostust õhust mu kõrvu.

Kui ma poleks tundnud ära häält, mis neid sõnu lausus, oleksin ma enda ümber vaadanud, üritades leida nende lähet. See tuli mulle üllatusena, et tema on võimeline midagi sellist ütlema. Et tema suudab näha tõtt, kohas. kus mina ise eelistasin näha valet, ning omab julgust seda ka mulle näidata.

“See ei ole haletsus,” turtsusin ma, ise vaevalt võimeline õhku oma kopsudesse tõmbama. “Ma olen vihane, vihane enda peale!”

Ma lihtsalt pidin vastama, alati pean ma vastama, kuigi need sõnad kõlasid võõralt. Mu enda hääl kõlas võõralt, kosmiliselt, kaugelt, võltsilt. Tema öeldu haavas mind ja mu eneseväärikust. Ma tajusin selles tõtt, kuid see, mis ma ise endale ütlesin oli palju parem. Viha oli palju parem ja puhtam ja õigustatum. Ma ei lubaks endal iial end haletseda, kuid ma ei keelaks end vihata. Vihata selle pärast, mis oli juhtunud, mida ma olin teinud.

Ja ma kartsin, ma kartsin homset, kartsin ärgata ja olla ärkvel. Kartsin inimesi ja elu. Asju, mida ma ei saanud vältida.

Oli veider istuda seal ja nutta, halada oma enda õnnetuse üle, teades tõtt, kuid ajades kõik viha kaela. Ma keeldusin tõtt vastu võtmast. Mis tähtsust tõel praeguses hetkes on. Vale on sama, tunne on sama ja väljund on sama. Ja nüüd olin ma vihane ka tema peale, pidades tema tõtt valeks, kuna see ei sobinud mulle. Teisisõnu vale oli minu jaoks tõde.

Ma lonkisin tempokalt läbi aia ukseni ja astusin lifti. Kõigest paar tundi tagasi olin ma selles samas liftis alla sõitnud naerdes, sirge seljaga oma kõrgetes kontsades ja mustas kleidis. Ilma ühegi mureta maailmas. Ja nüüd, nüüd tundus, et homset enam ei tule, et kõigel pole enam tähtsust. Ma ei tahtnud, et homne tuleks. Ma astusin liftis välja ja avasin ukse pimedusse, sulgesin aga äsja juhtunule. Kerge mõttega, et uste, akende ja seinte taga ei näe minu enesehaletsust enam keegi. Ma olen vaba ja võin anduda pisaratele.

Tuld põlema panemata leidsin ma oma toa, viskasin koti maha ja kingad jalast. Ma oleks nii tahtnud istuda lihtsalt niisama oma voodi äärele, panna pea oma kätele ja nutta aga mul oli teine plaan. Plaan, mis oli koostatud juba ammu enne, kui ma ukse avasin ja sulgesin.

Niisiis läksin ma vannituppa. Tüdinedes pimedusest ja janunedes valguse järele panin ma põlema peegli kohal oleva lambi. See oli piisav. Kummardusin vanni kohale ja lasin vee voolama. Sooja langeva vee malbed helid täitsid mu kõrvu. Meenutasid mulle mu endi pisaraid, mis ikka veel mu silmi ja põski niisutasid. Kiiresti maandus mu kleit pesukorvile ja langesid mu juuksed õlgadele ning peagi olin ma kadunud vannivee sügavustesse.

Charis.

To the ties that bind…

Uskuge või mitte aga mu vasaku jala suurel varbal on viis sääsehammustust. Kõik sügelevad kohutavalt. Ning kui asi vaid sellega piirduks aga oh ei… Igastahes on sääskedega see aasta asjad halvasti. Meie inimeste jaoks siis, mitte nende jaoks. Aga samas mida rohkem neid on seda rohkem neid surma saab. Mwuuuaaaahaaa! Tapsin eile üle 10mne sääse ikka… Ilmselgelt olen tagasihoidlik.

Üleüldiselt võib täiesti süümekateta väita, et suvi on oma alguse saanud. Nii vormis kui teos. Kui ma pidasin Kirjandi õhtut ja selle grillikat klubi külastust oma suve alguse peoks, siis ma ei tea kuidas seda laupäeva nimetada. Aga kõigest täpsemalt hiljem. Alustame ikka algusest, nagu mul kombeks on. Või mis?

Juuni on täie tambiga käes. Ning isegi päikeselised ilmad on olemas. Vesi kah…

Eelmine nädalavahetus möödus linnast väljas. Kuigi ma olen endiselt jäigal seisukohal, et ma praktiliselt maal elangi. Sest et lehmad on endiselt alles. Või siis lehm. Sööb maja taga võililli. No maal on ka täitsa huvitav. Nüüd tean, mida tuntud maainimene M igapäevaselt kogeb.  Kusjuures ilmad polnud üldse nii head nagu praegu. Ei üldsegi mitte. Isegi rahet tuli. Ja vihma… ning vihmausse. Viimased muidugi ei sadanud taevast alla kuigi mu õde 5 aastasena arvas, et just see ongi nende päritolu koht.

Aga jah väske piparmünt- sellest saab hea tee.

Väike paus kirjutamises. kell on 16.03 ning ma lähen Verevi äärde.

Ja jälle jõudis uus päev kätte enne kui ma koju jõudsin. Kell on 12.40 ning ma jätkan kirjutamist. Katse II.

Esmaspäeval pidas T oma sünnat. Istusime aias, sõime ja jututasime nagu alati. Kui liiga jahedaks läks istusime ümber tuppa. Mängisime eestit, nautisime kooki. T-l on alati parimad koogid. Päris pikk õhtu oli.

Pärast maal veedetud nädalavahetust sai alguse ajalooga veedetud nädal. Peaaegu iga päev olin koolis ja omandasin teadmisi. Kasulike teadmisi kusjuures. Siis õhtud veetsin sipake korrates ja kolmapäev neljapäev õppisin ka päeval. Lugesin läbi terveid ajaloo õpikuid ja muud tarka. Ning siis õhtul oli brainstorm koos A-ga. Vot ajalugu võib olla lõbus! Ajalugu tegelt ongi lõbus. Minu jaoks…

Kõik see kulmineerus reedese eksamiga. Ja eksam oli ka lõbus ning tore… Eks näis kas läks hästi. Pahat iiveldavat tunnet küll ei ole. Nagu peale ühiskonda. See läbi istusin jassu juures sipa ning vaatasin “House of wax”-i. Teate küll, see on see film, kus Paris sureb. Kui ma ei eksi siis mingi piiiiiik lendab läbi tea pea. Lisaks jääb üks naine ilma oma sõrmest, ühel liimitakse huuled kokku superliimiga, üks tööp saab oraga talla alla ning ühel lõigatakse hüppeliiges läbi. Vot, kõige “hirmsamad” kohad ette kantud.

Peale seda istusin sipa toomel ja tsättisin inimestega. Kas pole veider, et mujal maailmas käivad inimesed seesugustes parkides raamatuid lugemas. palli mängimas jne. Samas kui meie käime joomas. Kusjuues J teatas mulle, et Piro on ainust avalik koht eestis kus joomine on lubatud. Go figure. Ülikooli linn… kas ehk midagi muud ka?

Laupäeva õhtul istusime J aias. Jõime tekiilat ja tegime nalja. Viis tüdrukut ja üks poiss. Sealt suundusime Illukasse, kus oli üllatavalt vähe rahvast. Soovisime lugi, ei saanud. Otsustasime minna Ct-sse. Mõldud, tehtud. Valusad valusad jalad. Ai kui valusad jalad. Nii me siis tantsisime ilma oma kontsadeta. Südaöö saabudes sai J 19! Õnnesoovid talle ka mu blogis. Isegi kluppi toodi talle lilli. Ülihea pidu oli.

Pärast klubi kõndisime neljakesi koju. Kolm meist olid paljajalu. Kolm meist külastasid suudlevate purskaevu. Üks meist libastus pisut. J juurde jõudes oli väljas juba täitsa valge. Vot, see ongi suvi!

Hommikul saabus J juurde suuuuuur seltskond inimesi. Lillede ja õnnesoovidega. Kallis J sa oled armastatud. Nii et on paljut, mille üle väga väga õnnelik olla. Seda muidugi J oligi. Pool päeva käis ringi või noh istus, sest tema jalad on ka katki, veider naeratus näol.

Aga praeguseks on mu jalad sääskede poolt täitsa ära söödud ning kingade poolt katki hõõrutud. Uskuge või mitte aga ühel mu villil oli isegi vill. See on  nüüdseks katki. Sellegipoolest ei saa ma kanda muid jalanõusid kui oma eelmine aasta ostetud ning väga kulunud kollaseid plätusid. Mis on just perfect lõikega ning ei tee kuskilt haiget.

Pühapäeval, pärast J juurest tulemist sõistin A ja A-ga Rahingele. Vesi oli soe, päike leegitses. Igati tore ja mõnus väike olemine. Ainult oma raamatut ei saa ma kuidagi läbi loetud.

Eile, nagu taiplikumad teie seast juba aru said, käisin ma siis Verevi ääres. Võtsin päikest, hüppasin tornist… kõige kõrgemalt muidugi. Vesi oli soe, õhk oli palav. Jep, jep… Verevi ääres on tore. Õhtul võitlesime sääskedega üritades samal ajal Eestit mängida. Meie, tüdrukud, võitsime muidugi.

Ja täna… vist jälle Verevi äärde. Kuigi miski pole kunagi kindel.

Charis.
Elagem tubakata!